Tuesday, August 12, 2014

3x EMV medal – sprint, öine, sprinditeade

Läinud nädalavahetus oli vägagi tegus. 21 tunni jooksul sai kolm korda jala Eesti meistrivõistlustel (EMV) joonele panna. Tulemuste üle ei saa kurta, küll aga soorituste üle, millega need tulid. Kaela riputati sprindi pronks, öise tavaraja hõbe ja sprinditeate kuld. Tegu oli minu esimese sprindi pronksiga, varem olin olnud kas teine või esimene. Öösel välja joostud hõbe oli minu jaoks esimene öine medal ning mõistagi ka esimest korda EMV-l kavas olnud sprinditeate kuldmedal.

Selleks, et üldse startimine nädalavahetusel võimalik oleks, oli vaja saada Soomes välja väänatud hüppeliiges jooksukõlbulikuks.
* esmaspäeval puhkus
* teisipäeval laserravi ja ratas 1:53 (47km)
* kolmapäeval laserravi ja ratas 1:17 (31,9km)
* neljapäeval laserravi, ratas 0:49 (21,2km) ja jooks 0:17 (4,3km)
* reedel jooks 0:28 (6km)

Laserravile lisandus ka Diclac ja külmaravi. Esmaspäeval oli jalg täiesti paistes ning teisipäeval hakkas Achilleuse kõõluse juurest valutama. Järgmisel hommikul tegin paar kõnet ja sain kohe arsti juurde. Seal selgus, et Achilleuse kõõlus oli ikka korras. Neljapäeval ja reedel tehtud jooksutreeningud olid valuvabad. Nädalavahetuse eesmärk oli võtta üks start korraga ja vaadata, mis välja tuleb.

Sprint
Jalg sai spetsialisti poolt korralikult kinni teibitud, seega ei pidanud kartma kordagi, et jalg võiks välja minna. Soojendusega jäin hilja peale, nii koosnes see ainult starti jooksust ja mõnest ringutusest. Stardijoonel oli korraks raske keskenduda, kui üks pealtvaataja otsustas kõva häälega kommenteerima tulla, kuid õnneks suutsin end kohe õigele lainele tagasi saada.

Esimese punktiga probleeme polnud, küll aga teise etapiga, kus oli väga keeruline suurelt kiiruselt mõista, mis sinna aiamaade juurde oli kokku nikerdatud. Kasutatud oli natuke kilelinti, samas kõrval jälle mitte, nii loobusin veel viimasel hetkel sinna sisse hüppamast, kuna ei soovinud seda riski võtta ja tühistatud saada. Parem lahendus oleks olnud kogu õueala kilelindiga korrektselt piirata või siis üldse mitte etappi sealt läbi viia. Sama hämming kordus etapil 4-5, kuid siis läksin sealt siiski läbi.
starditõus
Aiamaad tegid nii ebakindlaks, et 5-6 etapil jooksin ringi ja ei valinud kõige otsemat teekonda, kuna ei soovinud võimaliku ebakindluse tõttu aega enam kaotada. Punktide 8 ja 9 garaažide juures oleks saanud 6 sekundit kiiremini, kui oleks kaardilt info paremini välja lugenud. Etapil 10-11 jäi poolel etapil lõikekoht kasutamata, kuna vähemalt minu arust ei olnud viirutatud õueala õigesti märgitud.

Metsapunktile (12) lähenesin sisuliselt tagantkaudu, kuna ei leidnud sellist head kohta, kust sisse minna, aga tegelikult oligi kogu see metsatukk üks suur võsa ja otse minnes oleks kiiremini saanud. Etapil 12-13 olin pikalt kahe vahel, kas minna paremalt metsa kaudu, mis tundus kiirem, kuid samas täiesti ettearvamatu, või siis minna vasakult, kus näeb mitu järgmist etappi ära. Valisin helgema tuleviku ehk siis vasakult, mis osutus ka kiiremaks valikuks.

Nii noppisin kõik järgmised etapid heade vaheaegadega ja ka metsapunkti, kus järsaku nägemine oli korraldajate poolt lihtsaks tehtud, kuna järsaku üles oli kilelint pandud. Etapil 16-17 teises pooles kaldusin paremale, kuna hakkasin nõlva all paistva katuseharja suunas jooksma. Sihikule olin võtnud aga vale maja. Tõttasin liiga palju ette, võinuks hoopis teederisti järgi orienteeruda. Etapi lõpus tegin lisakaare, sest ei olnud ettelugenud.

Ettelugemisega oli probleeme ka punktist 18 väljudes, kus ma polnud ära vaadanud, kas teiselt poolt jõge kaldast võib üles minna või mitte, tegin selle tõttu raja ainukese seisaku. See, et punkt 19 oli silla alla pandud, oli sisuliselt juba enne starti teada, kui lubatud oli, et kuiva jalaga rada läbida ei ole võimalik.
punkt 19 oli silla all
Pärast sillapunkti kuni lõpuni oli minu jaoks täielik piin, olin kustunud ja tundsin, kuidas sekundid jooksevad minu kahjuks. Eelviimase etapi rajavalik polnud ilmselt kõige mõistlikum, kuna aiaäär oli pehme ja aianurga juurest punkti ei viinud loha. Ja no eriti raskelt tuli viimane etapp, kus tuli mäkke joosta, kaotasin seal parimatele 5 sekundit, seda kõigest 22 sekundilisel etapil. Õnneks päästev lõpusirge aitas hädast välja.
sprindi teekond
Läksin finišis võistlust juhtima, kuid kohe tulid kaks härga tagant ja läksid minu ette. Tulemuseks kolmas koht, mis on hea tulemus, arvestades kõiki asjaolusid. Eelnev, küllaltki kriitiline analüüs on vajalik selleks, et järgmisel korral samasuguseid olukordi vältida ja oma sooritus sujuvamaks saada.
sprindi tulemused



Öine
Viimati sai öises metsas orienteerumas käidud Jüriööl ehk väga ammu. Stardist alates oli praktiliselt võimatu 1:15000 kaardilt midagi välja lugeda. Raja esimene pool läkski puhtalt selle peale, et kirusin korraldajaid, kes mingitel arusaamatutel põhjustel olid valinud sellise mõõtkava, mis ei võimalda infot öises metsas kaardilt välja lugeda. Esimene puhtalt joostud etapp oli 7-8 ning mõned eredamad sähvatused sattusid veel minu üpris halva soorituse juurde, kuid selge oli see, et mida rohkem vigu, seda kauem ma seal metsas olema pean. Nii ukerdasin kuidagi end ikkagi finiši suunas ja pingutasin kõigest hoolimata lõpuni. Kuigi kui aus olla, siis antud võistlusel ei nautinud ma metsas mitte ühtegi hetke, kuna lisaks mõõtkavale valmistas probleeme lamp, mis ei tahtnud kuidagi peas püsida, ja ka hüppeliiges tegi valu. Sisuliselt oli see nagu töö, mis oli lihtsalt vaja lõpule 
viia.
ajasin silmad juba enne starti suureks, et näeks 1:15000 kaardi lugeda

öise teekond
Õnneks vedas selline sooritus lausa hõbedale välja. Ma ei olnud ainus, kellel oli probleeme optimaalset teekonda pidi punktist punkti liikumisega. Kuna ma varem polnud seal maastikul käinud, siis ootasin natuke parema läbitavusega metsa, valgega märgitud mets oli kohati vägagi raskesti läbitav. Kindlasti ei teeks paha ka mõned korrad enne võistlust lambiga metsas käia.
öise tulemused

Sprinditeade
Esimest korda oli nüüd EMV kavas sprinditeade. Jooksujärjekord on antud distsipliinil naine-mees-mees-naine. Rahvusvaheline alaliit põhjendas antud järjestust kunagi nii, et kui naised alustavad ja lõpetavad, siis on rohkem draamat.
võidukas tiim
Korra olin Eestis juba antud ala proovinud, eelmine aasta Kanepis, ja juba siis oli selge, et kui tänavu kõik punktid õiges järjekorras ära võtta, siis OK Ilvesele vastast ei ole. Võistluse ajal tekkis paar ärevamat hetke, kuid üldjoontes oli kõik kontrolli all. Esimene pingelisem hetk oli siis, kui Kenny hilines natuke vahetusalasse. Minu vahetuses jättis Martin Simpson kolm punkti vahele ja tuli ise liidrina rajalt. Samas teadsin, et vahetuses oli Martin umbes minuti jagu maas ja kuna ühtäkki rajal oli ta minu ees, siis oli selge, et rada ei ole konkurendi poolt määrustepäraselt läbitud ja mind see rivist välja ei löönud.
sprinditeate teekond
Minu enda orienteerumissooritus oli veatu, kui siis ainult kahel etapil oleks võinud teha teise rajavaliku (etapid 3-4 ja 5-6) ja hoida suuremat kiirust üleval. Muidu oli tegu kontrollitud sooritusega, kus eriti tähelepanelikult sai vaadatud, et läbin punkte õiges järjekorras ja punktinumbrid on õiged. Jalad olid siiski öisest jooksmisest küllaltki läbi, mis on ka tulemustest ilusti näha, sest need, kes öösel metsas ei käinud, olid sisuliselt võimelised minuti jagu kiiremini jooksma võrreldes minuga.
sprinditeate tulemused

Nädalavahetusega peab jääma üldjoontes rahule. Alguses ei teadnudki, kas jalg lubab kõik stardid kaasa teha või mitte. Aga kuna eesmärgiks oligi võtta üks jooks korraga ja igalt alalt medal, siis tulemuste üle kurta ei saa. Nüüd tuleb jalale natuke puhkust anda, et kuu lõpus juba suurematel võistlustel heas hoos olla.
medalid tulevad uksest ja aknast, kollasest aknast

No comments: