Tuesday, September 29, 2015

Kodune Euromeeting

Üks osa team 2017-st. Fotosüüdistus on tehtud pärast kõiki võistlusi. Pilt Tarmo Klaar


Euromeetingu sprindi start. Pilt Külli Leola
Selles postituses on rohkem pildi- ja kaardimaterjali kui juttu. Õnneks kaardid koos teekonnaga annavad väga hea ülevaate eelmisel nädalal toimunust. Teisipäevast neljapäevani toimus Otepääl Eesti koondise treeninglaager, mis sai jätku reedest pühapäevani kestnud Euromeetinguga.

Pidasin Euromeetingut, tegelikult nagu ka ülejäänud selle sügise starte, tähtsaks jõuprooviks. Läksin meelsasti enne olulisi võistlusi koondisega koos treenima, kuna seda ei juhtu palju, et nii suur hulk tugevaid ja entusiastlikke noorsportlasi on ühel ajal ühes kohas ja pingutavad suure eesmärgi nimel.

Teisipäevased treeningud (Võru sprint ja Kadaja teisipäevak) võtsin hoogsalt ja mõnusas rütmis. Orienteerumine oli täiesti kontrolli all ja nautisin igat liigutust. Pidin natuke end isegi tagasi hoidma, et ei hakkaks kihutama. Õhtul toimus veel seminar Aave Hannusega, kus arutleti tulemus-, sooritus- ja tegevuseesmärkide üle, et kuidas kodusel MM-l seda võimalikult hästi ära kasutada.

TEISIPÄEVA hommikune hoogne treening Võru linna. OK Võru liikmed olid näinud kõvasti vaeva ja viinud tähised ja jaamad rajale

TEISIPÄEVA õhtune treening toimus Põlva teisipäevakul.

Kolmapäeva hommikul oli kehas tunda, et eelmisel päeval sai ikka midagi tehtud. Keha on siiani harjunud ainult kord päevas treeningutega. Õhtul toimus võistlussimulatsioon Otepää kolmapäevakul, kus tuli vastavalt seminaris kuuldule ka tegutseda. Täitsin põhimõtteliselt oma eesmärgid. Suutsin natuke kurnatud kehast hoolimata hoida end füüsiliselt nõudlikul maastikul agressiivsena ja teha korraliku soorituse. Õhtul seminaris mindi teemaga veel süvitsi edasi ja vaadati üle simulatsiooni tagajärjed.

KOLMAPÄEVA hommikune rahulik orienteerumine Lajavangul. Probleeme oli ühe etapiga, muidu kõik sujus.

KOLMAPÄEVA õhtune treening toimus Otepää kolmapäevaku raames. Antud rada oli meil võistlussimulatsioon, mida sai kordaläinuks minu jaoks lugeda


Neljapäeval võtsin rahulikult. Tegin hommikul Põlva sprindi kaasa, kuid õhtuse treeningu jätsin vahele, kuna tundsin, et enne reede õhtust võistlust on vaja natuke tagasi tõmmata koorumusega. Neljapäeva õhtul sai käidud loopimas discgolfi kettaid, kus õnnestus ka kahel korral käia suplemas.
NELJAPÄEVA hommikul oli koos Šveitsi koondisega sprinditreening Põlva linnas. Võtsin rahulikult.


Reede hommikul tegin kerge jooksutreeningu Otepää linna vahel, kuna see oli enne õhtust sprindivõistlust veel lubatud. Jalgades puudus igasugune väsimus. Õhtul toimus esimene võistlusstart. Otepää linn oli iseenesest juba tuttav, kuna 2013 toimus seal EMV sprint. Tegu oli siiski uue stardiga ja uue väljakutsega. Tegin stabiilse soorituse, vigu heal juhul kusagil 10 sekundit, aga puudu oli kiirus. Lisaks hakkas mingil põhjusel umbes poole raja pealt kõht valutama, mis jätkus terve õhtu jooksul.

REEDE. Euromeeting sprint

Euromeetingu sprindi finišisirge. Finišisirgel saab alati kaks jalga maast lahti. Pilt Külli Leola.




Laupäeval oli uus päev, uus võistlus, uus rada, uus väljakutse. Olin varasemalt planeerinud Kirikuküla kaardile mitmeid võimalikke radu. Tundsin, et olen selleks valmis, kuid siiski mitte. Esimese ehmatuse elasin üle teise punkti minnes, kui minule tuli teerajal vastu jahikoer, siis väike tüdruk ja viimasena meesterahvas, kes varjas enda selja taga relvalaadset eset. Õnneks möödudes siiski nägin, et tegu oli kahest puutokist kokku kujunenud asi, mis kiiresti vaadates jättis täiesti teise mulje. Selle peale sõitis katus täiesti ära ja lendasin kohe veale. Sain küll kiiresti uuesti mõistlikult end jooksma, kuid mingi aja tagant esines orienteerumisvigu. Raja viimases osas sain ka konkurentidega kokku, keda hakkasin liigset usaldama ja läksin nendega koos sohu viga tegema. Kogu raja peale tuli vigu natuke üle 8 minuti. Tegemist on ülimalt halva sooritusega, kuid palju rohkem pani muretsema füüsiline seisund, minu parim vaheaeg oli 23. ehk mitte midagi erilist. Ma olin füüsiliselt täiesti augus. Oma arust pingutasin, kuid tulemus oli mitte midagi.

Laupäeva õhtul oli olemine kehvaks ära keeranud. Pea oli paks ja nina oli kinni. Pühapäeval hommikul oli olemine parem ja läksin siiski lühirajale vastu puhta lehena. Füüsiliselt ei tundnudki ma end nii väga kehvasti, kuid kaart ja mina ei soovinud kuidagi koostööd omavahel teha. Oma arust orienteerusin, aga kohale ei jõudnud. Tulemuseks viga vea otsas, kokku umbes 4,5minutit, kaotust võitjale 8 minutit.

Euromeetingu tulemused, vaheajad, videod, pildid, GPS-jälgimised, analüüsid leiab woc2017.ee/euromeeting


LAUPÄEV. Euromeeting tavarada

PÜHAPÄEV. Euromeeting lühirada

Miks siis nii läks? Üks põhjus oli muidugi see, et väike haigusevimm tuli kallale, mis algas sprindis kõhuvaluga. Teine, kuid märksa olulisem asi, millest on ka tulevikku silmas pidades vaja õppida, on see, et liiga palju sai vahetult enne olulisi võistlusi kaardiga treeninguid läbi viidud. Seda nii maastikul kui ka pärast neid analüüsides ja võimalikke võistlusradu planeerides. Ühesõnaga tekkis üleküllus ja minu aju keeldus minuga lõpuks koostööd tegema. Võistlustel puudus see nälg, mis oli olemas nädala alguses. Olen sellise reha otsa varasemalt ka astunud, kuid see kipub ununema, kuna füüsiliselt pole probleemi neid treeninguid ära kesta, kuid see, mida teeb pea sellise kaardikülluse peale, on täiesti teine teema.

Wednesday, September 23, 2015

Soome MV teade

Nädalavahetusel sai taaskord tõestust fakt, et orienteerumisraja läbimiseks ei piisa ainult jooksuvõimest ja orienteerumisoskusest. Tõsiseks komistuskiviks osutus hoopis keskendumine. Jooksin avavahetust, kus läks rajale 72 võistkonda. Esimesse punkti minnes suutsin hoida külma närvi ja suurest siblimisest hoolimata ilusti oma punkti minna.
Teise etapi sooritusele ei ole võimalik isegi hinnet anda, tulemus on lihtsalt allapoole arvestust.

Kuid kino hakkas pihta teise punkti minnes, kus hakkasin belglase , Yannick Michielsiga, natuke jagelema (loe külg külje kõrval tõmbama) ja kaldusime täiesti ideaaltrajektoorist eemale. Tulemuseks täielik peata olek ja vandumine. Aega kulus selleks tohutult, 7minutit. Lohutada polnud end millegagi, vaid lihtsalt tuli jätkata raja läbimist. Kuna kaotus oli nii suur, siis kedagi kätte saada oli põhimõtteliselt võimatu.

Kolme punktiga järjest viga. Neist ühe puhul läksin punktist 10 meetri kauguselt mööda ja siis tulin  mõne aja pärast tagasi.
Üritasin siiski pingutada enda võimetele kohaselt. Orienteerumisega ei saanud ma ka ülejäänud rajal hakkama, ülejäänud rajal tuli kokku veel 5 minuti jagu vigu. Mis ma öelda oskan?! Tagantjärgi targana ja vähe pikemalt mõeldes oli põhjusteks lihtsalt see, et puudus plaan. Ma ei olnud enda jaoks paika pannud teekonda ja objekte, mis ma nägema pean. Kui puudub plaan, siis ei saa ka midagi teoks teha. Ehk juba eos olin määratud viga tegema.


Vaheajad, mis mind suhteliselt vähe rõõmustavad. Raja viimane osast saab ainult midagi head välja lugeda.
Oleks-poleks juttu jätkates siis viga tuli kokku 12-13 minutit, sama oli ka kaotus esimese vahetuse parimatele. 2/3 rajast liikusin üksi ja liikusin sama tempoga, mis liidrid. Tulevikus tuleb selliseid lollusi igatahes ennetada ja liikuda kindla plaaniga.



Praegusel hetkel toimub koondise laager Otepääl, mis on ühtlasi 2017 MM-le pürgijate esimene suurem kokkutulek. Kavas on erinevad treeningud maastikul koos kaardiga ja nende analüüs, lisaks veel seminarid jms ehk siis palju huvitavat ühe korraga. Reedest pühapäevani on aga Otepää kandis tugevad koondised kohal ja toimub Euromeeting. Distantsideks sprint, tavarada ja teade. Tulevad huvitavad võistlused.


Monday, September 14, 2015

EMV pikk rada – teenitud kannatus

…ehk pikk rada oli otsene peegeldus sellele, kui palju on viimase aasta jooksul treeningriided selga tõmmatud. Kui EMV tavarajal hakkas tunni pealt raske ja päästev finišijoon tuli vastu 1:40, siis nüüd kestsin täpselt sama palju, ainuke vahe oli selles, et minna oli veel üks tund. Seda küll võitjal, kuna minu kurnatud keha jõudis üle joone 13 minutit hiljem.

Võistelda ilma toetajatete oleks nagu elu ilma hapnikuta
Võttes algusest, rajale läksin kindla ideega minna tiitlit kaitsma. See võis pärast tavarada tunduda ulmelisena, aga kui ei ürita, siis ei teki kunagi ka võimalust. Esimesse punkti tiksus kogu meestevägi ilusti ühes pundis ja siis hakkas võistlus pihta: mehed läksid kahte lehte laiali ja puudus igasugune info edasisest, kuigi tegu oli ühisstardist võistlusega. Igatahes jätkasin ma koos Timmo, Atsi ja Samuliga. Hoidsin enamik aega juhtohjasid enda käes, kuna teadsin, et teisel liblikal olevad konkurendid ka ei maga ja tempot tuli üleval hoida. Mõte oli see, et vahet pole, kas oleme tagaajajad või eest ära jooksjad, kasud igatpidi sees.
Esimene liblikas

Olukord pärast esimest liblikat. Pakuti kandikul mööda teed jooksu.
Pärast liblikat otsustas Ats teisele valikule minna ja jäime hoopis kolmekesi. Hoidsime sellist soliidset tempot ja rütmi. Raja kõige pikemal etapil, saime esimest korda juua, võtsin sisse ka teise Honeypoweri. Ja pikalt soos joostes nägime lõpuks konkurenti, Sanderit. Triost sai kvartett. Selleks ajaks oli tunnike juba joostud, aga tempo läks isegi hoogsamaks. Etappidel vedas enamasti Sander, punktid noppisin mina. Võtsin punktid oma plaani järgi ja sain sisuliselt punkti sisse ja ka välja kõndida, kuna ei olnud mõtet kuhugi rapsida.

Koht, kus triost sai kvartett ehk leidsime Sanderi soost


Minu poolt teisele valikule minemine

Koht, kus oleks olnud veel võimalik sooja õhu järgi sappa võtta, aga pea oli juba liiga pehme ja tegin vea.
Enne järgmist joogipunkti, kui orienteerutud oli juba 1:35, võtsin sisse kolmanda ja neljanda Honeypoweri, lisaks veel magneesiumi krampide vastu. Füüsiliselt olin omadega juba väga piiri peal. Pärast joogipunkti läksin omapead, kuna ei jõudnud enam metsas turnida ja nägin paremat varianti. Sellel samal eraldimineku etapil oleksin tagantjärgi analüüsides jõudnud täpselt samasse punti tagasi, kui ei oleks suunaviga teinud. Samas kui ka oleks taas kvartett moodustunud, siis mina oleks seal natuke aega taga veninud ning niikuinii maha jäänud. Olek oli väga raske: asi ei olnud enam enda sundimises, vaid tunda hakkas andma ka vähene treenitus. Ilmselt kui oleksingi suure tempoga jätkanud, siis see sein oleks veel järsemini vastu tulnud, kui see tegelikkuses tuli.

Enne viimast liblikat polnud kaotus suur, kuid kuna keha oli väsinud ja mets oli raskesti läbitav, siis vahe suurenes jõudsalt minu kahjuks. 
Vaatepunktist läbi minnes sain teada, et olen neljandal kohal ja triost maas 3,5 minutit. Kaks viimast Honeypoweri geeli, Ampstükk ja hunnikus vett, kuid enam ei aidanud midagi - kui keha on kurnatud, siis on kõik. Kõndides-sörkides liikusin lõpuni, võinuksin vabalt ka võistluskeskusest läbijooksul rajalt maha tulla, kuid katkestamine ilma vigastuseta ei ole mulle aktsepteeritav. Lõpetasin EMV pika raja 7. kohal, võitjast Timmost 12:57 maas.

põhiklassi tulemused


Kas ma olen pettunud? - Kohe kindlasti mitte. Enda kustumist oleks saanud vältida vaid juhul, kui poleks olnud pikka vigastuspausi. Võitlesin niikaua, kuni suutsin, ja tiksusin raja lõpuni. Igatahes õnnitlused parimatele, kohe kindlasti ei jää antud EMV pikk rada minu jaoks viimaseks.

Aga positiivne on see, et ma kestan põhimõtteliselt 1,5 tundi ära ehk tavaraja jagu, mis on väga hea, kuna järgmise kuu jooksul pikemalt kui tavarada ei olegi vaja joosta.

Wednesday, September 2, 2015

Pronksine EMV tavarada

Kõigil oma jook. Pilt: Sixten Sild

Pärast Pärnu EMV nädalalõppu tegin ühe nädala jagu vähe rohkem treeninguid kui seda siiani suve jooksul. Nädalaga kogunes pea 9 treeningtundi. Neist tähtsaim oli Kooraste teisipäevak, mis oli üks ettevalmistav erialane treening tavaraja võistluseks. Sain korraliku rütmi kätte ja nautisin igat liigutust, ka võsast läbi jooksu. Tavaraja nädalal midagi suurt plaanis polnud. Liigutasin end ainult kolmel päeval – teisipäevakul Savernas, Linnasprindil Tähtveres ja neljapäevakul Kastolatsis. Savernas oli keskendumine ja orienteerumine täiesti allpool arvestust. Kastolatsis pääsesin aga taas õigesse rütmi ja liikumine oli sujuv.

EMV tavarajale minnes oli eesmärke vaid üks: tulemused selguvad alles finišis ehk pingutada tuli lõpuni välja. Alustasin omas rütmis, ei hakanud tõmblema. Sisse tuli ka väikeseid vigu, enne võistluskeskusest läbijooksu tuli 2-5 etappidel erinevaid lisakaari, ilmselt oli raskusi 1:15 000 kaardiga kohanemisega ja selle info adekvaatse kasutamisega.

Järgnesid tavaraja võtmeetapid ehk pikad etapid (7-8 ja 9-10), kus tegin võrreldes teistega täiesti erinevaid valikuid. Kui etapil 1-2 saavutasin sellega edu, siis nüüd pikal etapil läksin oma erinevusega natuke alt, kuna läbitavus polnud just eriti hea mõnes kohas. Näiteks etapil 9-10 lõpus olnud raiesmikul oli väga kehv joostavus. Võrreldes sinnamaani nähtud soodega oli see väga pehme.

Punkt nr 49 (meeste rajal 13.KP), millest listis räägiti, oli tõesti kahtlane, kuid kuna sain punkti ilma suuremate probleemideta kätte, siis ei pööranud sellele liigset tähelepanu ning jätkasin võistlusraja läbimist. Oleksin pidanud suhteliselt otse punkti laekuma, aga reaalsuses, kus punkt asus vale koha peal, pidin mööda soolikat edasi jooksma, et punkti jõuda. See tekitas minule parajalt probleeme alles järgmisel etapil, kus sattusin tunduvalt punktist vasakule.

Järgnevad tavaraja mõistes punktinoppimised läksid enam-vähem sujuvalt. Suuremaid probleeme valmistas ainult kännupunkt (19.KP, nr74), mis asus minu arvates selgelt soos, mitte kuival maal.

Raja viimasel osal sundisin end natuke efektiivsemalt liikuma. Jõuvarud olid juba otsakorral. Tagumised reielihased soovisid juba krampi minna, kuid eesmärk, et pingutada tuleb lõpuni välja, vajas veel täitmist. Tagantjärgi tulemusi vaadates tõusin just tänu sellele suhtumisele neljandalt kohalt kolmandaks ja sain taas tavarajal medali.

teekonnaga kaart


Heietamine a la kuhu oleks võinud tulemus küündida ilma vigastuspausita praegust tulemust ei muuda. Siiski teadmine, et praegu jooksin ma raja sisuliselt läbi ühe käiguga ja lõpus pidin end lihtsalt natuke rohkem sundima, näitab minu jaoks seda, et kui pääsen taas normaalselt treenima, siis ei ole probleeme tõusta poodiumil kõrgemale kui seda hetke kolmas koht. Otseloomulikult olen rahul antud tulemusega, kuna reaalselt sai mõeldud, kas üldse minna starti, sest ettevalmistus pole kiita olnud, ning et tegu oli selle hooaja esimese tavaraja ja 1:15000 kaardiga võistlusega.