Monday, December 22, 2014

Sportlane ilma vigastuseta?!

Kas see on üldse võimalik? Käibel on selline ütlus, et kui kusagilt ei valuta, siis ei ole sportlane. Tahaks muidugi teistmoodi, aga kui nüüd vaadata, kui palju ma vigastatud olen olnud, siis kipub see vägisi paika pidama.

Järgnevalt teen väikese ülevaate vigastustest/haigustest, mis on mind perioodil 2013 oktoober kuni praeguseni vaevanud. Parim variant oleks see, kui neid üldse ei oleks, aga selleks, et neist natukenegi õppust võtta, peaks need korra üles loendama ja läbi mõtlema.

*2013 oktoober – Itaalias treeninglaagris kukkusin kivi otsa. Sain parema põlve alla, sääreluust sissepoole augu, mis lapiti Asiago haiglas kokku. Õmblused tehti kahes kihis ja neid oli üle kümne. Õnnetus, mis lõppes veel suhteliselt õnnelikult, kuna kui oleksin põlvekedra või sääreluu pihta kukkunud, siis oleks vähe hullemad tagajärjed olnud. 12 päeva pärast kukkumist sain juba joosta.

*veebruar-märts – Pärast veebruari alguses edukalt joostud 3000m sai järgmisel päeval tehtud suhteliselt kiireid liigutusi jõutreeningul ja tõmbasin ilmselt vasaku reie taguse lihase ära. Nii sain teha ainult aeglasemat jooksu. Ka Türgi MK-l tekitas reietagune probleeme.

Veebruaris tuli teinegi mure külla, mida mul sageli ei esine. Päeva enne Türki sõitmist (20.veebruar) jäin haigeks. Nädala jagu võitlesin palaviku, peavalude, kaelavalude, köha ja nohuga. Sellega oli märtsi alguses toimunud MK rikutud.

*märts-aprill – Pärast Türgit hakkas kohe tunda andma parem jalalaba. Põletik oli roninud nii peitu, et polnudki alguses võimalik määrata, kus see asub. Diclofenaci, laserravi, venituste ja jooksupuhkusega sain vigastusest jagu. Minemata jäi EM-le, kuid sain vähemalt jala korda.

*mai-juuni – Kõik juhtub ikka siis, kui vorm on väga hea - 24.mai EMV lühirajal väänasin raginaga parema hüppeliigese välja. Jalg polnud teibitud, kuna kevadiste võistluste ajal polnud hüppeliigesed kordagi vääratanud. EMV lühirada oli rikutud, EMV teatel osalemine oleks olnud absurd. Nädal oli aega Baltikateni. Laserravi, külmaravi, viinakompress ja kompressioon tegid olukorra paremaks, kuid täielik paranemine võtab kordades rohkem aega. Baltikatel osalesin, kuid ei saanud endast kõike välja panna. Ebatasasel pinnasel tuli jalga valu sisse ja tuli natuke isegi kõndida. Järsematel laskumistel tuli lihtsalt valu süüa. Viimast korda andis parem hüppeliiges tõsiselt tunda Jukolal.
Jalgu on aitanud teipida Medpoint. Nende e-pood asub http://medpoint.ee/

*juuni – Mõned päevad enne Soomes toimuvaid MK-sid hakkas kurk valutama, köhisin terve Soomes oleku aja, lisandus nohu. Rikutud oli sprindi ja sprinditeate MK, täielik jõuetus. Jukolal köhisin kopsud välja, kuid suutsin teha siiski arvestatava tulemuse, millega klubi rahul oli.
Kaks nädalat pärast haiguse algust, Soomest tagasi tulles, olid veel haigusnähud alles, kuid osalesin siiski Kõva Mehe jooksul. Polnud õieti ühest jamast lahti saanud, kui juba järgmised kaela tõmbasin. Jõkke sisse hüpates sain kannaluu põrutuse, terava oksaga sain parema reie eesmisse lihasesse paugu kirja (haav + põrutus) ning valu vasaku põlve juures. Kuus päeva hiljem tegi valu ainult kand, mis ei lasknud 100% treeninguid läbi viia. Natukenegi aitas treeninguid läbi viia Alter G, mis aitas keharaskust vähendada ja jooksuliigutusi teha. MM-ks valmistumine oli kahjuks aga rikutud ja rahuldavat tulemust ei tulnud.
Mitu korda ma sellel aastal laseris olen käinud?! Ei tea, aga kindlasti on sellest abi olnud

*august – kohe kuu alguses väänasin Soomes Esi-Jukolal teate esimeses vahetuses vasakut hüppeliigest, teibitud oli ainult parem. Taas juhtus see laskumise peal, nagu see oli ka olnud EMV lühirajal. Võistluse sain küll jalga hoides läbitud, kuid pärast oli asi päris hull. Nädal hiljem EMV sprindile, öisele ja sprinditeatele läksin küll peale. Jalad oli spetsialisti poolt korralikult teibitud, kuid valu oli ikka tunda, eriti öisel rajal.
EMV sprindi teipimisnäide
*detsember – Vaadates nüüd tagasi kogu aastale, siis olin suutnud vigastusi vältida päris pikalt alates augustist kuni detsembrini. Olen üritanud teha kõik selleks, et vigastusi poleks, aga õnnetus ei hüüa tulles. Nädal aega tagasi olin autos, mis kehvade teeolude tõttu kaldus teelt välja kraavi. Kõik lõppes õnnelikult, kui välja jätta see, et sain korraliku paugu parema põlve üles välisküljele. Põrutus oli nii tugev, et see pole nädalaga üle läinud. Väliselt on kõik korras, sinikat pole. Jooksmine on välistatud, ujuda saab ainult selili, valutult saab suusatada ainult paaristõugetega. Pooled treeningtunnid on kogunenud jõutreeningutega. Hetkel lõppu ei paista, aga ükski vigastus pole siiani püsima jäänud, seega ei saa ka praegune põrutus kauaks jääda.


Kui nüüd vaadata kõiki neid vigastusi/haigusi, siis tundub see lausa ulmeline, kui palju neid on olnud. Tavaliselt on haigused (köhimised, palavikud) vaid paar päeva, kuid see aasta juhtus seda lausa kahel korral, üks kord nädal, teine kord kaks nädalat ja mõlemad just MK-de ajal. Välja sai väänatud mõlema jala hüppeliigesed, mida saab kindlasti ära hoida tulevikus, tehes harjutusi ja metsa minnes jalgu ära teipides. Õnnetusi aga ei saa kuidagi ära hoida (kukkumised, põrutused jne) või õigemini saab - kodus diivanil istudes ei juhtu küll midagi, aga mis elu see ikka oleks?!

Vigastused ei sega igatahes medaleid võitmast

Tuesday, October 28, 2014

Laager Soomes ja Libahundi jälg Kolgas

25mannalt läksin otse Soome, et alustada uueks hooajaks ettevalmistust. Esimesed päevad keskendusin rohkem jooksmisele. Kuue viimase päeva ajal tegin Soomes kaarditrenni enamasti kaks korda päevas. Jättes välja esimese kaarditrenni, toimusid kõik ülejäänud Tampere ja Kangasala lähedal. Numbriliselt väljendades võtsin kokku kuue päeva jooksul 230 kontrollpunkti. Muidugi kõikides kohtades ei olnud punktikohti tähistatud, kuid õnneks sellega probleemi ei tekkinud. Pigem kui tuli mõni viga sisse, siis etapil, mitte punktiga.
tehtud treeningud Soomes
Tagasi kodumaale jõudes osalesin enda senise elu pikimal omal jalal liikudes võistlusel. Läksin Libahundi jälje starti koos Joosep Tammemäe ja Arvi Antoniga. Tiimi nimeks oli Peipsi kurk. Varem oli pikim jooks minu jalgadele 2010 Winter Xdream, kus sai rajal oldud 5:20. Seega agasid oli enne starti rohkem kui küll. Võisteldes tavaliselt kuni 1,5-tunnistel o-jooksudel, kord aastas ka pikal rajal 2,5 tundi, siis põhimõtteliselt olin valmis kummi otsas rippuma. 
ettevalmistused enne starti
Õnneks sujus füüsilise koha pealt kõik hästi. Teise tunni lõpus läks eesmine reielihas natuke valulikuks ja oli põhimõtteliselt kuni finišini stabiilselt samas seisus. Alguses punktide võtmise järjekorda planeerides arvestasime oma liikumiskiiruseks 9km/h. Võimatu oli kahjuks sisse planeerida lisaülesannete ajalist kulu, mis lõpuks nurjas meie esialgse plaani lõpus väheväärtuslikke punkte korjata. Lõpus olime seega tõsises ajahädas ja jätsime kõik punktid võtmata pärast Viru raba. Natuke enne finišit hakkas Joosepil nii raske, et tuli ta kummi otsa panna. Hilinesime kolm minutit, kuid õnneks olime rajal piisavalt punkte kogunud, seega meid see eriti ei morjendanud. Kokku läbisime GPS-i järgi 57,8km. Kõikide punktide võtmine oleks olnud reaalne ainult ilma lisaülesanneteta (umbes 40 minutit kulus lisaülesannete peale). Lisaülesanded on antud ekstreemsportliku seiklusrogaini osa, kuid hea oleks siiski planeerides teada nende osakaalu. 
Osa rajast läbis Pudisoo orienteerumiskaarti. Osad kohad tulid tuttavad ette, kuna olin seal aastal 2002 Suvejooksul ja 2004 4-EST-l käinud.
Viimasel tunnil oleks tagantjärgi targana võinud Viru raba täiesti välja jätta ja loobuda võimalikust 8 punktist ning korjata selle asemel rohkem vähemväärtuslikke punkte ja jõuda ka ilusti enne 6 tunni täissaamist üle finišijoone. Igatahes selline vähe pikem pingutus mulle meeldis ja teinekordki võiks mõnest rogainist/seiklusest osa võtta. Võib-olla järgmisena Winter Xdream?!


Thursday, October 16, 2014

Poldrijooks ja 25manna - puhkuse lõpp


Valmistusin 25mannaks sama valemiga nagu olen seda teinud mitmel varasemal aastal. Osalesin kaks päeva enne 25mannat Poldrijooksul, mis varasemalt on töötanud jalgade lahti jooksmisena. Peab nentima, et tänavu see ei töötanud. Põhjuseks võib olla puhtalt see, et selleks peab olema piisavalt puhanud ja aeroobne põhi ei tohi olla nii otsas, kui seda oli tänavu. 

Puhkuse nautimist alustasin pärast Soome MV teadet. Puhkuse sisse jäi küll Suunto Games, kuid see ei muutnud suures plaanis midagi. Tegin üle päeva natuke midagi ja Poldrijooksuga sai põhimõtteliselt puhkus läbi. Võinuks teha ka pikemalt, kuid tundsin end piisavalt puhanuna, et alustada uue tugeva põhja ladumist, mis sisuliselt on tänavu vigastuste ja haiguste tõttu hooaja teisel poolel sisuliselt olematuks kulunud. Lihtsalt ei ole saanud piisavalt treenida aeroobset võistluste vahel, kuna oli vaja vigastatud jalga hoida.

Poldrijooks ise oli iseenest huvitav. Olin põhimõtteliselt arvestanud sellega, et vaevu jõuan järel püsida konkurentidel, kuna pole tänavu jooksuvõistlustest osa võtnud (ainult Kõva Mehe jooks). Seega ühtlase tempo hoidmine pidanuks käima üle jõu, kuid õnneks oli rahulik algus ja tundsin piisavalt hästi ennast jooksu teises pooles, et võisin ise tempot tegema minna. Töötlesin nii ennast kui ka konkurente tempot tõstes. 600 meetrit enne finišit tegin spurdi ja pidasin õnneks lõpuni vastu. 6,63km tuli ajaga 22:25, mis on 5 sekundit km kohta kiirem kui üleeelmine aasta.

25mannal jooksin viimast vahetust. Minekut polnud üldse, võiks lausa öelda, et mul oli väga kange olemine. Sain kohal 30 metsa (kokku finišeeris 318 võistkonda) ja tulin ka samal kohal tagasi. Omasin võimalust kaks kohta tõusta, kuid nurjasin need enne vaatepunkti tehtud soperdamiste tõttu. Võtmata jäi Andrei Hramovi ja Topi Anjala skalp. Neist esimese sain kätte esimeste punktidega ja teist nägin vahetult enne vaatepunkti.  Mingeid suuri vigu iseenesest ei teinud, kuid väiksemaid pudinaid tuli päris mitmeid. Kasutasin võimalikult palju teid, kuna maastik oli füüsiliselt nõudlik, näiteks olid sood triiki vett täis.
(Teekonnaga kaart ilmub hiljem)

Nüüd olen taas treeninglainel. Alustan kohe järelaitamistundidega Soomes.


Tuesday, September 30, 2014

Suunto Games - WRE - tühjaks pigistatud sidrun

Soome MV järgselt olin võtnud treeningute koha pealt väga lõdvalt: algas puhkus, mille sisse jäi ka sügisene Eesti suurim orienteerumisvõistlus Suunto Games. Viie päevaga mingeid imesid ei juhtunud, kui juba olen kurnatud, siis taastumine võtab nädalaid.

Esimene päev oli WRE (World Ranking Event) võistlus tavarajal. Oma tulemuse otsustasin sisuliselt juba esimese punktiga, kus tiirutasin punktikoha (paistis kui soo ja oli võsasem koht) ja tee vahel. Nii jõudiski Sander mulle järgi, olin ära andnud üle 2 minuti. Üritasin Sanderi tempos püsida. Ühtäkki vajus vasak jalg sihil joostes põlveni sohu. Jalg jäi pikkupidi pandud palkide vahele, sikutasin umbes 15 sekundit kuni lõpuks minema pääsesin. Sander oli kadunud. Minu õnneks oli Sander etapi lõpus ebakindel ja sain ta taas nägemisulatusse.
Viga esimese punktiga
Tiibu sirutamas. Pilt: Sander Lembra
Täiesti tuulde jõudmiseks kulus 10 minutit. Kassi-hiire mäng jätkus kuni liblika alguspunktini, kus meie teed lahku läksid. Liblika üritasin teha kindla peale, võibolla isegi liiga palju seisakuid tehes, et 1:15 000 kaardilt infot välja lugeda. Pärast liblikat nägin Sandrit pikemal põllujooksul mõned sajad meetrid enda ees.
Nöörirajal. Pilt: Sander Lembra
Jätkasin võitlust, just nii nagu olin seda teinud alates esimesest punktist, enesetundega nagu see oleks tavaliselt raja viimasel viiel minutil ehk siis jooksin ennastohverdavalt, mõtlemata, kuidas raja lõpuni kestan. Kui kuni vaatepunktini oli olnud üks suur kannatamine, siis pärast vaatekat oleksin nagu sangpommid jala külge haakinud. Kuidagi siiski pingutasin selle viimase kaare ära. Tulemuseks 3.koht, mis jäi algsele eesmärgile küll natuke alla, kuid arvestades konkurentsi ja seda, et olen hooajast täiesti läbi, siis peab tulemusega rahule jääma.
1.päeva GPS-jälgimine
Korraks jooksin kiiresti. Pilt: suurim fänn
Teisel päeval oli lühem rada, kus tuli kaitsta oma kolmandat kohta. Õnneks seda ma suutsin, olenemata olematust kiirusest ja vigadest, mida tuli natuke üle 1,5 minuti. Kogu nädalavahetus oleks võinud minna palju tumedamates toonides, vaadates, millist ebakindlust näitasin nädal varem Soome MV-l, kuid õnneks siiski mitte. Lõpp hea, kõik hea. Tundsin end nädalavahetusel kui noor pensionär - tahtmist on, aga keha järgi ei tule. Seega puhkus nüüd jätkub, kuna paari puhkepäevaga ei saavuta midagi.
2.päeva GPS-jälgimine
tulemused
ERR Sport videouudis
tulemused
WRE autasustamine. Läti-Eesti sõprussidemed. Pilt: Sander Lembra
PS! Katsetused uue kaardipaberiga, millele ei panda kilet ümber, võiks nüüd lõpetada. Pikematel radadel tekib nii palju murdekohti, kus info kaob kaardilt. Lisaks pole see paber ka kukkumiskindel.

Thursday, September 25, 2014

Soome MV sprint ja teade - labürindimäng ja väsimus

Sprindi finaal. Pilt: Kimmo Hirvonen
Nädalavahetusel oli kolm starti Soome MV-l. Laupäeval oli mõnetunnise vahega sprindi eeljooks ja finaal. Pühapäeval oli teade, kus jooksin viimast vahetust.

Olin nendel võistlustel täiesti liimist lahti. Neist kõige lihtsamal, sprindi eeljooksus, oli ainult raja esimene pool tehniliselt rabe, kuid kaks ülejäänud sooritust on lausa häbiväärsed. Keeruline on seda sõnadesse panna, aga läbi peab selle jama kuidagi analüüsima, et osata seda tulevikus vältida.

Lihtne oleks nentida, et olin veel EMV pikast rajast, esmaspäeval Soome reisimisest (10 tundi uksest ukseni) ja teisipäevast reedeni tehtud töötundidest füüsiliselt väsinud. Tegelikult see ei takista otseselt mõistusel töötamast, isegi kui oli mingi väsimus sees sprindipäeval. Võib ka nii olla, et olen kogu hooajast vaimselt väsinud ja ei jaksa hooaja lõpu eel igaks nädalavahetuseks valmis olla ja teha oma võimetekohane sooritus. Igatahes olin valesti häälestunud kogu nädalavahetuseks ja seda on valus tulemustelehelt vaadata.

Sprindi eeljooksus tuli viga 2-6 etappidega, millega kaotasin kokku 20 sekundit. Ülejäänud sooritus oli sujuv ja orienteeruminegi polnud mitte midagi kontimurdvat raja viimasel poolel.
eeljooksu tulemused
sprindi eeljooksu teekond
Finaali kohta oli teada, et tegu on tunduvalt keerulisema võistlusega, kui seda oli eeljooks. Mind viis rivist välja juba esimene etapp, kus ma lihtsalt ei leidnud ühtegi mõistlikku varianti. Sarnane ebakindlus ja sujuvusest kaugelolev sooritus kestis sisuliselt terve raja. Suurima ajakulu suutsin tekitada etappidel 21-22 ja 22-23, kus ma kaotasin end kaardilt ära. Olin jooksmas punkti 22 juurde ja umbes 50 meetrit enne punkti kaarti vaadates ei leidnud ennast kaardilt. Teadsin, et tegu on minu punktiga, ja teadsin, kuhu suunas pean edasi minema, aga kaardil ei suutnud oma asukohta määrata. Kokku kaotasin selle jamaga 30 sekundit. Igatahes minul jooksutas sellises labürindis orienteerumine juhtme täielikult kokku. Viga kogu raja peale u 1:30.
sprindi finaali tulemused
sprindi finaal osa 1
sprindi finaal osa 2
Pühapäeva teateks üritasin end paremini häälestada ja olla valmis tegema head sooritust. Välja kukkus aga teistmoodi. Metsa sain heas pundis, kuid jube keeruline oli seal püsida, kuna keha oli täiesti väsinud sprintidest. Jäin oma hajutusse üksi nikerdama, kuid üritasin siiski üksi tempot üleval hoida. Etapil 3-4 juhtus midagi sellist, mida on keeruline mõista. Jooksin teed mööda mäest alla ja vaatan, et kompass näitab, et ma jooksen ida suunas. Selle peale keerasin otsa ümber ja jooksin mööda teed tagasi. Tee lõppes ja aru ma ei saanud, kuhu välja olin jõudnud. Võtsin lihtsalt suuna punkti suunas ja jooksin üle soo ning alles siis hakkas koitma, et kus ma olen. Kas tõesti kompass näitas mulle korraks aiateibaid!?

Vahepeal sain üksi nikerdades orienteerumise enam-vähem sujuma, mitte midagi ideaalset, kuid siiski liikusin punktide suunas. Etapil 10-11 olin väikse veakese ära teinud, kui selga sõitsid konkurendid. Järgmisel etapil sõitis väsinud mehel taas katus ära ja voolisin 4-minutilise vea. Üks konkurentidest jäi pärast mind sinna veel natukeseks tiirutama. Olin nii pehme, et ei viinud maastikku ja kaarti üldse omavahel kokku.

Järgi oli jõudnud veel konkurente ja tempo tõusis taas. Hoidsin end hammastega Hramovist kinni. Kaardivahetusejärgselt tuli veel üks karistusring teha. Valmistusin lõpus endast kõike andma, kuigi vaevu seisin jalgadel. Rippusin viimases vagunis ja eelviimasel etapil üritasin toore jõuga otse kaljudest ronides ja läbi tumerohelise edu saavutada, kuid punkti laekusin ikka viimasena kohale. Viimasesse punkti minnes polnud mul kahjuks enam midagi sees ja loksusin lihtsalt üle joone.
teate tulemused
GPS jälgmine
teate teekond

Kurb on tõdeda, et tegin sisuliselt 10 minutit viga. Seda on nii palju, et paha hakkab. Olin küll täiesti väsinud sprintidest, kuid selline kogus vigu on liig mis liig. Öeldakse küll, et puhanud kehaga sujub orienteerumine paremini, aga peab see väsinud peast siis nii valus laks olema?! Igatahes nii see läks ja tuleb teha nii, et selline kino enam ei korduks. Ühe lahendusena on Soomes lihtsalt rohkem orienteeruda, mida on olnud tänavusel hooajal tunduvalt vähem, kui seda oli näiteks 2012 hooajal. Peab taas järelaitamistunde võtma.

Friday, September 19, 2014

Soome MV sprindi (WRE) ja teate jälgimine

Nädalavahetusel toimuvad nii Soome MV sprint, mis on WRE võistlus kui ka teatevõistlus. Stardis on päris palju eestlasi, nii et on kellele kaasa elada.

Sprint toimub Lahti juures Hollolas. Sprindis pääseb finaali 50 nägu. Ühe ennustuse kohaselt on sprindi finaalis rohkem välismaalasi kui soomlasi. Kokku konkureerib üle 200 mehe 50 kohale. Kokku on neli eeljooksu.

Sprindi eeljooksud algavad kell 10:00 ja on läbi 12:30. Finaali stardid algavad kell 14:30. Võistlust saab jälgida online tulemuste kaudu. GPS jälgimist ei ole.
Online tulemuste link
Sprindi koduleht

Teatevõistlus toimub pühapäeval. Joostakse neli vahetust. Suure tõenäosusega jooksen viimast vahetust. Võistluse kodulehele peaks tekkima viited nii GPS jälgimisele kui ka online tulemustele.
Teate koduleht

Pöidlad pihku!

Wednesday, September 17, 2014

EMV pikk rada - kullatud sünnipäev

EMV pika raja päeva olin oodanud pikalt. Pole palju neid võimalusi, kus on võimalik omale sünnipäeval kingituseks kuld võita. Kui registreerimine oli läbi, siis olin põhimõtteliselt kindel, et keegi ei suuda mind takistada.

Tegin kõik, et tegu oleks puhtalt minu päevaga. Võtsin kaasa piisavalt spordigeele, et kustumist vältida. Umbes iga poole tunni tagant neelasin ühe sisse. Üheks taktikaks oli ka kaardilt legendi väljä lõikamine ja kahte legendihoidjasse panemine, kuna punkte oli palju: 48. Nii olingi stardis käärid käes ja lasin konkurendid minema.

Rajameister, René Post, oli alustanud rada kohe hajutusega, seega selge ülevaade oma kohast puudus esimesed 55 minutit. Alles siis läks rada üheks ja sain Sandriga kokku. 2 etappi kulgesime nii, et Sander juhtis etapil, kuid punktini jõudsin ikka mina enne. Neist järgmisel kahel enam julhtohjasid ei raatsinud üle anda ja tuligi etapp, kus tegime erineva rajavaliku, mis osutus murdepunktiks kogu võistluse juures. Läksin oma teed.

Aga kuna enamus rada oli veel ees, siis tuli teha veel kaks liblikat õiges järjestuses ja kindlustada see, et raja lõpus kustumist ei tekiks. Kõik see õnnestus edukalt ja üle finišijoone võis selg ees joosta. Suur edu  järgmise võistleja ees tuli minule muidugi üllatusena. Nii eelmine kui ka see aasta kuulus teine koht Andreasele. Kui eelmine aasta oli vahe kerge minut, siis nüüd 29 minutit!
Tulemused
GPS

Oma sünnipäeval võita on vägagi magus. Eriti kui veel selle juures tiitlit kaitsta. Ja et kuupäevale 13.09 veel vürtsi juurde panna, siis ka Evely suutis põhiklassis kulla võita, ka temal oli samal päeval sünnipäev. Seega ajalugu on tehtud.

Minu jaoks oli rajal raskeimad kohad esimesed ja viimased pool tundi. Alguses sellepärast, et polnud sooja teinud ja oli vähe risune mets ning viimased minutid selle tõttu, et väsimus hakkas peale tulema. Väikseid orienteerumisvigu tuli ka, kuid need olid väga marginaalsed arvestades raja pikkust. Kuid kokkuvõttes ei ole nurisemiseks põhjust. https://docs.google.com/file/d/0B58GyKlPhipkeldoQWVFZW5WNFU/preview

Järgmine start Soome MV sprindis ja teates.




Sunday, September 7, 2014

Sõjaväelaste MM


Pealkiri võiks olla ka selline: „Siis kui Kristol tuli jalgadesse kiirus, olid võistlused juba läbi“.

Pärast Itaalias toimunud MM-i juuli alguses olin kogu ettevalmistuse suunanud Sõjaväelaste MM-le. Vahepeal joostud võistlused olid ainult üks osa ettevalmistusest. Augusti alguses saadud jalahäda segas küll ettevalmistust, kuid suures pildis sai kõik ilusti tehtud.

EMV tavarajast loobusin ka puhtalt selle tõttu, et hoida end nii füüsiliselt kui ka vaimselt erksana Sõjaväelaste võistlusteks, kuna EMV ja Sõjaväelaste vahele jäi ainult kaks päeva. Tagantjärgi peab tõdema, et vigane jalg ei oleks koormust vastu pidanud. Pärast reisipäeva oli vasaku hüppeliiges täiesti paistes ja tavaraja ajal andis samuti jalg tunda.

Võistlusnädala programm oli selline:
P reisipäev
E treening
T lühirada
K tavarada
N turistipäev Grazis
R teade (VIP jooks)
L reis koju

Kohe lühiraja esimestest meetritest oli tunda, et liikumine on vaevaline. Eriti andis see tunda laugetel tõusudel, kus kõndimisest ei jäänud palju puudu. Sisse lipsas palju väikeseid vigu, kokku u1:25. Keeruline oli näha tähiseid metsas, kus põhimõtteliselt puudus objekt ja tähis ka ei säranud vastu.

Tavarajaks lootsin, et lühirada tõmbas jalad lahti, aga kahjuks mitte. Minek oli sama puine ja seda mitte ainult jalgades, vaid kogu kehas. Vigadest hoolimata sain lätlase Artūrs Pauliņši esimeses liblikas kätte kahe minutiga. Vedasin ta järgmisse liblikasse ja siis läksime erinevatele kaartele, tema asus poolaka selga taga ajama ja mina jäin vigu tegema, kuna ei suutnud 1:15000 kaardilt vajalikku infot kätte saada.


Raja viimasel osal üritasin tühjaks pigistatud kehast viimast võtta, kuid kasutult. Finišis selgus, et lätlane oli nii kõvasti lõpus pingutanud, et jooksis 2 minutit tagasi ja 2 sekundit pealegi. See oli päeva valusaim hoop, mitte see, et tegu oli lätlasega, vaid et lasin ta oma kobistamiste tõttu minema.
tavaraja tulemused

Teate tiimi mul asja ei olnud, kuid lohutuseks sain joosta VIP jooksu pärast teatevõistlust, kus sai joosta samal rajal. Sain ajaks 31:45, sellest koguni 2:30 vigu mittetäieliku keskendumise tõttu. Selle juures ei andnud ma endast isegi kõike välja ja puudusid ka konkurendid, kes aitaks tempot hoida. Seega hea tunne nii jalgadesse kui ka kogu organismi jõudis kahjuks liiga hilja. Kahju, kuid selline see sport on.

Miks vormi õigel ajal ei olnud, on raske öelda. Ühe põhjusena näen päris pikka reisipäeva, mis kärpis ka kõvasti unetunde. Teiseks võibolla sai viimaste tugevate treeningutega üle tõmmatud. Kolmandaks võis sattuda lihtsalt halb päev, kuna hooaeg on olnud pikk ja keha võib olla juba küllaltki kurnatud ja nii võib vormi kõikumine, väikse perioodi kestel, olla päris suur.

Nüüd septembris ootavad ees järgmised võistlused:
13.09              EMV - pikk rada (Kooraste)
20.09              Soome MV sprint (eeljooks+finaal) (Lahti, Soome)
21.09              Soome MV teade (Mäntsälä, Soome)
27.-28.09          Suunto Games (Kuura, Võrumaa)

Tuesday, August 12, 2014

3x EMV medal – sprint, öine, sprinditeade

Läinud nädalavahetus oli vägagi tegus. 21 tunni jooksul sai kolm korda jala Eesti meistrivõistlustel (EMV) joonele panna. Tulemuste üle ei saa kurta, küll aga soorituste üle, millega need tulid. Kaela riputati sprindi pronks, öise tavaraja hõbe ja sprinditeate kuld. Tegu oli minu esimese sprindi pronksiga, varem olin olnud kas teine või esimene. Öösel välja joostud hõbe oli minu jaoks esimene öine medal ning mõistagi ka esimest korda EMV-l kavas olnud sprinditeate kuldmedal.

Selleks, et üldse startimine nädalavahetusel võimalik oleks, oli vaja saada Soomes välja väänatud hüppeliiges jooksukõlbulikuks.
* esmaspäeval puhkus
* teisipäeval laserravi ja ratas 1:53 (47km)
* kolmapäeval laserravi ja ratas 1:17 (31,9km)
* neljapäeval laserravi, ratas 0:49 (21,2km) ja jooks 0:17 (4,3km)
* reedel jooks 0:28 (6km)

Laserravile lisandus ka Diclac ja külmaravi. Esmaspäeval oli jalg täiesti paistes ning teisipäeval hakkas Achilleuse kõõluse juurest valutama. Järgmisel hommikul tegin paar kõnet ja sain kohe arsti juurde. Seal selgus, et Achilleuse kõõlus oli ikka korras. Neljapäeval ja reedel tehtud jooksutreeningud olid valuvabad. Nädalavahetuse eesmärk oli võtta üks start korraga ja vaadata, mis välja tuleb.

Sprint
Jalg sai spetsialisti poolt korralikult kinni teibitud, seega ei pidanud kartma kordagi, et jalg võiks välja minna. Soojendusega jäin hilja peale, nii koosnes see ainult starti jooksust ja mõnest ringutusest. Stardijoonel oli korraks raske keskenduda, kui üks pealtvaataja otsustas kõva häälega kommenteerima tulla, kuid õnneks suutsin end kohe õigele lainele tagasi saada.

Esimese punktiga probleeme polnud, küll aga teise etapiga, kus oli väga keeruline suurelt kiiruselt mõista, mis sinna aiamaade juurde oli kokku nikerdatud. Kasutatud oli natuke kilelinti, samas kõrval jälle mitte, nii loobusin veel viimasel hetkel sinna sisse hüppamast, kuna ei soovinud seda riski võtta ja tühistatud saada. Parem lahendus oleks olnud kogu õueala kilelindiga korrektselt piirata või siis üldse mitte etappi sealt läbi viia. Sama hämming kordus etapil 4-5, kuid siis läksin sealt siiski läbi.
starditõus
Aiamaad tegid nii ebakindlaks, et 5-6 etapil jooksin ringi ja ei valinud kõige otsemat teekonda, kuna ei soovinud võimaliku ebakindluse tõttu aega enam kaotada. Punktide 8 ja 9 garaažide juures oleks saanud 6 sekundit kiiremini, kui oleks kaardilt info paremini välja lugenud. Etapil 10-11 jäi poolel etapil lõikekoht kasutamata, kuna vähemalt minu arust ei olnud viirutatud õueala õigesti märgitud.

Metsapunktile (12) lähenesin sisuliselt tagantkaudu, kuna ei leidnud sellist head kohta, kust sisse minna, aga tegelikult oligi kogu see metsatukk üks suur võsa ja otse minnes oleks kiiremini saanud. Etapil 12-13 olin pikalt kahe vahel, kas minna paremalt metsa kaudu, mis tundus kiirem, kuid samas täiesti ettearvamatu, või siis minna vasakult, kus näeb mitu järgmist etappi ära. Valisin helgema tuleviku ehk siis vasakult, mis osutus ka kiiremaks valikuks.

Nii noppisin kõik järgmised etapid heade vaheaegadega ja ka metsapunkti, kus järsaku nägemine oli korraldajate poolt lihtsaks tehtud, kuna järsaku üles oli kilelint pandud. Etapil 16-17 teises pooles kaldusin paremale, kuna hakkasin nõlva all paistva katuseharja suunas jooksma. Sihikule olin võtnud aga vale maja. Tõttasin liiga palju ette, võinuks hoopis teederisti järgi orienteeruda. Etapi lõpus tegin lisakaare, sest ei olnud ettelugenud.

Ettelugemisega oli probleeme ka punktist 18 väljudes, kus ma polnud ära vaadanud, kas teiselt poolt jõge kaldast võib üles minna või mitte, tegin selle tõttu raja ainukese seisaku. See, et punkt 19 oli silla alla pandud, oli sisuliselt juba enne starti teada, kui lubatud oli, et kuiva jalaga rada läbida ei ole võimalik.
punkt 19 oli silla all
Pärast sillapunkti kuni lõpuni oli minu jaoks täielik piin, olin kustunud ja tundsin, kuidas sekundid jooksevad minu kahjuks. Eelviimase etapi rajavalik polnud ilmselt kõige mõistlikum, kuna aiaäär oli pehme ja aianurga juurest punkti ei viinud loha. Ja no eriti raskelt tuli viimane etapp, kus tuli mäkke joosta, kaotasin seal parimatele 5 sekundit, seda kõigest 22 sekundilisel etapil. Õnneks päästev lõpusirge aitas hädast välja.
sprindi teekond
Läksin finišis võistlust juhtima, kuid kohe tulid kaks härga tagant ja läksid minu ette. Tulemuseks kolmas koht, mis on hea tulemus, arvestades kõiki asjaolusid. Eelnev, küllaltki kriitiline analüüs on vajalik selleks, et järgmisel korral samasuguseid olukordi vältida ja oma sooritus sujuvamaks saada.
sprindi tulemused



Öine
Viimati sai öises metsas orienteerumas käidud Jüriööl ehk väga ammu. Stardist alates oli praktiliselt võimatu 1:15000 kaardilt midagi välja lugeda. Raja esimene pool läkski puhtalt selle peale, et kirusin korraldajaid, kes mingitel arusaamatutel põhjustel olid valinud sellise mõõtkava, mis ei võimalda infot öises metsas kaardilt välja lugeda. Esimene puhtalt joostud etapp oli 7-8 ning mõned eredamad sähvatused sattusid veel minu üpris halva soorituse juurde, kuid selge oli see, et mida rohkem vigu, seda kauem ma seal metsas olema pean. Nii ukerdasin kuidagi end ikkagi finiši suunas ja pingutasin kõigest hoolimata lõpuni. Kuigi kui aus olla, siis antud võistlusel ei nautinud ma metsas mitte ühtegi hetke, kuna lisaks mõõtkavale valmistas probleeme lamp, mis ei tahtnud kuidagi peas püsida, ja ka hüppeliiges tegi valu. Sisuliselt oli see nagu töö, mis oli lihtsalt vaja lõpule 
viia.
ajasin silmad juba enne starti suureks, et näeks 1:15000 kaardi lugeda

öise teekond
Õnneks vedas selline sooritus lausa hõbedale välja. Ma ei olnud ainus, kellel oli probleeme optimaalset teekonda pidi punktist punkti liikumisega. Kuna ma varem polnud seal maastikul käinud, siis ootasin natuke parema läbitavusega metsa, valgega märgitud mets oli kohati vägagi raskesti läbitav. Kindlasti ei teeks paha ka mõned korrad enne võistlust lambiga metsas käia.
öise tulemused

Sprinditeade
Esimest korda oli nüüd EMV kavas sprinditeade. Jooksujärjekord on antud distsipliinil naine-mees-mees-naine. Rahvusvaheline alaliit põhjendas antud järjestust kunagi nii, et kui naised alustavad ja lõpetavad, siis on rohkem draamat.
võidukas tiim
Korra olin Eestis juba antud ala proovinud, eelmine aasta Kanepis, ja juba siis oli selge, et kui tänavu kõik punktid õiges järjekorras ära võtta, siis OK Ilvesele vastast ei ole. Võistluse ajal tekkis paar ärevamat hetke, kuid üldjoontes oli kõik kontrolli all. Esimene pingelisem hetk oli siis, kui Kenny hilines natuke vahetusalasse. Minu vahetuses jättis Martin Simpson kolm punkti vahele ja tuli ise liidrina rajalt. Samas teadsin, et vahetuses oli Martin umbes minuti jagu maas ja kuna ühtäkki rajal oli ta minu ees, siis oli selge, et rada ei ole konkurendi poolt määrustepäraselt läbitud ja mind see rivist välja ei löönud.
sprinditeate teekond
Minu enda orienteerumissooritus oli veatu, kui siis ainult kahel etapil oleks võinud teha teise rajavaliku (etapid 3-4 ja 5-6) ja hoida suuremat kiirust üleval. Muidu oli tegu kontrollitud sooritusega, kus eriti tähelepanelikult sai vaadatud, et läbin punkte õiges järjekorras ja punktinumbrid on õiged. Jalad olid siiski öisest jooksmisest küllaltki läbi, mis on ka tulemustest ilusti näha, sest need, kes öösel metsas ei käinud, olid sisuliselt võimelised minuti jagu kiiremini jooksma võrreldes minuga.
sprinditeate tulemused

Nädalavahetusega peab jääma üldjoontes rahule. Alguses ei teadnudki, kas jalg lubab kõik stardid kaasa teha või mitte. Aga kuna eesmärgiks oligi võtta üks jooks korraga ja igalt alalt medal, siis tulemuste üle kurta ei saa. Nüüd tuleb jalale natuke puhkust anda, et kuu lõpus juba suurematel võistlustel heas hoos olla.
medalid tulevad uksest ja aknast, kollasest aknast

Tuesday, August 5, 2014

Huippuliiga sprint ja Esi-Jukola

Teist nädalavahetust järjest võistlesin Soomes. Lahti-Suunnistuse ja Huippuliiga sprindi vahel sai tehtud korralikult füüsilist tööd ja treeninguid. Nende seas kaks lõigutreeningut. Seega nädalavahetuse võistlustele läksin peale kerge väsimuse pealt.

Laupäeval toimus Huippuliiga sprint, mida näidati ka Soome YLE TV-s. Kokku on Huippuliigas neli etappi, tegu oli nüüd kolmanda etapiga ja jääb ainukeseks, millel sellel aastal osalen.

Algus oli küllaltki rabe. Ette oli teada, et alguses on väike metsaosa. Sain küll esimese punkti ilma suurte kadudeta kätte, kuid selle juures jäi tähelepanuta teine pikem etapp, kuhu tuli teha rajavalik. Seisma jäämine aitas hädast välja. Järgmine pähkel oli kolmas punkt. Keeruline oli mõista, kust sinna üldse pääseb ja kus punkt täpselt asub (legendis oli avakalju, aga kummal pool aeda?). Neljandasse minnes jälle paanika, nägin küll kohe õige variandi ära, kuid ikka tegin seisakuid ja otsisin imelahendust, et äkki kusagilt läheb parem variant. 
sprindi vaheajad
Neljandast väljudes viimane seisak ja lõpuks pääses jooksma. Sain orienteerumise sujuma ja tegin mõistlikud rajavalikud. Vaatepunktis toimus ka kaardivahetus. Tuli keerata kaart teistpidi. Olin etapil 8-9 juba ette vaadanud uue ringi esimesed valikud. Teisel korral läbisin metsaosa juba sujuvamalt. Lagedal probleeme ei tekkinud, tuli järgmisi etappe ette vaid lugeda. Kolmandat korda metsas oli natuke probleeme, kuid õnneks vaid mõne sekundi jagu. Lõpus taas puhas jooks, emit oli vaja ainult jaama sisse saada, mis ei õnnestunud eriti.
sprindi teekond
Tulemuseks oli 9.koht. Sinna kanti tulemust ka ootasin, ei teadnud vaid kuidas on eelnev töö- ja treeningnädal mõjunud. Jalgades õnneks mingit raskust ei olnud ja sai joosta küll. Parandamist ja mõtteainet jagub küllaga. Parema keskendumise juures saaks sooritus sujuvamaks ja ei tekiks neid tobedaid seisakuid, kuna ei ole jõudnud piisavalt rada ette lugeda. Isegi kui leian õige variandi, siis ikka uurin ja puurin edasi, et äkki leidub parem variant. Ja no emiti kasutamine sprindis on nagu loodusõnnetus, alati on jaam valesti või punkt topitud põõsasse, et ei saa korralikult läheneda või ei saa lihtsalt pihta. Ehk siis suuri vigu suutsin Huippuliiga sprindis vältida, aga parandamisruumi on kõvasti.
YLE TV ülekanne (vaadatav kuni 1.september)

Pühapäeval toimus Esi-Jukola. Jooksin esimest vahetus. Esimesse punkti minnes tegin natuke oma variandi. Väänasin selle juures vasakut hüppeliigest (ainult parem oli teibitud) mäest alla joostes ja tegin veel vea ka otsa. Tulemuseks see, et jäin rongist maha. Kulus hea mitu etappi ja palju energiat enne kui sain grupi kinni.

Grupis lasin end liiga palju teistest mõjutada ja nii tegin päris mitme punktiga mõttetuid poognaid. Sellisteks punktideks olid 5, 8, 10. Neist igaühe juures oli oma plaan olemas, aga ikka vahtisin teisi.
teate vaheajad
Füüsiliselt oli iseenesest algusest peale raske, aga umbes poole raja peal oleks võinud küll juba finiš olla. Puhta tahtejõu pealt surusin end edasi. Ilmataat oli kütnud taas 30 kraadise Soome sauna. Õnneks ühel hetkel anti ka juua. Mõned minutid pärast joogipunkti oksendasin, kuna organism ei võtnud vett vastu, mida endale sisse jõin. Õnneks grupist maha enam ei jäänud.
teate teekond
Pärast vaatepunkti oli tõeline kirss tordil, üles tuli ronida seinast (umbes 50 meetrit tõusu). Niigi oli raskusi enda edasi vedamisega, kuid kuidagi moodi end sealt üles vedasin ja grupist maha ei jäänud. Lõpus jäi veel jõudu lõpuspurdikski. Nii andsin vahetuse üle kuuendana.

Hüppeliigest üritasin hoida, aga korra käis ikka veel välja. Nüüd tuleb EMV-de nädalavahetuseks jalg paremasse korda saada. Loodetavasti saan joosta, aga hetke (teisipäeva õhtu) seis on kahtlane osalemise suhtes. Sisuliselt olen astunud sama reha otsa nagu ka kevadel, kui olin EMV lühirajaks end vormi ajanud ja siis käis parem hüppeliiges välja. Nüüd kordus sama asi parema jalaga. Eks näis mis saab.

Tuesday, July 29, 2014

Lahti-Suunnistus

Juba kolmandat korda võtsin osa südasuvisest orienteerumisüritusest Lahti lähedal. Ilm oli nagu tavaliselt soe. Sellel korral lausa eriti, kuna väidetavalt oli käimas Soome viimase 50 aasta kõige soojem nädal.

Esimesel päeval toimus lühirada, väljas üle 30 kraadi. Minu keha keeldus sellise ilmaga pingutamast ja nii jooksin rahulikumalt raja läbi.
1.päeva teekond
Teisel päeval oli "tavarada" ja organism oli isegi töövõimeline, kuna oli paar kraadi jahedam. Kohati sain orienteerumise isegi sujuma, aga kahjuks peas keerlesid muud elulised probleemid ja ei suutnud sooritusele 100% keskenduda. Joogipunkt oli kohe raja alguses, kuid õnneks pidasin vastu ja kustumist ei tekkinud.

teise päeva teekond
tulemused

Tegu oli heade treeningstartidega. Järgmisel nädalavahetusel uued võistlused, maastikud ja rajad.

Tuesday, July 22, 2014

Põlvamaa MV

teate stardirivi
Pärast MM-i olen treeninglainel püsinud, nii võtsin ka läinud nädalavahetuse Põlvamaa lahtiseid meistrivõistlusi treeningutena. Tavarajal lipsas sisse kaks suurt viga, mis näitasid ära võimalikud murekohad, mida on võimalik parema keskendumise ja läbi planeeritud tegevuse vältida järgmistel võistlusstartidel.

Kui tavarada sai läbitud kuivava kurguga, siis teate ajal sadas taevast vett alla ja kuivusega probleeme polnud. Sisse lipsas taas üks suurem viga, kus läksin liiga julgelt suunaga otse peale ja liikusin küllaltki lähedalt punktist mööda.

teate tulemused
tavaraja teekond
teate teekond

pilt võistlusmaastikust

Thursday, July 17, 2014

MM 2014 Itaalias

sprindi eeljooksu maastikunäide
Nüüd on natuke maailmameistrivõistlusest möödas ja on aeg teha väike kokkuvõte Itaalias veedetud nädalast.

Kõva Mehe jooksust saadud kannapõrutusest sain üle tänu Alter G-le (mulli sees jooksmine) ja kergematele treeningutele. Korra käisin ka laserravis. Kaheksa päeva enne MM sprindi starti sai viimast korda mulli sees joostud. Täpselt nädal varem käisin Eesti valdade suvemängudel. Teoreetiliselt ei oleks olnud vajalik pehmesse metsa enam end lõhkuma minna, kuna MM-i sprint ja sprinditeade toimus kõval pinnasel, kuid kuna kannaga olid lood kehvad, siis tuli natuke tugevam pingutus ette võtta metsas, kus põrutus ei ole nii suur. Õnneks kand pidas vastu, hullemaks midagi ei läinud. Pingutus, mis seal tegin oli nii ja naa, tundus nagu suutsin endast ainult 80% anda. See võis olla tingitud mulli sees jooksmisest.

Viis päeva enne MM-i tegin Eestis asfaldil lõigutreeningu. Jalad iseenesest liikusid küll ja tundus, et kõige kehvem minek ei ole. Neli päeva varem läksid Eesti sprinterid Veneetsia suunas. Teel Milaanost Veneetsiasse tegime esimese kaarditreeningu Vicenza vanalinnas. 30 kraadi lähedane ilm tundus täitsa saunana pärast Eesti jahedust.

Kolmapäevast reedeni käisime iga päeva korra Veneetsias. Neist viimasel modelleeriti võistluspäeva täielikult, kohale viidi meid laevaga. Treeningutel mingit kergust ei tundnud, samas päris jalgu järel ka ei lohistanud. Tingitud võis see olla reisipäevast ja palavast ilmast. Kuid kuna võistluseni oli veel aega, siis selle üle oma pead ei vaevanud ja õigesti ka tegin, kuna võistluspäeval olid jalad palju mõnusamad.
Veneetsias oli tihe liiklus
ka vee peal oli tihe liiklus
Sprindi eeljooks toimus Burano saare peal, kust varasemast kaarti polnud. Natuke viisin end saare olemusega kurssi Google Street View abil. Üritasin alustada küllaltki kiiresti, mitte nüüd päris maksimaalse kiirusega, kuid nii, et ei tekiks pärast kahetsuse tunnet, et alustasin liiga aeglaselt. Üritasin sundida end võrdseid variante nähes kiiresti otsustama, kuna pikalt omaette arutlema jäädes kaotab ainult aega. 10-11 etapil üritas kohalik nähvits jalakarvadesse kinni hüpata, kuid õnneks suurem jäi peale ja jätkasin teed. 11-12 etapil tuli õige käik välja lugeda (Boströmi protestikoht). 15-16 etapil tekitasid sillad segadust (uusmeremaalaste protestid), kuid jooksu ajal polnud aega juurdlema jääda, et kuhu on kadunud teine sild.
eeljooks teekond
Ja siis tuli minu suurim komistuskivi, etapp 16-17. Olin end nii pehmeks jooksnud, et ei kontrollinud oma sooritust. Mida täpselt seda viga tehes vaatasin ja tegin, ei tulnud kuidagi meelde. Küll aga olin visanud pilgu sinna tänavanurka, kuhu oleksin pidanud kohe sisse keerama, kuid ilmselt ei näinud seda selle väiksuse tõttu ja kuna kaardilt võisin lugeda üldse etapi teist poolt samal ajal, siis viga tajusin alles siis, kui nägin kanalit enda ees. Kiiresti ots ümber ja õiges suunas minema. Antud etapil kaotasin parimale 25 sekundit!!! Muidugi pingutasin finišini välja ja sisimas ikka lootsin, et saab edasi finaali, aga mitte sellise prohmakaga ja meeste klassis. Kaotust oma eeljooksu parimale tuli täpselt minut. Selleks, et finaali pääseda, oleks võinud vaid 42 sekundit kaotada.
tänav, millele Boström pihta ei saanud


Seega puudu jäi 18 sekundit, mis on sprindis kalendriga mõõdetav aeg, kuid kindlasti ei jäänud edasipääs ainult antud vea taha. Lisaks ei jooksnud lühemaid etappe piisavalt agressiivselt ja puudu jäi ka julgusest kiiresti ümber majanurkade joosta. Ilmselt selle julguse puudumine võib tuleneda sellest, et mujal olen harjunud, et nurga tagant võib tulla auto või pea maas jooksev kaasvõistleja, kuid autode probleem seal siiski puudus. Saarel polnud ühtegi autot. Suurimaks probleemiks, mis takistab parimatega võidu joosta, on siiski kiirusliku vastupidavuse puudumine. Talve, kevade ja suve haigused-vigastused on jätnud oma jälje ja talve esimesel poolel kogutud kiirusest, millest tuli veel üks aste edasi astuda, polnud enam midagi MM-iks järel. Kuid sellegipoolest tundsin end antud MM-i sprindi eeljooksus kindlamalt kui kunagi varem, olin palju enesekindlam. Varem olin MM-i sprinti jooksnud 2011 Prantsusmaal, kus pääsesin finaali ja 2013 Soomes, kus jäin finaali ukse taha.

Kui maailma 45 parimat sprinterit olid oma jooksu Veneetsia saunas (üle 30 kraadi) ära teinud, siis jooksin ise ka raja läbi, et saada osa rajameistri poolt pakutud ülesandest. Sama päeva õhtul suundusime ära mägedesse. Järgmisel päeval tegime aktiivse puhkepäeva, korra käisime lonkimas sprinditeate modelil.

Sprinditeates esindasid Eestit Evely, Kenny, mina ja Liis (jooksujärjekord). Maha jäime parimatest kohe ja mina läksin rajale täiesti üksi ja tegijatest maas. Tänavad olid libedad vihmasaju tõttu, eriti tänavanurgad, kus oli marmorkivi. Mingit erilist jooksujõudu mul tollel päeval ei olnud, kuid kindlasti oleks olnud abi mõnest kaasvõistlejast, kes võinuks aidata tempot üleval hoida. Tänavanurki võtsin suhteliselt rahulikult, et mitte asjatult end lõhkuda, kuna tulemus oli niikuinii mudaliigas. Rada ise midagi erilist ei pakkunud, ainult etappi 40-41 oleks võinud paremalt minna. Suuri valikuid polnud, tuli ainult arvestada sellega, et kasutusel oli puutevaba SI ehk siis vältida tuli asjatuid ümberpööramisi libedatel tänavatel ja hoida kiirust üleval. Eesti võistkonnal võeti protesti järgselt ajast maha 25 sekundit, kuna Kenny sattus kaardil olevast keelualast segadusse, kuna maastikul keeluala sisse polnud keegi piiranud.
sprinditeate 3.vahetus. punasega esimese ringi ja sinisega teise ringi teekond
Miks ma MM-ile üldse läksin? Soovisin teada saada, mis tasemel olen hetkel maailma tippudega võrreldes. Eestis või Soomes võisteldes seda kahjuks teada ei saa. Muidugi oli teada, et olen küllaltki kehvas seisus väga lünkliku ettevalmistuse tõttu, kuid selleks, et edasi liikuda, on vaja teada hetke taset. Paremat võistlust kui MM pole selleks olemas.