Sunday, August 29, 2010

EMV tavarada Selgisel

Natuke üle kolme kuu oli aega mõelda ja teha omad järeldused Balti MV-l tehtud vigadest. Erinevalt kevadisest leitsakust pakkus ilmataat korralikku vesijahutust. Kuid nüüd olid kohal ainult kodumaa pojad. Pärast öiseid tuli väänatud jalale puhkust anda. Puhkepäev, siis sõitsin kaks päeva ratast(millest üks oli tõusutrenn), nendele järgnesid päevad, kus km tuli ainult 6-8-9-6. Trennis jalg valu ei teinud, aga see kuidas jalg metsas käitub polnud õrna aimugi, kuna olin jooksnud ainult asfaldil või tasasel pinnal.

S-1 Alguses jäi kompass unarusse ja läksin üle soo veits vales suunas, aga ei tulnud suur lisakaar ja punktiga probleeme polnud. 

1-2 Eesmärk oli minna teede risti ja sealt täpselt lugeda punkti. Viga 10sek.

2-3 Tundus keerulisem etapp, aga asja tegi imelihtsaks raiesmik, mille põrkest oli hea minna lohkude süsteemi ja siis haru valida.

3-4 Punktist keeran kohe mäkke, pisut mööda teed ja siis metsa, aga kompassi ikka ei kasutaks. Nii kaldusingi päris palju ära. Õnneks vasakul paistis lagedam ala ja polnud kahtlustki, et milline lage. Viga 30sek.

4-5 Sellel etapil jäin kergelt unelema, tuigerdasin ühe lohu juurest teise juurde.

5-6 Kas minna otse või ringiga? Valisin esialgu otse mineku, aga mets korra kallutas, mind vasakule ja siis otsustasin minna sihile ja siis teele. Aga taaskord jäi kompass unarusse. Lisaks tegin etapi lõpu endale keeruliseks ja ei läinud kohe alla ning soo äärt mööda. Viga 75sek.

6-7 Rahulik lugemine.

7-8 Esimesed 50meetrit kõndisin ja plaanisin kuidas etapp lahendada, valisin otse mineku.  Kõik laabus ilusti kuni viimase soo ületamiseni. Siis hakkas ühel hetkel lausa pangest vett kaela sadama ja reljeefi välja ei suutnud lugeda. Üritasin suunda jälgida, aga nagu varemgi, siis kaldusin taas ära. Mõne hetkega sain asjale pihta ja liikusin sihi kaudu punkti suunas. Viga 60sek.

8-9 Liikusin rahulikult.

9-10 Sain Lauri T. kätte, aga erilist seltsilist temast polnud, kadus kohe ära kuhugi. Etapi lahendasin lihtsalt, mööda rohelise äärt. Valgesse metsa jõudes tegin väikse seisatamise, et mõista, kust selle punkti võtma peab.

10-11 Etapi alguses kontrollisin suunda mitu korda, kuna Baltikatel olin just seal suunaga mööda pannud. Punkt ise oli ka samas kohas, kus kevadel, lenda ainult peale.

11-12 Etapi esimene pool sujus, ainult rohelisest oli plaan minna kitsama koha pealt läbi, aga nii ei läinud. Enne punkti muutusin pisut kõhklevaks ja juba hakkasin võtma võõrast punkti, õnneks numbrite kontrollimine on pealuu sees. Väikse koperdamisega jõudsin õigesse kohta. Viga 15sek.

12-13 Jälle ei mõistnud suunda vaadata, rapsisin pikalt mööda sood. Punkt aga oli seal, kus ta olema pidi. Viga 25sek.

13-14 Jälle uurisin kõndides kuidas lahendada minekut. Suurem tee paremal tõmbas siiski nii palju, et kindlasti sealt. Lõpuks kui oli vaja teelt ära keerata väikse rajakese peale tuli tuulemurd ette ja nii kallutasin end paremale soo äärde, kust hiljem otsustasin sihi peale keerata. Sihile jõudmine oli aga jube, nagu ragistaks mööda energiavõsa, lihtsalt polnud ruumi liikuda. Siht ise oli ka tüma. Etapi lõpus ukerdasin ka mõtetult mööda sood selle asemel, et kuival pinnal olla. Viga 20sek

14-15 Algul kuival pinnal, siis mööda sood, taaskord suunda ei jälginud. Punktile peale läksin peaaegu kõndides.

15-16 Erilist valikut polnud, tuli lagedale kuidagi saada ja siis sealt kaarti pingsamalt lugeda. Sain Timmo kätte.

16-17 Jälle uurisin kõndides, kuidas minna ja taaskord valisin tee. Timmo kadus suhteliselt kohe selja tagant ära ja nii liikusin üksi edasi. Ime kombel olid paelad lahti tulnud ja rada oli ka veel piisavalt pikk, nii et tuli neid veel siduma õppida.  Suuremale teele jõudes tuli leida järgmine käik üles ja hoogu lisada. Ühes kohas oli takistuseks tuulemurdu vajunud pisut ette, aga nendest sai läbi ragistada ja ronida. Punkt ise oli lihtne. Natuke enne punkti võtmist hakkas füüsiliselt ka raskem periood.

17-18 Peaaegu kõndides sain punkti ära võetud.

18-19 Tundus keeruline, et kui ära kaod, siis paika nii lihtsalt ei saa. Nii ukerdasingi rahulikult kaduvale rajale, sealt edasi soodest ei saanud midagi aru. Sihi tabasin ime kombel ära, kulgesin edasi, kindlat ülevaadet oma asukohast polnud. Kuid õnneks paistis poollage teede ristmik õigel hetkel ja sealt võis rahuliku hingamisega punktile peale minna.

19-20 Üritasin võimalikult palju rohelisi vältida ja teele jõuda. Raiesmikul hakkasin lohkude süsteemi äärt minema. Jõudsin rajakesele, jooksin pisut mööda seda ja keerasin metsa. Ujuvat reljeefi ja kaarti klappima ei suutnud panna. Esimest korda raja peal mõtlesin, et nüüd mängin kõik maha. Keerasin tagasi, ragistasin tuimalt mingist tuulemurrust ja võsast läbi. Nii jõudsingi lohu äärde ja numbrit kontrollides osutus ka õigeks. Viga 90sek.

20-21 Hoidsin suunda, et lagedale jõuda. Õnneks palju ära ei kaldunud.

21-F Ainult tõmbaks.

Kokku viga 5:25.(siin ei ole metsa poolt pakutud kiiruspiiranguid arvestatud)

tulemused

teekond

Stardipositsioon oli õnneks päris lõpus, seega ei pidanud oma lõppkohta üldse ootama ja see selgus kohe. Platseerusin teisele kohale ja kohe kostus Isakobrase suust:"Nii noor mees ja tavarajal selline tulemus, super!" Otseloomulikult olin tulemusega rahul. EMV tavarada pidasin sügiseses kalendris kõige tähtsamaks stardiks ja takistused, mis EMV öise jala väänamise tagajärjel tekkisid olid ainult ületamiseks.

Tuesday, August 24, 2010

EMV sprint ja öine




Sprindiks valmistumine ei läinud päris nii nagu plaanisin. Eelneval päeval oli kavas teha ainult kerge võistluseelne soojendus ja jalad seinal puhata, aga elu käis teist rada mööda.  Kogu päeva peale pidin 12 tundi tööga tegelema, sellest 8 tundi füüsilist. Trenni tegin muidugi ära ja tunne oli hea. Päeva peale kogunes 20km rattasõitu ka. Ühesõnaga vastupidine plaanitule.

Võistluskohaks on Tallinna Botaanikaaed, kohaga olin tuttav ainult tänu vanale kaardile. Seega oli oodata head kogemust ja võimalust proovida enda o-vormi Eestis. Juba soojendusel võis jalgades tunda kergust, lihtsalt kerisid, ei mingit kangutamist. Stardist sain ilusti minema, kaarti sisseelamisega probleeme polnud ja nii sain mõnusa rütmi kohe sisse. Kuid nii kestis see vaid kuni teise punktini. Edasi kuni kaheksandani tekkis väikseid vigu, lihtsalt ei jõudnud kaarti piisavalt ette lugeda. Pika etapi lahendasin ideaalselt, kuigi ka see oli korralikult läbi mõtlemata. Lihtsalt vaatasin, et vasakult minnes tekib väike vaba koridor ja paremal on mingi muu räga. Kümnenda sain lennult ja siis üheteistkümnes valmistas raskusi. Üritasin olukorda mõista, aga ei suutnud, jooksin kuni hakkasin teed nägema ja siis üritasin kiirelt end paika panna, õnneks läks sellega hästi. Võistluskeskuseni sai jälle korraks hoo üles ajada ja kiiresti joosta. Kuid kohe kui raba pihta hakkas, liikusin käsipidur peal. Seal lihtsalt ei võinud orbiidile minna, sest paika on end jube raske seal saada. Õnneks raba esimesse punkti minnes sain käsipuuna kasutada kraavi. Kuid järgmisega jooksis juhe kokku, lähen laudteelt ära, näen suuremat turbaauku, aga edasisest ei saanud looduses midagi aru. Tegin väikse kaare, seisaku ja siis jäi vaatevälja ainult üks auk, kuhu ma polnud oma nina toppinud. 19. etapil kaldusin pisut ära, aga tajusin õigesse suunda tagasi keerata. 20.KP aga nii lihtsalt ei läinud, üritasin hoida õiget suunda ja samal ajal ka kiiret liikumisteed leida. Märkamatult olin kaldunud jälle ära, aga kaugusetunnetus oli paigas ja õigel ajal ringi vaadates mõistsin olukorda. Sealt lõpuni ei olnud muud kui  ainult jalgadele valu anda ja lõppu jõuda.

Natuke aega sai oodata viimaseid konkurente ja selgus tõsiasi, et oma teistel individuaalsetel eestikatel täiskasvanute seas olen tulnud kullaga koju. Aga et rõõmu jagada, sain ma seda tiitlit vastu võtta koos Peetriga, kes jooksis täpselt sama aja. Kolmandaks tuli Timo. Võistluste tulemustega olen igati rahul, füüsilise taha ei jäänud ka midagi(kordagi polnud raske), aga mis kehvasti läks oli orienteerumine. Viga tuli kokku 45 sekundit, sellest 23 sek enne raba ja 22 sek rabas. Põhilise põhjusena näen liigset kiirust. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kiiresti jooksnud, lihtsalt pole harjunud selle tempo pealt kaarti lugema. Aga küll sellega ka ära harjub.

tulemused

Öine toimus Uljastes ja plaan oli liikuda nii kiiresti, et orienteerumine ka sammu jõuaks hoida. Liikusingi siis imeaeglaselt, aga lohakusi tuli kokku seitsme esimese punktiga minuti jagu. Kõik oli veel võimalik, kuna etapiaegade järgi vaadates olin veel kolmandal kohal. Kaheksandat etappi alustasin ilusti, liikusin lausikul, siis keerasin küll tuulemurru tõttu varem mäkke, kuid kõik oli kontrolli all. Aga kui minu jaoks oli punktini jäänud vaid mingi 50 meetrit, siis hüppasin üle palgi, mis oli umbes meetri kõrgusel ja ühel hetkel oli mingi kuiv oks silma kõrval. Keerasin pead, et see mul silma ei läheks ja sellega kaasnevalt keerasin ka oma keha ja maandusin nii, et sain kuulda hüppeliigese raginat. Järgmisest hetkest saadik oli valu kohutav nii silma, kui jala juures. Lonkasin tulutult ringi ja eelnev orienteerumine, et kohe peaks punkti võtma, oli nagu peast pühitud. Nii jõudsingi lõpuks 16.KP juurde ja läksin sealt 8.KP-sse.  Selle uitamise peale kulus oma 12 minutit, enamus kõndides. Suurem valu kadus ära ja otsustasin jooksu jätkata. Hoidsin jalga nii kuidas suutsin, aga pidev jala peale mõtlemine ei lubanud orienteeruda enam. Järgmiste punktidega tulid ainult vead ja tagatipuks väänasin 19. KP-sse minnes veel sama jalga uuesti ning siis otsustasin kõndides raja lõpuni teha. Nii läks siis sellel korral.

tulemused

Tuesday, August 17, 2010

O-Ringen


WUOC-i järel tuli kohe järgmine suur üritus, O-Ringen. Üritus ise oli viis pluss, aga kui orienteeruda ei oska, siis endaga rahule ei saa jääda. Kõige kohutavam oli teine päev, kus ei jaganud üldse toda maastikku. Füüsiliselt kestsin kogu ürituse kenasti ära, kuigi olin üliõpilastel ka osalenud. Riputan siia mõned kaardid.



Teise päeva huumorit võib jälgida ka gps-i vahendusel.




O-Ringeni tulemused


Nüüd on aeg joosta kodumaa pinnal, kätte on jõudnud EMV-de aeg.