Monday, May 24, 2010

Balti MV tavarada ja teade


Esimest korda oli mul au esindada Eesti täiskasvanute koondist. Balti MV toimus Selgise metsas, mis oli juba pikemat aega puhanud ja oma aega oodanud.

Laupäeval ootas ees 12,8km pikkune tavarada, milleks tundusin igati valmis olevat. Esimest punkti läksin kindla peale võtma, aga ikkagi suutsin 2minutit ära raisata. Pikal etapil valisin kõige primitiivsema rajavaliku, läksin pikalt mööda sihti ja siis mööda teerada. Kolmas punkt tundus raske koha peal olevat, rohelise sees lohk. Mineku üritasin võimalikult lihtsaks teha, plaan oli minna kahe rohelise piirilt, aga nähes kui hea see roheline oli, siis jooksin mööda seda. Neljanda jooksin kindlalt mööda teed, aga metsa keerasin pisut vara ja kaotasin umbes 10sekundit sellega. Viienda etapi alguses astusin astusin mingisse väiksesse auku, kus oleks võinud vabalt jala ära murda. Õnneks piirdus asi ainult mõneminutise valuga. Viienda punkti piirkonnas ei tajunud mäe kuju täpselt ja tegin minuti jagu lollust. Ebakindlus jätkus kuuenda etapiga, kus kompassi jälgimine jäi täiesti tagaplaanile ja tuli tohutu lisakaar, mis maksis 1:20. Punktis tõmbasin kaks topsi vett sisse ja läksin värkena minema. Seitsmendale punktile plaanisin minna peale mööda nõlva äärt ja samal ajal silmates paremal olevaid soid, aga ikkagi õnnestus punktist mööda panna. Suhteliselt kahtlane koht tundus, aga 15sekundit tuli jälle lisaks. Hea meelega läheks vaataks tolle koha üle, aga tegu on veel keelualaga. Kaheksas-üheksas etapp tuli kuidagi raskelt kätte, füüsiliselt oli nagu väike madalhetk. Kümnenda punktiga läks jälle paugutamiseks, lihtsalt ei saanud pärast teepealt sisse keeramist mitte midagi aru. Üritasin reljeefist aru saada, aga ei tulnud välja, tasuks 1:30 vigade kontosse juurde. Järgmise lühikese etapiga vääratasin 10sekundit veel juurde. Järgmise kahe punktiga(12.-13.) olin ülihoolikas, ei saanud lubada endale vigasid. 14.etapp erilisi valikuid ei pakkunud, mõneks ajaks jäin rohelisse kinni ja sumpasin soos, aga mingi ime kombel olin tolle etapi ära võitnud. Joogipunktis kustutasin janu ja otsustasin minna otse, mitte mööda teed, punkt tuli ka ilusti seal, kus teda arvasin olevat. Aga siis siirdusin jälle viga korjama, soos suunda ei vaadanud ja kui ka vist vaatasin, siis sellele erilist tähelepanu vist ei pööranud. Müttasin mööda saari ringi ja kui lõpuks mõistsin kuhu olin välja jõudnud, siis ei jäänud muud üle kui viga kiiresti unustada ja punkt ära võtta. Viimase kolme punktiga enam raskusi ei tekkinud. Kokku tuli viga nii kuradima palju, et häbi hakkab. 8,5minutit on ikka tõsine katastroof, ei saagi aru, kuidas selline olukord sai tekkida. Füüsiliselt oli peaaegu kogu raja jooksul enesetunne hea, aga kui tahtsin kiiremini joosta, siis nagu ei saanud/suutnud seda teha. Raja lõppedes oli küll selline tunne, et võiks veel pool tundi edasi joosta. Tasuks oli 12.koht ja eestlastest 7.koht. Kaotus Ollele 10:55.

tulemused

teekond

Pühapäevaks kütsin end parajalt üles, et suudaks piisavalt rabeleda ja vajalikku agressiivsust näidata. Ees ootas esimene vahetus Eesti kolmandas võistkonnnas. Raja pikkus 6,5km. Enne rada olin umbkaudu plaaninud ajaks 42minutit. Stardist ära minnes selgus, et minul teiste eestlastega hajutus ei klapi. Hakkan üksi tööle ja võtan esimese punkti ilma vaevata esimesena. Järgmise etapi alguses ragistan end kruusateele välja, teiselpool teed näen üht gruppi, kes said oma esimesest punktist varem minema. Teise punkti võtan taas üksi, keegi teine seda ei soovinud. Järgmist etappi plaanisin minna otse, aga lasin maastikul juhtuda end pisut vasakule ja pidin raba kaudu ja mööda sihti minema. Suurel teel näen sama gruppi ees, keda nägin ennemgi. Teisest punktist vales suunas välja minemisega olin kaotanud pool minutit. Kolmanda punkti saan ilusti kätte. Neljandasse saan esimest korda joosta kellegagi koos, aga siis jätan ta enda taha. Viiendasse üritasin võimalikult palju mööda maismaad minna ja raiesmikul otsustasin minna väikse teeraja peale ja sealt punkt lihtsalt ära noppida. Siis oli aga valik, kus valisin lihtsama, võtsin suuna kruusateele ja sealt edasi läbi tavaraja stardi. Tavaraja esimese punkti viga oli selgelt meeles ja see sundis kuuendat punkti eriti täpselt võtma, mis tegi selle punkti võtmise isegi keerulisemaks, kuna see tekitas väikseid lisapingeid. Aga poolkõndides mööda rohelist sain punkti kätte. Punktist väljudes kuulen ragistamist ja teen paar kiiremat liigutust, et sealt võimalikult kiiresti võsa vahele ära kaduda. Ees ootas vaatepunkt, kuhu jõudmiseks tegin ikka rasket tööd, kuna teadsin, et keegi mind jälitab ja väike võimalus on eest ära saada. Vaatekas tuli välja, et olen koguni liider ja mõne hetke pärast kuulen hõikeid, et üks näljane grupp tuleb tagant. Järgmised kaks punkti olid taas hajutatud ja sain taas üksi orienteeruda. Kümnendas olid jälle kõik koos, aga siis tegin pisut jama valiku. 11.etappi plaanides nägin ka sellist võimalust, et saab minna läbi võistluskeskuse ja sealt mööda teed punkti. Kuid ikka valisin soo ja ränga tõusu. See oleks olnud etapp, kus oleks saanud oma teed minna. 12.etapp läks rongis loksudes ja enne punkti sai üle katuse ka käidud. Siis läksin riski peale, minuga tuli kaasa leedukas. Jäime suhteliselt palju võssa kinni, aga siis keeras minul mõistus ära ja arvasin, et olin läinud üle tee, aga tegelikult läksin üle sihi. Siis kallutasin end vasakule sihi ja tee risti ning läksin punkti. Kaotasin sellega pool minutit ja kusjuures leedukal õnnestus lõpuni otse minna ja sai grupiga koos lõpuni joosta. Lõpetasin 7.kohal ja liidrist maas 33sekundit. Põhimõtteliselt sain enda esimese vahetuse ülesanne täidetud, aga meelde jäävad ikka kolm apsakat: kolmanda etapi alguses kaldumine, 11.etapi vale valik ja eelviimasesse ette lugemine. Aga muidu oli hea tunda seda tunnet, mis jäi tavarajal puudu, see oli särts ja orinteerumiskindlus. Teises vahetuses näitas oma taset Timo, kes tõstis võistkonna teiseks. Metsa läks Jürgen, kes tegi kuni vaatekani väga hea soorituse, kus ta hoidis kolmandat kohta ja liidrid olid silmaga näha. Aga paar punkti enne lõppu Jürgen ei pidanud pingele vastu ja tegi viga ning langetas võistkonna neljandaks.

tulemused

teekond


Järgmine start on mai eelviimasel päeval ja jalg tuleb joonele panna sprindis, ees ootab EOC.

Pildid on Metsamoori kodulehelt.

Tuesday, May 18, 2010

EMV lühirada ja teade Kantsis

Pärast Tiomilat oli seisund üllatavalt hea, jalad kerisid all, aga kui olin kaks päeva korralikult trenni teinud, siis haigestusin. Poolkahtlane seisund kestis viis päeva ja teisipäeval tuli mootor taas tööle lükata. Võistluseni oli jäänud vaid neli päeva. Teisipäeval jooksin kopra päevakul, olek oli väga raske, jalad pehmed. Kolmapäeval sörkisin tunnikese, seisund oli juba parem. Neljapäeval oli vaja kiirust teha ja jalad lahti joosta. Tegin ilusti ära, aga lõpp kujunes raskeks. Reedel tavaline pooletunnine võistluseelne trenn. Edasi polnud midagi teha, tuli minna vastu oma esimesele individuaalsele meistrikale meeste arvestuses.

Lühiraja start oli võrdlemisi hilja ja selle aja peale suutis päike ilma saunaks kütta. Õnneks olin sellega mingil määral harjunud, kuna eelmistel päevadel üritasin trennid sättida keset päeva. Kuid ikkagi oli palav ja enne starti suu juba tolmas. Esimese etapi võtsin rahulikumalt, põhiline oli puhtalt minna. Järgnesid kaks pikemat etappi, mille planeerimisel raskusi ei esinenud. Lihtsaks tegi asja ka vastujooks. Vahepeal pulssi kellalt vaadates tundus, et tempo on tohutu, süda peksis üle 180l/min. Kaks lühikest etappi tulid lihtsalt ja siis tuli taas pikk etapp. Uurisin ja planeerisin, aga ikka tundus mõistlik minna suurele teele. Nii ka tegin, kruusateel andsin endast kõik. Mulle meeldinuks kui seal rada oleks lõppenud. Seitsmenda punkti eel puterdan pisut. Kaheksas-üheksas tulid ilma vääratusteta. Sellel hetkel oli kaotust liidrile ainult 10sekundit. Aga sealt hakkas allakäigutrepp, jooks oli kestnud 20minutit ja kiire algus oli pisut liiast olnud. Orienteerumine läks pisut krobeliseks ja sujuv liikumine kadus ära. Kuid võitlesin lõpuni. Jõuan lõppu ja kuulen, et kaotan Ollele ainult minuti ja lähen kolmandale kohale. Hiljem tuleb minu ette veel viis nägu. Markusele(võitja) kaotust 1:23. Esikümme mahtus 1:43 sisse. Ei oleks uskunud, et nii tihedaks asi läheb. Kahtlemata pean oma sooritusega põhimõtteliselt rahule jääma, kuna mingit suurt lollust ei teinud ja suutsin pingutada haigusjärgselt päris hästi. Keskmiseks pulsiks sain 180 ja viimati sain nii kõrge keskmise neli aastat tagasi ja sedagi esimest vahetust joostes.

Pühapäeval joosti teadet ja nagu tavaks saanud, jooksin esimest vahetust. Algus läks väga rabedalt, kahe esimese punktiga kaotasin vähemalt pool minutit. Edasi tuli hoogu juurde lükata ja paremini alustanud tüübid kinni püüda. Möödun nii mõnestki jooksjast, raskusi nendega ei tekkinud, tegin natuke teise teevaliku ja läksin. Pärast paari etappi näen vastujooksul liidreid, aga ainult nägemiseks see jääbki. Tagant jõudis Jaagup minuni. Seitsmendas punktis jõuan koos Jaagupiga ühele grupile järgi. Seal liikusid Timo, Jürgen, Martin. Tolleks hetkeks olin juba parajalt väsinud. Jooksikute püüdmine polnud just lihtne ülesanne. Kuni 11.KP loksuti niisama ja siis tegin väikse lisakaare ja jäin grupist maha. Järgnes pikem etapp vaatekasse. Liini all nägin eesjooksjaid ja siis otsustasin pehmest pinnasest loobuda ja jooksin üksi teel. Raske oli, aga kannatasin. Vaatekas öeldi paar kurjemat sõna minu suunas, natuke need aitasid. Viimase kaare jooksin koos Timoga ja saime tänu hajutusele pisut eest ära. Vahetuse andsin üle kolmandana, kaotust liidrile natuke üle kolme minuti. Jooksuga päris rahule ei saa jääda, lollused kahe esimese KP-ga raiskasid liiga palju jõudu ja aega. 

Metsa saatsin Tarvo ja ta tegi enda kohta hea jooksu, tuli neljandana metsast välja. Kaotus kolmandale polnud kõige suurem, aga piisav selleks, et Kenny järgi ei jõuaks. Kenny tegi väga normaalse jooksu, aga vaja oli ülihead jooksu, kuna Peeter tegi väga hea aja ja võttis kolmanda koha Tammedele. Mis seal ikka, järgmine aasta tuleb ise parem olla.

Tulemused

Nüüd lähevad võistlused järjest tõsisemaks, ees ootavad Balti MV Selgisel ja EOC Bulgaarias.

Wednesday, May 5, 2010

Tiomila

Mõtted enne jooksu olid sellised, et joosta nii kaua grupis kui võimalik, et mitte minna üksi kusagilt midagi aretama. Väga heaks tulemuseks pidasin alla 1:50 jooksmist, paremat ei osanud tahta, kuna ei teadnud millises grupis metsa saan. Kui enne starti küsiti, kas olen valmis minema metsa ka täiesti ees, siis enesekindlus oli selline, et vastasin kõigile jah. Lihtsalt enesetunne ja viimased nädalad on näidanud, et päris papist ma tehtud pole.

Esimesed kaks vahetust tegid oma töö ideaalselt, sain metsa 22.kohal ja liidrist maas 3:38. Läksin metsa suure grupi keskel, kuna oli teada, et hajutust pole kolmandas vahetuses, siis ei hakanud etappi täpselt planeerima, liikusin lihtsalt eesoleva selja järgi. Umbes sama taktikaga järgmine etapp, siis tuli pikk etapp. Rabelemist oli tohutult, korra tekkis tunne, et juba järgmise künka taga on lõpujoon ja iga hinna eest peab teised pikali jooksma. Ise üritasin sujuvamalt liikuda ja mitte tõmmelda. Teel pandi veel gaasi juurde, aga liikusin ilusti grupis, metsalõikudel parandasin positsiooni. Keegi ikka koperdas või läks valelt poolt puud. Esimeses TV punktis olin 26.kohal, grupi liidrist 17sekundit maas. Joostud oli tolleks hetkeks 29minutit, kõik oli hea. Siis tuli taas üks pikk etapp, mis viis raja kõige kaugemasse punkti. Selle etapi keskel tundus korra, et olen sunnitud gruppi isegi juhtima minema, kuigi tollel hetkel polnud mul täpsest asukohast aimugi. Õnneks nii see ei läinud ja leidus paremaid jooksjaid, kes kohe ette läksid. 

Aga kõik hea saab ükskord läbi. Umbes 40.minutil hakkas kõht valutama, algul natuke, iga natukese aja tagant kaotasin koha. Kaardi tagumisest otsast tagasi tulles mööda teed ei lasknud valu grupi esimese otsaga koos liikuda, vajusin üha kaugemale. Kuid kannatasin ja liikusin tagumises otsas kuni 11.etapp, kus ma enam seda ei suutnud, olin jäänud üksi metsa. Oma asukohast ei olnud teadlik, olin keskendunud sellele, et hoida grupist kinni. Õnneks mälu järgi taastasin tuldud teekonna ja liikusin suuremate kadudeta punkti. Korra algas isegi kergem, liikusin järgmisse TV punkti üksi. Kaotust oli grupile, kus liikusin, umbes 3minutit ja koht 43. Jooks oli kestnud juba 1:06. Tagant tuli paarisrakend, kuhu korra suutsin sekkuda, aga rohkem ei midagi. Vajusin oma piinadega sinna kuhu vaja. Kulgesin vaatepunkti, kaotust grupile 5minutit, 42.koht, joostud 1:24. 

Pärast seda hakkas täielik õudusunenägu, enesetunne läks aina sitemaks. Lisandus veel peavalu(esimest korda elus hakkas võistluse ajal valutama ja see polnud tingitud sellest, et lamp oli liiga kõvasti ümber pea). Järgi jõuavad väiksed grupid ja ilma vastuhakuta saavad nad ka kohe minema. Kolm punkti enne lõppu teen suurema vea(umbes 3minutise). Loksun lõpuni ja lõpetan 73.kohal, kaotust grupile, kus liikusin 21minutit. Viimase kaarega kaotasin ära 16minutit, kõht hakkab uuesti valutama kui pean selle peale mõtlema.

Võimalus oli teha sooritus, mis oleks pakkunud täielikku rahulolu, isegi rohkem veel. Nüüd käivad mõtted selle üle, mis siis oleks saanud kui poleks jamasid olnud ja mis kohal oleks lõpetanud. Juba järgmisel hommikul väikse mõtlemise ja arutlemise järel sai selgeks, millest oli kõhuvalu tingitud. Kuna minu stardiaeg oli plaanitud mõned minutit üle südaöö, siis sõin päeval korralikult ja kolm tundi enne starti ka korralikult kõhu täis. Sellega organism jälle ei nõustunud. Nimelt öösel on seedimine aeglasem ja lihtsalt söök, mille olin endale sisse ajanud, ei seedinud ära ja kõik. Kahju et see pidi sellisel üritusel juhtuma, aga kus mujal sellist kogemus ikka saada saab. Jüriöö öised jooksud on ju nii lühikesed, et jookse või burgeri pealt. Nüüd oli tegu pea kahe tunnise pingutusega. Kooliraha tuli ära maksta.

Kangasala SK  lõppkoht oli 49.
Kolmanda vahetuse GPS
mingid tulemused