Suunto Games Kolgakülas

Hooaja viimased stardid on seljataga. Mõte oli juba varem hooaeg ära lõpetada, aga osaliselt solidaarsusest korraldajate vastu ja ikkagi veel väiksest võistlusnäljast tulenevalt sai nimi kirja pandud. Kasutatav maastik oli keskkonnaameti ametnike amatöörluse tõttu kärbunud väikseks, kuid kaks lühiraja pikkuse laadset võistlust sai ära tehtud.

Esimese päeva rada oli olemuselt küllaltki mitmekülgne võrreldes teise päevaga. Esimesed kolm punkti olid väga ebamugava ala peal, kus oli raske end täpselt positsioneerida. Võtsin rahulikult, kuna K-punktist välja minnes ei tundnud end seal üldse enesekindlalt. Edasi mööda jõeoru nõlvasid ja soid, kus tuli hoolikalt näpuga järge ajada. Kuues etapp läks täiesti käest, kui suutsin etapi algusest peale paralleelseid asju lugeda, õnneks ei läinud viga minutitesse. Raja viimane osa oli kiires männimetsas, kus tuli küll sisuliselt ainult joosta, kuid tähelepanu ei saanud lasta hajuda. 

1.päeva teekond

Teise päeva tegin kogemata ise endale huvitavamaks. Soojenduse ja muude protseduuride tegemine jäi viimasele hetkele. Stardijoonele jõudsin pool minutit enne starti. Paelad püsisid õnneks ühe sõlmega kinni ja vetsupeatust suutsin edasi lükata. Rada suuri väljakutseid ei pakkunud, mis tegi kohati ka natuke laisaks ja keskendumine ei olnud 100% kogu raja vältel. Teisel päeval võtsin füüsiliselt natuke kergemalt, kuna peas oli juba teadmine, et keegi ei ohusta poodiumi kõrgeimat astet.

2.päeva teekond

Teise päeva finišsirge. Pilt: SK Mercury.

Teise päeva finišis võeti mind kohe valve alla. Kohale oli tulnud dopingukontroll, kelle meeldivat seltskonda natuke vähem, kui tunnike sain nautida. Kuna enne rada jäi kergendamata, siis protseduurid sujusid kiiresti.

Lõppkokkuvõttes on mõnus hea tulemuse pealt hooaeg lõpetada, kuid ilmselt oli tegemist ka hooaja parima füüsilise vormiga või siis vähemalt tundega, et ma jõuan joosta. Kordagi varem hooaja jooksul polnud sellist head tunnet olnud. Hea, et nüüdki kohale jõudis, sai korrakski seda tunda.

võistluste koduleht

tulemused

Autasustamine. Pilt: SK Mercury.

Teateliiga finaaletapp Kirkkonummis

Tihti ei satu hea kvaliteediga võistlus nii Helsingi lähedale, kui see oli nüüd ja seejuures sobib võistlus ka  kalendrisse. Toimus Soome teateliiga viimane etapp, kõigest 40 minutise autosõidu kaugusel sadamast. Kokku oli 7 osavõistlust, isiklikult jõudsin kohale kolmele.

Jooksin esimest vahetust. Esialgu joosi peaaegu 2km soojaks enne kui orienteerumine peale hakkas. Sain jooksuvõistlustelt tuttava veremaitse suhu. Esimesed kontrollpunktid tulid rabedalt, füüsiliselt kiire algus oli ajumahu röövinud ja ei näinud kohe vajalikke objekte maastikul. 

Õnneks võistlejaterivi oli pikk ja päris üksi ei jäänud. Kuid selleks, et pundis püsida pidin pidevalt end tagant sundima ehk siis olin selgelt mugavustsoonist väljas. Rajavalikuid tegin pigem teiste järgi, sest teadsin, et üksi ma lihtsalt ei jõua samas tempos pingutada. Punkti tuli siiski ise orienteeruda, sest kunagi ei teadnud, kas on hajutus ja enne punkti muututi sageli ebakindlaks ja oli võimalus mõned kohad ettepoole saada.

Üheksanda punktini taktika töötas, hiljem GPS-jälgimise järgi näen, et oli täitsa pundis sees. Metsas kusjuures ei tundunud nii suur seltskond olevat. Aga siis sai teiste ära kasutamine karistatud, lasin end vedada natuke liiga pika kaarega end hajutusse ja veel järgmisse ka teiste järgi mitte kõige paremat teevalikut pidi.

Viimased punktid läksid sujuvalt ja päris paljud, kes enne siplesid minu ümber, kadusid metsa vahele ära. Esimesed 10 minutit oli võimalik lambita joosta, kuid siis tuli lamp kaardi lugemiseks tööle panna ja raja lõpus oli juba nii pime, et täistuli oli igati kasulik.

GPS-jälgimine

vaheajad

teekond

võistluse kodeleht

Natuke kahetised tunded on soorituse koha pealt, kuid pigem oli soorituses nii mõndagi head, mida saab kaasa võtta. Ega ma läinudki võidumõtetega rajale, tahtsin lihtsalt ühte kvaliteetset võistlust. Füüsiline tase on olnud nagu ta on käesoleval aastal, kui natukenegi tekib võimalus rohkem jooksmas käia, siis selles seltskonnas eesotsas või lausa eest ära joosta ei ole mingi probleem.

Võistkond lõpuks tulemust kirja ei saanud, kuna mehed langesid nagu õunad sügisel pots ja pots puuotsast alla. Sellepärast ongi hea esimest vahetust joosta, ei sõltu teistest.

EMV tavarada Kuutsemäel

Tavarada ootasin eelkõige sellepärast, et tegu oli uue ja kasutamata maastikuga, mis toob justkui orienteerumise algidee juurde tagasi, kus tuleb liikuda tundmatul maastikul kaardi ja kompassi abil.

Maastik oligi äge, väljakutseks osutus hoopis ilm. mis oli 11.septembri kohta väga soojaks, lausa 25 kraadini kerinud. Õigemini väljakutseks osutus rajameistri ja korraldajate suur eksimus, kui rajale olid joogipunktid ebaühtlaselt paigutatud. Eelinfo põhjal oli teada raja pikkus 14,6km ja et juua saab 3,8km, 11,8km ja 12,7km peal. Just see 8km pikkune vahe kahe joogipunkti vahel on reeglite vastane, kuna ei maailmas ja ammugi Eestis ei ole sellist võsalooma, kes läbiks metsas 8km 25 minutiga.

Väljavõte EOL võistlusreeglitest. Kus oli rajameistri ja korraldajate mõistus? Kuidas lipsas see voliniku silmade vahelt läbi?

Enesetunne enne starti oli hea, jalad kerisid ja isegi raja esimesed km olid rahuldavad, kuid järk-järgult tekkis sisse tunne, et keha ei toimi tavapärastel pööretel. Oli justkui tunne nagu oleksin natuke haige, kuid tegelikult polnud. Kas tõesti sattus kehvem päev või oli see ilma ja enesetunde kombinatsioon, kes teab?!

Siis kui Timo Sild mind 6 minutiga kätte sai, siis üritasin järel püsida raskest enesetundest hoolimata. Aasta tagasi oleks see lihtsalt tundunud kiire jooksuna metsas, kuid nüüd oli pidevalt tunne, et kui nüüd komistan või sammu valesti teen, siis kaob konkurent eest. Kaks etappi, mis kokku olid 10minutit, pidasin vastu, kuid siis raske südamega valisin enda jaoks sobivama rajavaliku etapil 19-20 ja endalegi üllatuseks jõudsime punkti samal ajal. Kuid pärast taaskohtumist nägin ainult kaugenevat selga.

Kogu selle vahespurdiga tegin endale pigem kahju ja sealt edasi keris enesetunne järjest tühjemaks. Keha ootas karjuvalt järgmist joogipunkti, kuid sinnani tuli kuidagi jõuda.  Lödipükstele oli läbijooksu näol antud võimalus ka rajalt maha tulla. Õnneks rada ei olnud pikalt järele jäänud ja läbisin raja määrustepäraselt. Tulemuseks selle aasta lemmik 4.koht.

võistluse koduleht

GPS-teekonnad

Orienteerumistehniliselt midagi väga suurt ei korraldanud:

• 4.etapil tõlgendasin olukorda kinnikasvanud lagedale jõudes valesti, lisa 30sek.
• 5.etapp otse minnes läksid süsteemid segi ja lõpp vajus käest. 60sek.
• 16.KP võtmise probleemid. 20sek.

tulemused

Läti MV tavarada

Lätis sai joostud üks tugev tavaraja treeningvõistlus. Treening just pigem selletõttu, et ma ei valmistunud selleks üldse, läksin treeningväsimuse pealt ja nii ei suutnud ka endast rajal maksimumi välja pigistada.

Maastik oli mitmeosaline. Soojenduseks neli punktivahet ilusamas männimetsas, mis kohati oli küll peitlik, kuid siiski kiiresti joostav ja ülejäänud rada kulges erineva läbitavusega võserikes soode vahel.

Keha päris täiel võimsusel polnud valmis koostööd tegema. Ilmselt eelneval nädalavahetusel joostud kolm starti olid väsimuse näol veel täiesti organismis sees.

Orienteerumistehniliselt oli väljakutseid piisavalt. Suurim eksimus oli luubi mitte kaasa võtmine, mis sundis päris palju seisakuid tegema. Punktide ründamine oli selle võrra kohati suhteliselt keeruline, kuna lihtsalt ei lugenud 1:15000 kaardilt infot välja. Heast orienteerumisrütmist niimoodi rääkida ei saa.

Sellegipoolest oli rada huvitav ja sai väga hea orienteerumiselamuse. Võiks arvata, et sellisel maastikul võib päris palju nõgest olla, aga õnneks kohtasin ainult mõnel korral ja siiski oli võimalik seda vältida.

teekonnad

tulemused

teekond