Friday, December 24, 2010

Veri ninast välja – Põlva jõulupruul

Ega jõulud ei sega siis hakkajaid trenni tegemast. Mihkli vedamisel toimus Põlvas viies „Veri ninast välja“ trenn, minule kolmas. Kohale ilmus seitse nägu. Taas oli algus ja lõpp saunas, mis andis ettevõtmisele oma naudingu. Kui ikka jooksu ajal näpud külmetavad ja on teada, et saab kohe sooja, siis trenn on kohe mõnusam. Tore oli Raido ja Peetriga Põlvale kiirem tiir peale teha väikeste o-elementidega. Eriti olen rahul sellega, et lõpus sai Raidoga pisut tiritud mööda lumiseid nõlvasid ja harjutatud viimastel meetritel pingutamist. See on just see, mida üksi trennis ei saa teha. Ühesõnaga ideaalne.

Monday, December 13, 2010

Veri ninast välja vol 3

Läinud neljapäeval oli Tartu lähedal Tõraveres võimalik natuke orienteeruda. Toimus koondise kolmas ühistrenn. Küllaltki meeleolukas oli just samal päeval maha sadanud lumes ringi uhada. Poolteist tundi natukene muudetud kaardil läks suhteliselt kiiresti. Siinkohal tahaksi tänada Ollet, kes oli sauna võimaluse välja ajanud ja üljejäänud seltskonda, kelleta see üritus jääks toimumata.

Järgmine trenn toimub Toomemäel, mis minu jaoks jääb ilmselt vahele.

Friday, November 26, 2010

Veri ninast välja vol 1


Neljapäeval toimus Tartus Raadil aktivistide abiga ühine o-treening. Mõte käidi välja nädalavahetusel ja ei läinud nädalatki, kui juba esimene start sai toimuda. Raja tegi Mihkel Järveoja ja punktid viis maastikule Tiit Tali. Suur osa startis ühiststardist ja oli väga meeldiv enda kodu kõrval maastikul natuke kaardiga liikuda. Enne seda treeningut olid jalad valusad, kuna eelmisel päeval olin Vooremäel teinud raske treeningu, kuid siiski lootsin rippuda rongi tagumises vagunis. Aga nii ei läinud, suhteliselt algusest peale liikusin enda jaoks hoogsas tempos ja vajusin eest ära. Viga tuli kolmeteistkümnenda punktiga, kuhu oleks võinud minna kompassiga peale, kuid mida ei võta kaasa, siis seda ei saa ka kasutada. Natuke aega võsas peata liikudes jõudsin siiski õigesse kohta ja kadusin teiste kaaslaste eest. Mõne punkti pärast oligi o-elamus läbi.

Rada oli mõnus ja veel paremaks tegi asja see, et maha oli tulnud õhuke lumikate. Ilma valge vaibata oleks see ettevõtmine olnud suhteliselt mustades toonides, kuna seal lähedal elavana tean, mis selle lume all täpsemalt peitub. Hiljem punkte korjates oli kõige põnevam koht enne viieteistkümnendat punkti, kus tirimise ajal olin ragistanud esimesena võsast(hullem kui energiavõsa) läbi, kuid pärast oli seda sama teekonda pidi tekkinud tunnel. Üldse oli hea korjata punkte ja vaadata, kust olid tekkinud lohad.

Infot toimunud etapi ja ka järgmiste kohta võib leida o-koondise blogist.

Järgmise korrani!

Tuesday, November 23, 2010

Holstre-Polli

Eelmise nädala lõpus toimus Viljandimaal Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskuses koondise väike kokkutulek. Varem olin vaadanud tolle koha o-kaarti mitmetel kordadel ja vaadanud kui vägev koht seal on ning kui head suusarajad seal võivad lookleda. Nüüd lõpuks sai seal ära käidud ja peab ütlema, et ega palju ei eksinud, koht on viis pluss. Suusaradadel joosta oli lausa lust, pikad tõusud olid lausa naudingud.

Reede õhtul käisin koos Lauriga Loodi-Põrguoru kaardil seiklemas. Kulgesime rahulikult ja panime järgmiseks kaheks päevaks teistele o-tegelastele mõned punktid ka maha. Mets oli tihe ja ei tundunud eriti ahvatlev seal kiiremini joosta. Kuid sellegipoolest sai maastiku poolt pakutud orukaldad järgi proovitud. 

Laupäeva hommikul sättis Leonhard Soom meie jooksutehnikat. Seda siis nii lausikul kui ka tõusul. Pärast jooksin imelistel suusaradadel, kus oli väga meeldiv vaadata pikemate tõusude all märki, kus oli kirjas kui pikk järgnev tõus on. Õhtul oli Holstre kaardile minek ja see oli kohutav. Häda pärast saab seal orienteeruda, aga sellist risu, räga ja maha langenud puudega jama polegi varem näinud. Reede õhtune mets oli selle kõrval lausu park. Ei tõmba eriti tagasi, aga kõik mis ei tapa...

Pühapäeval tegin Timmoga pikema otsa suusaradadel. Lihtsalt pidin seda võimalust kasutama ja seal jooksma. Oleks ju võinud joosta laugematel radadel, et ikka rahulik ots teha, aga vaheldust oli vaja, kuna Tartus selliseid radu ei ole. 

Ühesõnaga mõnus ja rahulik nädalavahetus. Talvel toimuvad seal samas suusa-o EMV ja siis kindlasti tagasi.

Sunday, October 31, 2010

IX KoKu jooks

Juba neljandat korda käisin kokutamas. Kui siiani oli liikunud kaheses võistkonnas, siis sellel korral läksin katsumusele vastu ühe lisaliikmega. Joonele asusin Lauri ja Jaagupiga ning tiimi nimeks "The Sild Experience". Selle järgi võis oodata rasket ettevõtmist, sest kuidagi on ju vaja tiimi nime õigustada. Ilm oli õnneks sügise kohta mõnusalt soe ja vihma ei sadanud.

Alguses võtsime mõnusa tempo ja loksusime osaliselt koos konkurentidega, aga juba teise kaardi alguses jäime kolmekesi ja nii me läinud olimegi. Vedada sai igaüks, isegi SI-pulga raskust sai jagatud. Teise kaardi lõpus pakuti joogikas mõnusalt sooja teed ja nii oli lausa lust liikuda järgmisele kaardile. Õige pea hakkasime noppima B-raja jooksjaid, kuna nende rada oli A-rajaga sama, aga nemad alustasid poolelt maalt. Igatahes oli hea joosta metsas, kui näed seal ka teisi jooksikuid ja et õiged konkurendid on kusagil kaugel selja taga. Kolmeteistkümnenda punktiga väänasime esimese vea maha, ilmelt oli kõigil hämming vana kaardi ja nüüd uue maastiku kokku viimisega. Aga õnneks pääsesime kergelt, ainult kahe minutise veaga. Kolmandale kaardile ehk siis Kükale jõudes sai Jaagup haamri ja sealt maalt hakkas tema jaoks kannatuste rada. Selleks ajaks olime liikunud umbes kaks tundi ja lõpuni oli maad veel palju. Aga ees ootas veel üks joogikas ja väike lootus oli, et kustunud kaaslane saab seal uue hingamise sisse. Suureks abiks oli tomat, mis Jaagupi august korraks välja aitas. Teada saime ka, et eelmises joogikas oli vahe järgmistega üle viie minuti, aga nähes kui aeglaselt me liigume, siis võis konkurente iga hetk selja taga näha. Õnneks Küka kaardi lõpuni suutsime end liikvel hoida. Enne viimasele kaardile minekut tegime teise vea, aga mitte midagi hullu. Aga siis hakkasid Jaagupil krambid tulema ja nii tiksusime rahulikult väikeste pausidega lõpuni välja. Konkurente edestasime lõpuks kümne minutiga.

Äge oli see ettevõtmine ja tiimi nimi õigustas end igati, üks isik sai tunda seda piina ja vast jääb meelde pikemaks ajaks. Ise oleks tahtnud viimast tundi ka sama moodi pingutada nagu esimest kahte, äkki siis oleks järgmisel päeval jaladki valusad.

tulemused, etapiajad, graafikud, teekonnad

Monday, October 25, 2010

XII JAANIJOOKS JA KÕND "TEEJUHT 2010"

Nagu pealkirjast võib lugeda toimus Jaanijooks, aga tegu ei ole 4kuud vana jutuga, vaid tegelikult möödus 132aastat ühe Jaani sünnist. Täpsemalt oli tegu mehega, kes oli kirjanik ja ajakirjanik, riigi- ja kirikumees, EV haridus- ja välisminister ning kindlasti ka palju muud. Täisnimeks siis tal Jaan Lattik. Tema auks joosti väike jooks 22.oktoobril.

 Joosti Hargla-Lüllemäe vahelisel kruusatee lõigul ja lõpetati Lüllemäe asulas. Distantsiks oli 5,6 km, kella järgi tuli tõusu 80meetrit. Eelmistel aastatel toimus kõik teatevõistlusena, rada läbis kuus liiget, aga sellel korral tuli üksi kogu maa katta. Nüüd tuli teatvahetuse kohtades teha SI-märge ja nii ka alguses ning lõpus. Ühesõnaga stardid nagu päevakul ja pingutad ka vastavalt. Seda ma tegingi ja suutsin raja läbida ajaga 19:15. See teeb 3:26min/km, pole just kõige kehvem kui vaadata palju oli rajal tõusu ja arvestada, et viis päeva varem olin olnud palavikus. Ühesõnaga mõnus tempokas trenn.

tulemused

1. Kristo Heinmann M21 Tartu 00:19:15 5p M21 I
2. Tiit Tali M45 Tartu 00:22:36 5p M45 I
3. Lembit Nielson M18 Karula 00:27:14 5p M18 I
4. Alari Vanags M18 Karula 00:27:58 5p M18 II
...

edetabel

1. Karula vanad 1999 19.10
2. Kristo Heinmann 2010 19.15
3. Lüllemäe kool 1999 19.57
4. Kaagjärve 2007 21.09
...

Tuesday, October 12, 2010

Poldrijooks ja 25manna

Üle mitme aasta võtsin osa ühest mõnusast jooksuvõistlusest, mis toimus Ülenurmes ja nimeks on Poldrijooks. Eelmine kord pärines aastast 2005 ja ajaks kujunes siis 6,4km peale 24.30. Aga siis olin väga aeglane, nüüd lihtsalt aeglane, nii võis oodata natuke paremat aega. Mingit erilist ettevalmistust selleks ei teinud, hoopis vastupidi. Tagantjärgi võib tõdeda, et töötasin täielikult selle vastu, et sealt võiks hea aeg tulla. Eelneval päeval käisin Toomemäel tõuse jooksmas, samal päeval seisin terve päeva tööl jalgadel, pluss lisaks mitu ööd järjest 6tundi und. Mitte just kõige sobivam enne jooksuvõistlust, aga see mind eriti ei heidutanud. Eesmärgiks võtsin alguses püsida kõige kiirema jooksja sabas. Kahjuks või õnneks oli neid ainult üks, see oli Urmas Utar. Tema eelmiste aastate ajad olid jäänud 21-22minuti vahele, seega korralik tempo. Raja esimene osa oli asfaldil ja allamäge. Mingil hetkel liikusin ise juhtima, et tempo tegemist jagada. Varsti võeti see mul käest ära. Teine osa oli kruusatee ja liivane tee poldril. Seal lasin Utaril rapsida ees ja siis kui hakkasime viimast paarisadat meetrit kruusal jooksma, siis oli aeg eest ära minna, sest ei olnud mingit tahtmist tollel hetkel asja lõpule jätta. Nii tegin väikse vahe sisse ja jäin seda hoidma. Raja kolmas osa oli täpselt sama, mis esimene ja nii tuli sellel korral hoopis mäkke joosta. Õnneks ei tekkinud kangestumist ja võis suhteliselt mõnusa sammuga lõpuni lasta. Lõpuks oli vahe 16sekundit. Minu ajaks tuli täpselt 21minutit, mis teeb siis 3:17min/km. Pole just eriline kiirus, kuid pärast sellist ettevalmistust päris hea.

Kaks päeva hiljem toimus Rootsis 25manna. Nagu ka eelmine aasta, jooksin viiendat vahetust, kus ühest tiimist on korraga metsas neli liiget. Mind saadeti neljast tüübist kolmandana metsa ja väljusin sealt esimesena. Vahepealse aja sisse jäi palju kiirustamist. Kordagi ei saanud joosta sellises rongis, kus oleks olnud hea joosta. Pidevalt oli selline tunne, et tahaks kiiremini, aga sellise rahmeldamise peale tekkisid orienteerumises puudujäägid. Kokku tuli 32minutise raja peale peaaegu 2minutit viga. Hajutuse parimale kaotasin mõned sekundid enam kui kaks minutit, seega oleks võinud vabalt temaga koos siblida. Aga siiski jäin jooksuga rahule, kuna võistkonna jaoks oli jooks rahuldav. Lõpuks platseerus võistkond 11.kohale, mis on väga hea tulemus.

tulemused, vaheajad, video

Nüüdseks on juba uueks hooajaks treenimine alanud ja loodetavasti areng jätkub samas vaimus. Eelkõige tahaks lihvida oma o-oskused paremale tasemele.

Monday, September 27, 2010

Suunto Games Hatikul


Suuntoks mingit erilist ettevalmistust ei teinud, olin rahulikult kulgenud mugavas tsoonis pärast pikka rada, ei midagi kiiret. Alles kolm päeva enne võistlust käisime Kennyga Tartu Linnasprindil, kus tegime 7,5minutise kiirema pingutuse. Jalad olid nii kinni, et ei mõistnud üht jalga teise ettegi panna. Neljapäeval oli lihtsalt raske minek, aga päev enne võistlust oli täiesti kohutav, kuna oli päev otsa jalgadel tööd rüganud, siis jalad olid nagu pakud. Sellise taustaga oli raske midagi loota, aga kindel olin selles, et teine päev peaksin füüsiliselt end paremini tundma.


Esimesel päeval pakuti korralikku 14km pikkust rada. Kahe esimese punktiga ei saanud kuidagi hakkama, suunda ei mõistnud jälgida ja takerdusin iga oksa taha. Järgmised pool tundi suutsin suuremate vigadeta joosta, siis takerdusin 12.KP-ga. Läksin valesse orvandisse ja siis õiges orvandis koperdasin liiga madalal ja tagatipuks oli punkt minu arvates üldse pisut vale koha peal. 14.KP-ga läks asi päris hulluks, 2,5minutit uitamist. Pärast seda viga ärkasin üles ja hakkasin agressiivsemalt jooksma. Justkui oleksin raja esimese poole unisena jooksnud. Nii surusin pisikesi vigu tehes kuni raja lõpuni. Päeva lõpetasin kolmandal kohal, Artūrsile kaotust 1:28 ja Timole ainult 10sekundit. Viga tuli liiga palju, kokku 7,5minutit, see andis lootust, et teisel päeval ilma mõne veata võiks päris hästi minna.

teekond

Teisel päeval mindi 10,4km rajale viitstardist. Stardipositsiooni üle ei saanud kurta. Teise punkti valisin Timost erineva valiku ja kaotasin aega. Kolmandaga läksin päris lolliks ja tõmbasin minutise vea maha. Seega raja algusega eksisin 1:20 ja olin jäänud üksi. Nüüd visati ette pikk etapp, mille lahendasin paremalt. Teel tuli vajutada nii kuidas torust tuli, mingi hetk hakkas pistma, aga õnneks kestis see vaid mõne minuti. Pika etapi lõpus nägin juba Timo selga ja siis võis arvata, et midagi pole kadunud. Järgmistel etappidel vahepeal vilksamisi oli näha selga, aga oh imet, üheksandasse minnes raiesmikul nägin Artūrsit juba Timoga ühes pildis, ideaalne. Selle peale tuli kohe juua natuke joogikas, jube jahedat vett pakuti. Edasi tuli taas pikem etapp, nägin, et ees liigub paarisrakend. Etapi lõpus lõikasin pisut natuke läbi metsa ja vahe vähenes jõudsalt. Sama kiiresti vahenes nende edu ka metsavahel ja pärast 12.KP-d metsateel olid nad käes. Artūrs hakkas imestunult küsima, et kust mina välja ilmusin. Kuni 16.KP-ni toimus tõsine lahing. Keegi tempot alla ei tahtnud võtta, ainult tõmmati. Aga kui tempot alla ei võeta, siis tuleb hoopis juurde panna ja tõmbasingi mäest alla minnes hoo sisse, metsarajal veel pigistasin edasi. Metsas tuli sama hoogu võimalikult kaua säilitada, aga samas oli vaja veel orienteeruda. Õnneks suutsin tollelt kiiruselt kaarti käsitleda ja ei vääratanud, nii võisingi üksi viimaseid punkte noppida.teekond

Nädalavahetusega võib igatahes rahule jääda. Ainult esimese päeva orienteerumine oli väga konarlik ja kõik see on tingitud vähesest orienteerumisest viimase kahe kuu jooksul.
tulemused

Monday, September 13, 2010

EMV pikk rada

Laupäeval toimus ühistreening Voose metsades. Kõige pikemale rajale suundus kuus tegelast. Kui tavaliselt trenniks eriti ei valmistu, siis nüüd võtsin ikka kaks geeli kaasa, et jõuvarusid hoida. Start oli rahulik, vajusin rongi taha, aga esimese punkti juures pidasin end targemaks ja läksin veale. Grupp läks minema ja jäin üksi. Ei teinud sellest paanikat, kuna nägin kui aeglaselt liigutakse. Võtsin natuke hoogsamalt ja varsti olid nad käes. Edasi tiksusin koos teistega, hoidsin end grupi lõppu. Enne esimest joogipunkti võtsin geeli sisse ja õnneks jõudis punane Välk ka veega kohale, nii et kurk ei jäänud kuivale. Joogipunkti juurest sai mitu isikut minema, kuid nad ei saanud juua. Lasin vahel käriseda, kuna enesetunne oli hea. Puntkis olid jälle kõik koos, siis tuli pikem etapp, mille lahendasin teistest paremini ja pidin esimeseks minema. Õnneks sokerdasin järgmisega ja tuldi järgi. Selleks ajaks oli kulgetud natuke üle 40minuti ja oli näha elavnemist. Kahjuks tegin kümnenda puntkiga vea ja kõik said minema.

Nii olin teadmatuses mitmendal kohal liigun üle tunni aja. Vahepealse aja sisse mahtus hunnikus vigu, kokku umbes 8-9minutit, rajal ei saanud arugi, et nii palju. Suurim lollus oli üht liblika kaart vale pidi läbida, õnneks kontrollisin punktinumbreid. Viimases joogipunktis selgus, et liigun neljandal kohal ja kolmas kohe ees. Enne viimast joogikat võtsin küll geeli, aga ei joonud piisavalt vett peale ja nii hakkas õige varsti mootor tõrkuma. Õnneks olin nii adekvaatne, et suutsin kolmandal kohalgi välja tiksuda.

Järgmisel aastal tuleb minna uue taktikaga pikale rajale peale ja kindlasti tahaks minna Voosele uuesti orienteeruma ja endale tõestada, et suudan seal korraliku soorituse teha.

teekond

tulemused

Sunday, August 29, 2010

EMV tavarada Selgisel

Natuke üle kolme kuu oli aega mõelda ja teha omad järeldused Balti MV-l tehtud vigadest. Erinevalt kevadisest leitsakust pakkus ilmataat korralikku vesijahutust. Kuid nüüd olid kohal ainult kodumaa pojad. Pärast öiseid tuli väänatud jalale puhkust anda. Puhkepäev, siis sõitsin kaks päeva ratast(millest üks oli tõusutrenn), nendele järgnesid päevad, kus km tuli ainult 6-8-9-6. Trennis jalg valu ei teinud, aga see kuidas jalg metsas käitub polnud õrna aimugi, kuna olin jooksnud ainult asfaldil või tasasel pinnal.

S-1 Alguses jäi kompass unarusse ja läksin üle soo veits vales suunas, aga ei tulnud suur lisakaar ja punktiga probleeme polnud. 

1-2 Eesmärk oli minna teede risti ja sealt täpselt lugeda punkti. Viga 10sek.

2-3 Tundus keerulisem etapp, aga asja tegi imelihtsaks raiesmik, mille põrkest oli hea minna lohkude süsteemi ja siis haru valida.

3-4 Punktist keeran kohe mäkke, pisut mööda teed ja siis metsa, aga kompassi ikka ei kasutaks. Nii kaldusingi päris palju ära. Õnneks vasakul paistis lagedam ala ja polnud kahtlustki, et milline lage. Viga 30sek.

4-5 Sellel etapil jäin kergelt unelema, tuigerdasin ühe lohu juurest teise juurde.

5-6 Kas minna otse või ringiga? Valisin esialgu otse mineku, aga mets korra kallutas, mind vasakule ja siis otsustasin minna sihile ja siis teele. Aga taaskord jäi kompass unarusse. Lisaks tegin etapi lõpu endale keeruliseks ja ei läinud kohe alla ning soo äärt mööda. Viga 75sek.

6-7 Rahulik lugemine.

7-8 Esimesed 50meetrit kõndisin ja plaanisin kuidas etapp lahendada, valisin otse mineku.  Kõik laabus ilusti kuni viimase soo ületamiseni. Siis hakkas ühel hetkel lausa pangest vett kaela sadama ja reljeefi välja ei suutnud lugeda. Üritasin suunda jälgida, aga nagu varemgi, siis kaldusin taas ära. Mõne hetkega sain asjale pihta ja liikusin sihi kaudu punkti suunas. Viga 60sek.

8-9 Liikusin rahulikult.

9-10 Sain Lauri T. kätte, aga erilist seltsilist temast polnud, kadus kohe ära kuhugi. Etapi lahendasin lihtsalt, mööda rohelise äärt. Valgesse metsa jõudes tegin väikse seisatamise, et mõista, kust selle punkti võtma peab.

10-11 Etapi alguses kontrollisin suunda mitu korda, kuna Baltikatel olin just seal suunaga mööda pannud. Punkt ise oli ka samas kohas, kus kevadel, lenda ainult peale.

11-12 Etapi esimene pool sujus, ainult rohelisest oli plaan minna kitsama koha pealt läbi, aga nii ei läinud. Enne punkti muutusin pisut kõhklevaks ja juba hakkasin võtma võõrast punkti, õnneks numbrite kontrollimine on pealuu sees. Väikse koperdamisega jõudsin õigesse kohta. Viga 15sek.

12-13 Jälle ei mõistnud suunda vaadata, rapsisin pikalt mööda sood. Punkt aga oli seal, kus ta olema pidi. Viga 25sek.

13-14 Jälle uurisin kõndides kuidas lahendada minekut. Suurem tee paremal tõmbas siiski nii palju, et kindlasti sealt. Lõpuks kui oli vaja teelt ära keerata väikse rajakese peale tuli tuulemurd ette ja nii kallutasin end paremale soo äärde, kust hiljem otsustasin sihi peale keerata. Sihile jõudmine oli aga jube, nagu ragistaks mööda energiavõsa, lihtsalt polnud ruumi liikuda. Siht ise oli ka tüma. Etapi lõpus ukerdasin ka mõtetult mööda sood selle asemel, et kuival pinnal olla. Viga 20sek

14-15 Algul kuival pinnal, siis mööda sood, taaskord suunda ei jälginud. Punktile peale läksin peaaegu kõndides.

15-16 Erilist valikut polnud, tuli lagedale kuidagi saada ja siis sealt kaarti pingsamalt lugeda. Sain Timmo kätte.

16-17 Jälle uurisin kõndides, kuidas minna ja taaskord valisin tee. Timmo kadus suhteliselt kohe selja tagant ära ja nii liikusin üksi edasi. Ime kombel olid paelad lahti tulnud ja rada oli ka veel piisavalt pikk, nii et tuli neid veel siduma õppida.  Suuremale teele jõudes tuli leida järgmine käik üles ja hoogu lisada. Ühes kohas oli takistuseks tuulemurdu vajunud pisut ette, aga nendest sai läbi ragistada ja ronida. Punkt ise oli lihtne. Natuke enne punkti võtmist hakkas füüsiliselt ka raskem periood.

17-18 Peaaegu kõndides sain punkti ära võetud.

18-19 Tundus keeruline, et kui ära kaod, siis paika nii lihtsalt ei saa. Nii ukerdasingi rahulikult kaduvale rajale, sealt edasi soodest ei saanud midagi aru. Sihi tabasin ime kombel ära, kulgesin edasi, kindlat ülevaadet oma asukohast polnud. Kuid õnneks paistis poollage teede ristmik õigel hetkel ja sealt võis rahuliku hingamisega punktile peale minna.

19-20 Üritasin võimalikult palju rohelisi vältida ja teele jõuda. Raiesmikul hakkasin lohkude süsteemi äärt minema. Jõudsin rajakesele, jooksin pisut mööda seda ja keerasin metsa. Ujuvat reljeefi ja kaarti klappima ei suutnud panna. Esimest korda raja peal mõtlesin, et nüüd mängin kõik maha. Keerasin tagasi, ragistasin tuimalt mingist tuulemurrust ja võsast läbi. Nii jõudsingi lohu äärde ja numbrit kontrollides osutus ka õigeks. Viga 90sek.

20-21 Hoidsin suunda, et lagedale jõuda. Õnneks palju ära ei kaldunud.

21-F Ainult tõmbaks.

Kokku viga 5:25.(siin ei ole metsa poolt pakutud kiiruspiiranguid arvestatud)

tulemused

teekond

Stardipositsioon oli õnneks päris lõpus, seega ei pidanud oma lõppkohta üldse ootama ja see selgus kohe. Platseerusin teisele kohale ja kohe kostus Isakobrase suust:"Nii noor mees ja tavarajal selline tulemus, super!" Otseloomulikult olin tulemusega rahul. EMV tavarada pidasin sügiseses kalendris kõige tähtsamaks stardiks ja takistused, mis EMV öise jala väänamise tagajärjel tekkisid olid ainult ületamiseks.

Tuesday, August 24, 2010

EMV sprint ja öine




Sprindiks valmistumine ei läinud päris nii nagu plaanisin. Eelneval päeval oli kavas teha ainult kerge võistluseelne soojendus ja jalad seinal puhata, aga elu käis teist rada mööda.  Kogu päeva peale pidin 12 tundi tööga tegelema, sellest 8 tundi füüsilist. Trenni tegin muidugi ära ja tunne oli hea. Päeva peale kogunes 20km rattasõitu ka. Ühesõnaga vastupidine plaanitule.

Võistluskohaks on Tallinna Botaanikaaed, kohaga olin tuttav ainult tänu vanale kaardile. Seega oli oodata head kogemust ja võimalust proovida enda o-vormi Eestis. Juba soojendusel võis jalgades tunda kergust, lihtsalt kerisid, ei mingit kangutamist. Stardist sain ilusti minema, kaarti sisseelamisega probleeme polnud ja nii sain mõnusa rütmi kohe sisse. Kuid nii kestis see vaid kuni teise punktini. Edasi kuni kaheksandani tekkis väikseid vigu, lihtsalt ei jõudnud kaarti piisavalt ette lugeda. Pika etapi lahendasin ideaalselt, kuigi ka see oli korralikult läbi mõtlemata. Lihtsalt vaatasin, et vasakult minnes tekib väike vaba koridor ja paremal on mingi muu räga. Kümnenda sain lennult ja siis üheteistkümnes valmistas raskusi. Üritasin olukorda mõista, aga ei suutnud, jooksin kuni hakkasin teed nägema ja siis üritasin kiirelt end paika panna, õnneks läks sellega hästi. Võistluskeskuseni sai jälle korraks hoo üles ajada ja kiiresti joosta. Kuid kohe kui raba pihta hakkas, liikusin käsipidur peal. Seal lihtsalt ei võinud orbiidile minna, sest paika on end jube raske seal saada. Õnneks raba esimesse punkti minnes sain käsipuuna kasutada kraavi. Kuid järgmisega jooksis juhe kokku, lähen laudteelt ära, näen suuremat turbaauku, aga edasisest ei saanud looduses midagi aru. Tegin väikse kaare, seisaku ja siis jäi vaatevälja ainult üks auk, kuhu ma polnud oma nina toppinud. 19. etapil kaldusin pisut ära, aga tajusin õigesse suunda tagasi keerata. 20.KP aga nii lihtsalt ei läinud, üritasin hoida õiget suunda ja samal ajal ka kiiret liikumisteed leida. Märkamatult olin kaldunud jälle ära, aga kaugusetunnetus oli paigas ja õigel ajal ringi vaadates mõistsin olukorda. Sealt lõpuni ei olnud muud kui  ainult jalgadele valu anda ja lõppu jõuda.

Natuke aega sai oodata viimaseid konkurente ja selgus tõsiasi, et oma teistel individuaalsetel eestikatel täiskasvanute seas olen tulnud kullaga koju. Aga et rõõmu jagada, sain ma seda tiitlit vastu võtta koos Peetriga, kes jooksis täpselt sama aja. Kolmandaks tuli Timo. Võistluste tulemustega olen igati rahul, füüsilise taha ei jäänud ka midagi(kordagi polnud raske), aga mis kehvasti läks oli orienteerumine. Viga tuli kokku 45 sekundit, sellest 23 sek enne raba ja 22 sek rabas. Põhilise põhjusena näen liigset kiirust. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kiiresti jooksnud, lihtsalt pole harjunud selle tempo pealt kaarti lugema. Aga küll sellega ka ära harjub.

tulemused

Öine toimus Uljastes ja plaan oli liikuda nii kiiresti, et orienteerumine ka sammu jõuaks hoida. Liikusingi siis imeaeglaselt, aga lohakusi tuli kokku seitsme esimese punktiga minuti jagu. Kõik oli veel võimalik, kuna etapiaegade järgi vaadates olin veel kolmandal kohal. Kaheksandat etappi alustasin ilusti, liikusin lausikul, siis keerasin küll tuulemurru tõttu varem mäkke, kuid kõik oli kontrolli all. Aga kui minu jaoks oli punktini jäänud vaid mingi 50 meetrit, siis hüppasin üle palgi, mis oli umbes meetri kõrgusel ja ühel hetkel oli mingi kuiv oks silma kõrval. Keerasin pead, et see mul silma ei läheks ja sellega kaasnevalt keerasin ka oma keha ja maandusin nii, et sain kuulda hüppeliigese raginat. Järgmisest hetkest saadik oli valu kohutav nii silma, kui jala juures. Lonkasin tulutult ringi ja eelnev orienteerumine, et kohe peaks punkti võtma, oli nagu peast pühitud. Nii jõudsingi lõpuks 16.KP juurde ja läksin sealt 8.KP-sse.  Selle uitamise peale kulus oma 12 minutit, enamus kõndides. Suurem valu kadus ära ja otsustasin jooksu jätkata. Hoidsin jalga nii kuidas suutsin, aga pidev jala peale mõtlemine ei lubanud orienteeruda enam. Järgmiste punktidega tulid ainult vead ja tagatipuks väänasin 19. KP-sse minnes veel sama jalga uuesti ning siis otsustasin kõndides raja lõpuni teha. Nii läks siis sellel korral.

tulemused

Tuesday, August 17, 2010

O-Ringen


WUOC-i järel tuli kohe järgmine suur üritus, O-Ringen. Üritus ise oli viis pluss, aga kui orienteeruda ei oska, siis endaga rahule ei saa jääda. Kõige kohutavam oli teine päev, kus ei jaganud üldse toda maastikku. Füüsiliselt kestsin kogu ürituse kenasti ära, kuigi olin üliõpilastel ka osalenud. Riputan siia mõned kaardid.



Teise päeva huumorit võib jälgida ka gps-i vahendusel.




O-Ringeni tulemused


Nüüd on aeg joosta kodumaa pinnal, kätte on jõudnud EMV-de aeg.

Friday, July 23, 2010

WUOC 5, teade

Kui eile tulin lühirajalt nii ära, et jõudu jäi üle, siis võis kergelt loota füüsiliselt heale olekule teates. Nii ka läks ja taaskord jooksin esimest vahetust. Alguses sain mõnusalt minema, kolmandas punktis olin koos valgevenelasega juhtimas võistlust. Aga siis ütles mõistus üles ja hakkasin neljanda etapi asemel viiendat lugema. Aru sain sellest alles siis kui nägin jooksjaid 200meetit endast paremal. Viga läks kokku vähemalt 30sekundit. Mõne hetkega olin langenud aeglasse punti. Õnneks oli nähtavus metsas väga hea ja nii sai nurkasid maha lõigates pisut kohti parandatud. Mõnda venda nägin pidevalt enda ees, aga järgi ei jõudnud kuidagi. 14KP-ga oleks peaaegu läinud suuremale veale, kuna nägin vasakut kätt üht suurt kivi(kaardil polnud), kuid õnneks nägin "õiget" kivi(väikesem kui see, mis kaardil polnud), kus oli punkt. Peale vaatekat oleks jälle peaaegu vale etappi hakkanud lugema, aga sain sellest siiski kiiresti aru ja piirdusin 10sekundilise ehmatusega. Vahetuse andsin üle 13.kohal, 3.43 kaotusega esimesele ja teisele kohale tuli kaotust 2.12.


Nagu peaaegu võiks rahule jääda, aga see vale etapi lugemini rikkus kõik ära. Ajaliselt läks küll seal pool minutit kaotsi, kuid palju hullem oli see, et jäin heast seltskonnast maha, kellega oleks olnud meeldiv mõõtu võtta. Järgmine kord tuleb mõistust kasutada.


Sellega sai nüüd WUOC-i võistlusprogramm läbi ja pühapäeval hakkab uus võistlus, O-Ringen.

Thursday, July 22, 2010

WUOC 4, lühirada


Lühirada läks väga sitasti. Nelja punktiga tulid suuremad vead ja viga kokku kuue minuti jagu. Ilmselgelt tohutult palju. Homme on teade ja võistlus algab Rootsi aja järgi kell kümme.
Pildil söövad sportlased burksi.

Wednesday, July 21, 2010

WUOC 3, sprint

Täna oli sprint ja päris 100% ei suutnud end realiseerida. 20-30sekundit oleks saanud kiiremini, täpsemalt ei tea, kuna pole veel korralikku analüüsi teinud. Aga selgelt andis tunda, et pole harjunud selliselt kiiruselt kaarti lugema. Pole ka midagi imestada, kuna sellel hooajal on sprindivõistlusi ainult viis olnud. Ilmselgelt jääb kogemustest puudu. Füüsilise poole pealt ka midagi väga roosilist polnud, terve rada ühe käiguga. Kaotust võitjale oli 2.04 ja koht 34.

Homme on lühiraja kord.

Tuesday, July 20, 2010

WUOC 2

Täna oli siis tavarada, mida vaatasin pealtvaatajana võistluskeskuses. Erilist ülevaadet seal ei tekkinud, aga omadele oli siiki hea kaasa elada. Õhtul käisin sprindi treeningul, mis avas silmad, kuna pole ammu sprinti jooksnud ja ei taju päris hästi mõõtkava.




Homme on sprindi kord ja stardid on õhtu poole.




Tulemused ja muu info siit

Monday, July 19, 2010

WUOC 1

Üliõpilased hakkavad mõõtu võtma Rootsis Borlänges. Eestit esindab kuus noormeest ja kolm neidu. Ees ootab neli distantsi:tavarada, sprint, lühirada ja teade. Esimene start on homme, aga mina sellest osa ei võta, kuna arvan, et tegu ei ole minu maastikuga ja värsket jalga on rohkem vaja lühematel jooksudel. Seega minu avastart toimub kolmapäeval sprindis.





Täna jooksin modelit ja orienteerumine tundus olevat kontrolli all.


Võistlust saab jälgida siit.

Friday, July 16, 2010

32.Ilvesteade

 Üle mitme aasta oli mul võimalus kõik kolm päeva osaleda sellel toredal võistlusel. Joosta teadet kolm päeva on teine tera kui individuaalselt kolm päeva tirida. Kaks esimest päeva toimusid juba tuttaval Kantsi maastikul, kolmas päev(Oore) oli selle eest minu jaoks uus ja huvitav. Kuna koduklubiga korralduslike ülesannete ja muude asjaolude tõttu võistkonda välja ei saanud panna, siis läksin appi KVÜÕA 2.tiimile, kellel oli liige puudu. Mõistetavatel põhjustel valisin igaks päevaks esimese vahetuse. 

Esimesel päeval läksin starti valutavate reielihastega, mis olid tingitud paar päeva varem tehtud 50.meetristest lõikudest. Jooks algas vaevaliselt, vajusin kuhugi kaugemale, aga kuna kiiremad tegid kohe viga, siis pidin juhtohjad üle võtma. Minu taktikepi järgi kestis jooks kuni 10.KP-ni, pärast seda sattusin lollusest paralleelsituatsiooni ja minutine viga oli käes. Enne seda viga oli vähemalt minuti jagu veel apsakaid tulnud. Raja lõpus enam kangete jalgadega liidrit püüda ei suutnud ja lõpetasin teisel kohal 1:13 kaotusega.


Teisel päeval ei olnud enam jalad valusad, vaid lihtsalt kanged ja rasked. Pärast 1.KP-d oli ka see selge, et tollel päeval liidriga koos joosta ei saa. Põhjuseks siis suur hajutuste vahe, aga selle eest oli tiimikaaslasel muus vahetuses labasem punktikoht. Esimesed kaks etappi jooksin koos Jaagupiga. Siis sai meelega tehtud teine rajavalik ja ka eest ära vajutud pisut. Aga viiendasse punkti minnes tuli tagant kiirrong, kus oli jooksjaid igast rahvusest. Nii võiski kuni vaatepunktini teistega joosta. Pärast vaatepunkti oli minu seltskonda taas nautima jäänud sama soomlane, kes ka seda esimesel päeval konksus tegi. Õnneks sain temast lahti ja lõpetasin taas Kristjani järel. Kaotust 3:40, vigade arvelt oleks minuti saanud maha võtta.


Kolmas päev oli kultuuriprogrammi tõttu kõige raskemates tingimustes, aga kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Nii võtsingi madala profiili ja kulgesin omas tempos. Raiesmikul sõin vaarikaid, vestlesin kaasvõistlejatega, tegin viga, aga ikkagi selgus vaatepunktis, et olen liidrist ainult kaks minutit maas. Kahe järgmise etapiga oli seegi kadunud ja koos liikus kuue liikmeline kanakari, kes ei saanud pooltest oma tegevustest mitte midagi aru. 14.KP-sse tegin meelega teistest erineva valiku, et äkki õnnestub eest ära saada, aga füüsis ei lubanud seda ja nii lõpetasingi kuuendal kohal 1:09 kaotusega. 

Kokkuvõttes võistkond tühistati, kuna esimesel päeval ei õnnestunud ühel minu võistkonnakaaslasel kontrollaega mahtuda, aga see ei morjendanud kedagi. Orienteerumine on ikka mõnus. Tulemused

Nüüd tuleb minu jaoks kaks rasket nädalat. Esimesena tuleb ette võtta WUOC, kus teen kolm starti, siis üks puhkepäev vahele ja O-Ringen kohe otsa. Ees ootab vähamalt 72,2km mõnusat Rootsi maastikku.Pildid Metsamoorilt

Thursday, July 8, 2010

Valdade suvemängud ja 100KP jooks

Kunagi ammu oli kaks huvitavat üritust. Esimene üritus toimus Türil ja teine Pikasaare mägedes. Mõlemad maastikud olid minu jaoks avastamata. Kumbki sooritus rahulolu ei pakkunud. Ei olnud kiirust ja ei suutnud ka orienteeruda.

Friday, June 25, 2010

Uhtjärve jooks ja tehnilisuse meistriklass

Kuni vanuseni 16-17aastat käisin päris palju igasugustel krossijooksudel. Küll oli vaja ümber järve joosta, pargis tõmmata või asfaldil end proovile panna. Aga siis tulid kasvuperioodi ajal vigastused ja jooksuvõistlused jäid sinna paika. Põlvehädadest sain lahti, aga jooksurajad jäid kaugeks. Rohkem tõmbas mets ja orienteerumine, kus tunnen end koduselt. Tõsi mõnest jooksust olen küll osa võtnud, aga need on tõesti üksikud juhtumid. Loodetavasti läheb olukord paremaks ja suudan rohkem end jooksurajal näha. Võidupüha päeval oli taas üks väike juhus.

23.juuni õhtul toimus 15. ümber Uhtjärve jooks. Varasematest jooksudest olin kuulnud igasugu lugusid ja see kõik lausa tõmbas mind sellele jooksule. Start toimus õhtul kell 18:00 ja joonele oli tulnud nii orienteerujaid kui ka eelmise jooksu võitja. Alguses võtsin koha liidri selja taha sisse. Hoidsin end seal taga ja tempo tundus korralik.  Esimese grupi moodustasid Margus Koor, mina, Lauri ja Raido. Ei tekkinud tunnet, et sellise alguse järel võiks raske hakata. Järsust laskumisest alla minnes õnnestus korra isegi liidriks minna tänu o-kossidele. Viie minuti peal vaatasin kella ja ei suutnud silmi uskuda, arvasin, et olime juba pea kümme minutit ära jooksud. Õige pea hakkas raske ja ei suutnud enam Marguse tempot hoida. Lasin Lauri mööda ja jäin üksi, kuna Raido oli natuke maha jäänud. Pisut enne kruusatee lõiku jõudis Raido järgi. Kruusateel jäin tempos ilmselgelt jalgu ja üksi ma jäingi. Kruusalt ära keerates oli vahepunkt, kus pakuti juua, aga ei olnud janu. Pärast laskumist järgnes soine lõik, kus tuli kitsaid laudu pidi joosta, kohe järgnes tõus, kus suurem osa oli joostav, aga lõpp tuli juba käed põlvedel sammuda. Edasi hakkas põllujooks.  Kauguses nägin, et Lauri oli ka üksi jäänud ja Raido on teda kohe kinni püüdmas. Kulgesin üksi ja vahe tundus eesolevatega sama olevat. Mingil hetkel vahe isegi vähenes, aga siis kiskus jamaks. Joostud oli pea pool tundi ja kummitama hakkas kõht. Samm muutus täiesti jamaks, raja lõppu ka veel ei paistnud. Ühel hetkel sai kannatamisest kõrini ja olin valmis korra raja kõrvale minema, aga just siis läks paremaks. Uhasin edasi joosta, aga Lauri selga enam ei näinud, tagant ka kedagi ei paistnud. Mõned minutid oli head olekut, kui jälle hakkas jama pihta,  tegin sunnitud pausi. Järgmisel hetkel näen tuttavat kohta ja sealt ei jäänud palju lõpuni. Lõpujoone ületasin neljandal kohal ja ajaks 37:40(8,7km).

tulemused

Äge jooks oli, aga minu seedimine on küll täiesti ulme. Tegelen probleemiga edasi ja varsti leian võimaluse oma organismiga rahu sõlmida. Jooksu alustasin ilmselgelt liiga kiiresti, mis oli tingitud vähesest jooksuvõistluste kogemusest viimastel aastatel. Lihtsalt ei teadnud kuidas alustada ja eks tahtmine oli ka suur.  Jooksurada ise oli suhteliselt pehmel pinnasel ja raskete tõusudega. Mõni o-rada ei ole ka nii raske, kui too rada ümber Uhtjärve. Muidugi oleks võinud see üritus toimuda umbes kolm nädalat varem, kui jooksusammus võis tunda lennukust ja kergust. Kuid hea kogemus oli seegi ja ootan juba uut võimalust.


Järgmisel päeval ehk siis Jaanipäeval toimus järgmine üritus. Selleks oli Tartu neljapäevak ja Vitipalus. Seal on käidud küll palju, aga alati on sellel maastikul midagi varuks. Aga sellel korral oli hoopis rajameistril midagi näidata. Planeeritud oli kõige tehnilisem rada, mida mina olen tolles metsas orienteerunud. Kuna eelmisel päeval oli võistlus, siis eesmärgiks oli rada läbi joosta ja orienteeruda puhtalt. Peaaegu see ka õnnestus.

teekond

Nädalavahetusel läbin kokku vähemalt 120KP-d. Soojenduseks võtan Eesti valdade VXIII suvemängud, kus tuleb läbida 20KP-ga rada ja pühapäeval orienteerun 100KP jooksul.

Monday, June 21, 2010

Kytäjä-Jukola

Pärast EOC-d olid orienteerumisest puhkus. Päev enne Jukolat käisin treeningmaastikul ja sain kerge maitse suhu. Ilmselgelt tahtsin rohkem ette end valmistada selleks soorituseks, aga kevadine hooaeg ei andnud selleks võimalust. Klubi pakkus küll laagrit, aga siis olid kodumaal tähtsamad võistlused. 

Jooksin esimest vahetust ja stardist peale oli sitt tunne. Minust joosti tuimalt mööda ja vastu polnud midagi panna. Kaks esimest punkti võtsin puhtalt, Jaagup oli ka kusagil minu läheduses. Kolmandasse tekkis segadus, ei suutnud end kaardis hoida, enesetunne oli lihtsalt sitt. Neljas-viies ilusti ja kuuendasse minnes usaldasin kaasvõistlejaid, aga ühe hetkel jäin üksi ja mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen. Ühtegi pidepunkti ka ei olnud kuhu minna. Jooksin samas suunas edasi ja sain uuele vennale sappa. Ei teadnud, kas ta läheb hajutuse punni või juba järgmisse lihtsalt hoidsin sabas, õnneks varsti olin punktis. Järgmise etapi üritasin lahendada soo kaudu ja siis läks eriti raskeks, sunnitud paus ja kergendus tegi asja paremaks. Kaheksas puhtalt, üheksandasse sõitsin vales rongis. Korraks sain järje peale ja siis hakkasin kaheteisekümnendasse minema ja poolel etapil ei saanud enam midagi aru ning hüppasin ühte punti sisse ja see viis mind juba järgmisse punkti. Tõsise puupea tunne tekkis, raske südamega käisin õiges punktis ära ja läbisin juba tuttava teekonna.

Pikal etapi alguses sai koos paari vennaga joostud, siis jõudsime rongile järgi ja selle esimest vagunit ei jõudnudki ära oodata. Pundis uimerdas ka üks gps-i tüüp, suhteliselt paljud üritasid ta seljataha hoida ja see tekitas ka aeglases rongis pingeid. Etapi lõpus lugesin end kaarti, siis astusin korra kõrvale ja kükki(enesetunne läks kohe paremaks), hüppasin punti tagasi ja üritasin punkti kätte saada, aga ei õnnestunud, teisel korrral õnnestus.Lühikesel etapil võtsin rongist pisut teise trajektoori ja parandasin kohti kümnete kaupa, enne punkti hakkas sagimine peale, punkti otsiti pisut valest kohast, lasin pundist läbi ja punktis ma olingi. Järgmise etapi lõpus läksin taas üksi ja valesti. Lõpus noppisin punkte. Lõpusirgel kui ekraanile pilgu heitsin, siis läks tuju kohe alla. Teadsin, et olin eriti sitasti jooksnud, aga reaalsus jõudis kaotusminuteid nähes kohale. Seitseteist minutit parimale ja 177. aeg pole päris see, milleks võimeline olen.

tulemused

Ilmselgelt ei ole ma jooksuga rahul. Üle tuleb vaadata oma söömised enne öiseid võistlusi, olen ise mõelnud selle üle ja olen ka saanud soovitusi. Järgmine kord proovin metsa puhtaks jätta ja teha jooks, millega võiks rahule jääda. Orienteerumise koha pealt oli jube raske keskenduda sooritusele, kui on vaja tegeleda kõrvaliste asjadega. Aga usutavasti poleks puhaste paberitega sooritust suutnud niikuinii teha. Ma lihtsalt tean, et vähene skandinaavia maastike kogemus ei lase mul seda veel teha. Aga aeg parandab kõik ja kogemus oli seegi, nii et järgmine kord teen paremini.

Wednesday, June 9, 2010

EOC Bulgaarias

Selle aasta eesmärk oli pääseda Euroopa meistrivõistlustele ja nii ka läks. Võistlused toimusid Bulgaarias Musta mere ääres ja ees ootas tõsiseim konkurents, mida minu silmad olid siiani ainult kõrvalt vaadanud. Kohale läksime kolm päeva enne esimest starti. Esimene treening tuli suhteliselt raskelt kätte, kuna siiani olin mina o-kossidega maad torkinud, siis nüüd hakkas mets mind nõeluma. Väga ebameeldiv oli roosipõõsas kinni olla ja end sealt välja tõmmata. Aga orienteerumise seisukohalt oli keeruline mõista kuive kraave, mis olid alla põlve sügavad. Teine treening oli juba tunduvalt lihtsam, läbitavus oli parem ja vigu sisse ei tulnud. Üksikud puud ei tekitanud raskusi. Päev enne esimest starti oli sprindi modeli kord. Liivadüünidel jooksmine oli füüsiliselt raske, aga orienteerumine selle eest jälle lihtne.




SPRINT

Hommikul olid eeljooksud. Esimene osa rajast kulges metsas ja pisut linnas ning ülejäänud liivadüünidel. Esimesse punkti tegin kohe suunavea ja punkti piirkonnas veel lisakaare. Kolmandasse tuli ülisuur kaar ja viiendasse läksin väikse kaarega. Kõik need vead on umbes 35sekundit kokku. Linnasosa tuli peaaegu puhtalt, ainult üks seisak. Aga siis sai hea enesetunne otse, algas liivaralli. Orienteerumine oli lihtne, füüsiliselt vastupidi. Tuli lihtsalt õiget suunda peal hoida ja punkti joosta. Aga tahes tahtmata tekkis juba rajal selline mõte, et jube hea oleks olla 10kg kergem, siis võiks ka liivas lennata. Finaalist jäi puudu 29sekundit ehk siis puhta jooksuga oleks võimalik olnud finaali saada.


Õhtul ootas ees sprindi B-finaal. Eesmärgiks oli rada lihtsalt läbi joosta ehk teha kerge õhtune treening. Nautisin lihtsalt kaardiga liikumist ja hoidsin end tavaraja eeljooksuks.


TAVARAJA EELJOOKS


Võistlusmaastik oli pisut sisemaa poole. Temperatuur oli mõni kraad alla 30 ja nii tegin kohe lühema soojenduse. Rohkem panin rõhku võimlemisele. Esimesed kolm punkti sujusid väga ilusti, neljandaga tuli umbes minuti jagu viga. Viies-kuues korralikult ja siis pika etapi lõpus läksin orbiidile. Olukord oli nii lootusetu, et ei saanud mitte midagi aru ja viga tuli sellega vähemalt 8minutit. Pärast seda tundus mõttetu lõpuni sellises kuumuses pingutada ja võtsin rahulikult. Kõndimine oli täiesti tavaline. Ühest nõlvast alla minnes õnnestus kilpkonna ka kohata, kellest õnnestus mul siiski kiiremini liikuda. Päeva lõpptulemuseks tuli peaaegu pooleteise tunnine pingutus, millest pisut üle poole tunni oli võistlustempos.



LÜHIRAJA EELJOOKS


Soojendusel olid jalad päris head ja väsimust tavaraja eeljooksust ei tundnud. Esimese punkt oli kohe üksik puu rohelises, õnneks liikusin otse peale ja ei läinud ülejäänud puid kaardistama. Teine-kolmas orienteerusin puhtalt. Neljandasse minnes läksin lolli peaga rohelisse rammima, kinni ma sinna jäin, aga läbi sain. Viiendasse ei jälginud suunda. Kuundasse kaldusin etapi keskel ära, aga punkti enda(üksik puu) sain ilusti. Seitmenda punkti olukorrast oli võimatu aru saada. Kaardi järgi on punkt orvandi ühe hargnemise sees pätsi peal. Tegelikkuses oli päts(1-2mkõrge) ja seisis täiesti eraldi orvandist. Kümnendasse minnes ei jälginud suunda ja kolmeteistkümnendasse minnes kaldusin pisut taas ära. Viga kogunes kokku pisut üle kolme minuti. Ilmselgelt palju ja enamus vigu tuli tänu sellele, et ei jälginud kompassi. Finaalist jäi puudu kolm minutit. Füüsiliselt tundsin end hästi ja kui oleksin tavaraja eeljooksu ära jätnud, siis üle minuti kiiremini poleks jooksnud. Pigem oleksin teinud kaarditehniliselt veel kehvema soorituse, kuna tavaraja eeljooks andis päris palju orienteerumise mõttes.



TEADE

Meil oli kohal ainult viis meest, siis sellest tuli välja ainult üks võistkond. Mina esimesse ei mahtunud, kuna ei suutnud nädala alguses nii hiilgavaid starte näidata nagu Kristjan. Aga kriitilisel hetkel töötab mõistus ikka kiiremini ja nii tuligi teine võistkond ka, et noored saaksid ka suurvõistluse teate maitse suhu. Teine võistkond oli seega mina, Lauri ja Merike(ei jooksnud). Nii seadsingi endale eesmärgiks Kristjanile ära teha.

Esimesed kaks punkti tulid ilusti, jooksin rongis ja võtsid oma. Kolmandasse minnes jooksin veel kõvade meestega koos ja tempo tundus täiesti hea, jõudsin küll joosta. Aga enne kolmandat punkti valisin vale grupi ja lõhkusin end mööda rohelist. Lisaks veel viga järgmise punktiga ja nii tuli jätkata endasugustega. Enne vaatekat tuli veel prohmakaid sisse. Viimase kaare tegin puhtalt ja lõpetasin oma grupi esimeses otsas.


Kristjanile tegin ära, ühesõnaga eesmärk sai täidetud. Viga tuli kokku pisut alla kolme minuti ja kaotust vahetuse võitjale 5:02(Erik Johansson). Aasta tagasi kaotasin JWOC-l puhta sooritusega esimese vahetuse võitjale 4:20. Saaks nüüd ainult need vead maha, siis juba oleks midagi

.



PUHKEPÄEV

Hommikul käisin tavaraja finaali modelil ja jooksin raja läbi. Nägin metssigu ja tegin pisut vigu. Õhtupoolikul käisin Lauri ja Kristjaniga kohaliku linna melu ja rannajoone vilgast elu vaatamas.



LÜHIRAJA B-FINAAL


Algul jälgisin a-finaalide jooksu ja siis läksime sealt joostes starti. Juttude järgi pidi ainult 3km olema, tegelikkuses oli see üle 4km. Tänu sellele tuli soojenduse lõpp päris kiire ja napilt jõudsin starti. Kolm minutit jäi hingetõmbe aega. Raja alguse olin sunnitud pisut väiksema hooga tõmbama. Teise etapi lõpus läksin paralleelsituatsiooni, aga õnneks sain sellest kohe aru. Kuuendasse tegin jama valiku ja kaotasin minuti ning näen kaks minutit hiljem startinud Sandrit silmapiiril. Kaheksandasse minnes kaotan aru ja liigun valesse rohelisse. Kaduma läks kaks minutit, aga jätkasin võitlust. Kümnendasse minnes näen ussi otse loha peal, õnneks vingerdas kiiresti minem. Punkt enne vaatekat näen taas Sandri selga kauguses. Viimase kaare jooksen puhtalt ja lõpu poole jõudsin juba päris lähedale, aga kätte ei saanud. Kaotust b-finaali võitjale(Simonas Krepštale) tuli 6,5min. Viga tuli kolme minuti jagu. Füüsiliselt oli raske liikuda ja mingit kergust ei tundnud.


TAVARAJA B-FINAAL

Taaskord jälgisin algul a-finaali jookse, aga seekord oli starti autoga minek. Soojendusjooksule rõhku ei pannud, võimelisin pisut. Ees ootas 13,3km pikkune tavarada. Esimesed kolm etappi sujusid ilusti. Neljanda(3min. viga) ja kuuenda(minut viga) punkti piirkonnas läksin täiesti segi. Kuni vaatekani oli enesetunne täitsa okei. Nädala jagu võistlusi andis küll pisut tunda, aga iseenesest oli mõnus pingutada. Vaatekas jätsin lolli peaga joomata ja nii hakkaski mõne aja pärast füüsiliselt raske. Viimase kaare tiksusin lõpuni ja nii saigi võistlemine läbi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli väärt kogemusega, mis näitas täpselt ära, kus tasemel hetkel olen. Kindlasti oleksin saanud paremini, aga ma ei näe põhjust nuriseda, kuna tegu oli esimeste tiitlivõistlustega meeste klassis. Nüüd on siit hea edasi liikuda.

Tavaraja kaardid tulevad hiljem.




Pildid on pärit siit.