Thursday, July 17, 2014

MM 2014 Itaalias

sprindi eeljooksu maastikunäide
Nüüd on natuke maailmameistrivõistlusest möödas ja on aeg teha väike kokkuvõte Itaalias veedetud nädalast.

Kõva Mehe jooksust saadud kannapõrutusest sain üle tänu Alter G-le (mulli sees jooksmine) ja kergematele treeningutele. Korra käisin ka laserravis. Kaheksa päeva enne MM sprindi starti sai viimast korda mulli sees joostud. Täpselt nädal varem käisin Eesti valdade suvemängudel. Teoreetiliselt ei oleks olnud vajalik pehmesse metsa enam end lõhkuma minna, kuna MM-i sprint ja sprinditeade toimus kõval pinnasel, kuid kuna kannaga olid lood kehvad, siis tuli natuke tugevam pingutus ette võtta metsas, kus põrutus ei ole nii suur. Õnneks kand pidas vastu, hullemaks midagi ei läinud. Pingutus, mis seal tegin oli nii ja naa, tundus nagu suutsin endast ainult 80% anda. See võis olla tingitud mulli sees jooksmisest.

Viis päeva enne MM-i tegin Eestis asfaldil lõigutreeningu. Jalad iseenesest liikusid küll ja tundus, et kõige kehvem minek ei ole. Neli päeva varem läksid Eesti sprinterid Veneetsia suunas. Teel Milaanost Veneetsiasse tegime esimese kaarditreeningu Vicenza vanalinnas. 30 kraadi lähedane ilm tundus täitsa saunana pärast Eesti jahedust.

Kolmapäevast reedeni käisime iga päeva korra Veneetsias. Neist viimasel modelleeriti võistluspäeva täielikult, kohale viidi meid laevaga. Treeningutel mingit kergust ei tundnud, samas päris jalgu järel ka ei lohistanud. Tingitud võis see olla reisipäevast ja palavast ilmast. Kuid kuna võistluseni oli veel aega, siis selle üle oma pead ei vaevanud ja õigesti ka tegin, kuna võistluspäeval olid jalad palju mõnusamad.
Veneetsias oli tihe liiklus
ka vee peal oli tihe liiklus
Sprindi eeljooks toimus Burano saare peal, kust varasemast kaarti polnud. Natuke viisin end saare olemusega kurssi Google Street View abil. Üritasin alustada küllaltki kiiresti, mitte nüüd päris maksimaalse kiirusega, kuid nii, et ei tekiks pärast kahetsuse tunnet, et alustasin liiga aeglaselt. Üritasin sundida end võrdseid variante nähes kiiresti otsustama, kuna pikalt omaette arutlema jäädes kaotab ainult aega. 10-11 etapil üritas kohalik nähvits jalakarvadesse kinni hüpata, kuid õnneks suurem jäi peale ja jätkasin teed. 11-12 etapil tuli õige käik välja lugeda (Boströmi protestikoht). 15-16 etapil tekitasid sillad segadust (uusmeremaalaste protestid), kuid jooksu ajal polnud aega juurdlema jääda, et kuhu on kadunud teine sild.
eeljooks teekond
Ja siis tuli minu suurim komistuskivi, etapp 16-17. Olin end nii pehmeks jooksnud, et ei kontrollinud oma sooritust. Mida täpselt seda viga tehes vaatasin ja tegin, ei tulnud kuidagi meelde. Küll aga olin visanud pilgu sinna tänavanurka, kuhu oleksin pidanud kohe sisse keerama, kuid ilmselt ei näinud seda selle väiksuse tõttu ja kuna kaardilt võisin lugeda üldse etapi teist poolt samal ajal, siis viga tajusin alles siis, kui nägin kanalit enda ees. Kiiresti ots ümber ja õiges suunas minema. Antud etapil kaotasin parimale 25 sekundit!!! Muidugi pingutasin finišini välja ja sisimas ikka lootsin, et saab edasi finaali, aga mitte sellise prohmakaga ja meeste klassis. Kaotust oma eeljooksu parimale tuli täpselt minut. Selleks, et finaali pääseda, oleks võinud vaid 42 sekundit kaotada.
tänav, millele Boström pihta ei saanud


Seega puudu jäi 18 sekundit, mis on sprindis kalendriga mõõdetav aeg, kuid kindlasti ei jäänud edasipääs ainult antud vea taha. Lisaks ei jooksnud lühemaid etappe piisavalt agressiivselt ja puudu jäi ka julgusest kiiresti ümber majanurkade joosta. Ilmselt selle julguse puudumine võib tuleneda sellest, et mujal olen harjunud, et nurga tagant võib tulla auto või pea maas jooksev kaasvõistleja, kuid autode probleem seal siiski puudus. Saarel polnud ühtegi autot. Suurimaks probleemiks, mis takistab parimatega võidu joosta, on siiski kiirusliku vastupidavuse puudumine. Talve, kevade ja suve haigused-vigastused on jätnud oma jälje ja talve esimesel poolel kogutud kiirusest, millest tuli veel üks aste edasi astuda, polnud enam midagi MM-iks järel. Kuid sellegipoolest tundsin end antud MM-i sprindi eeljooksus kindlamalt kui kunagi varem, olin palju enesekindlam. Varem olin MM-i sprinti jooksnud 2011 Prantsusmaal, kus pääsesin finaali ja 2013 Soomes, kus jäin finaali ukse taha.

Kui maailma 45 parimat sprinterit olid oma jooksu Veneetsia saunas (üle 30 kraadi) ära teinud, siis jooksin ise ka raja läbi, et saada osa rajameistri poolt pakutud ülesandest. Sama päeva õhtul suundusime ära mägedesse. Järgmisel päeval tegime aktiivse puhkepäeva, korra käisime lonkimas sprinditeate modelil.

Sprinditeates esindasid Eestit Evely, Kenny, mina ja Liis (jooksujärjekord). Maha jäime parimatest kohe ja mina läksin rajale täiesti üksi ja tegijatest maas. Tänavad olid libedad vihmasaju tõttu, eriti tänavanurgad, kus oli marmorkivi. Mingit erilist jooksujõudu mul tollel päeval ei olnud, kuid kindlasti oleks olnud abi mõnest kaasvõistlejast, kes võinuks aidata tempot üleval hoida. Tänavanurki võtsin suhteliselt rahulikult, et mitte asjatult end lõhkuda, kuna tulemus oli niikuinii mudaliigas. Rada ise midagi erilist ei pakkunud, ainult etappi 40-41 oleks võinud paremalt minna. Suuri valikuid polnud, tuli ainult arvestada sellega, et kasutusel oli puutevaba SI ehk siis vältida tuli asjatuid ümberpööramisi libedatel tänavatel ja hoida kiirust üleval. Eesti võistkonnal võeti protesti järgselt ajast maha 25 sekundit, kuna Kenny sattus kaardil olevast keelualast segadusse, kuna maastikul keeluala sisse polnud keegi piiranud.
sprinditeate 3.vahetus. punasega esimese ringi ja sinisega teise ringi teekond
Miks ma MM-ile üldse läksin? Soovisin teada saada, mis tasemel olen hetkel maailma tippudega võrreldes. Eestis või Soomes võisteldes seda kahjuks teada ei saa. Muidugi oli teada, et olen küllaltki kehvas seisus väga lünkliku ettevalmistuse tõttu, kuid selleks, et edasi liikuda, on vaja teada hetke taset. Paremat võistlust kui MM pole selleks olemas.

No comments: