Wednesday, August 28, 2019

EMV sprint, öine, sprinditeade

Maailmameistrivõistluse järgselt hakkas tervis korra alt vedama ja vahetult enne kolme meistrivõistlustega nädalavahetust neljapäeval, oli olemine ikka väga hapu. Kuid kuidagi suutsin end tervemaks saada ja reedel sai tehtud kaks 1km kiiret lõiku, mis läksid kiiruse poolest väga hästi, kuid lihased olid pigem sellises kanges olekus. Kohe jõuan ka selleni, et miks see lõppkokkuvõttes oluline ära märkida on.

Antud nädalavahetus on juba aastaid olnud väga raske pähkel, eriti kui soov on kõigil kolmel võistlusel olla edukas. Vähem kui ööpäevaga kolm tugevat sooritust teha, neist üks öösel, ei ole lihtne. Korraldajate amatöörluse tõttu lükati sprindi starti veel paar tundi hilisemaks ehk siis keerati veel vinti peale. Muidugi võib tunduda, et starti tulnutel on tingimused võrdsed, kuid reaalsuses võib see nii olla ainult neist kolmest stardist esimesel.

SPRINT
Esimeseks katsumuseks oli individuaalne sprint Kuremaa asulas. Sprindiga on minu jaoks sellel aastal üldse hapud lood. Mitte ühtegi sprindi starti, üks treening kunagi talvel ja nüüd esmaspäeval üks õige mõõtkavaga harjutus. Muidugi on see olnud tingitud asjaolust, et tänavu on MM ainult metsas ja sprindid on MK-l alles täiesti hooaja lõpus.

Tegin korraliku soojenduse, lihas oli väsinud ja liikumine oli raske võitu. Lohutasin end sellega, et start antakse, siis ei pane seda enam tähelegi. Kuid vahetult enne starti juhtus saatuslik moment. Starti minnes jäi teekonnale ette laiem kraav suure tee ääres. Millegi pärast ei hakanud kraavi põhja kaudu minema, vaid tegin sellise kergema hüppe, pigem nagu sirutuse. Parema jala tagareies midagi juhtus selle peale. Kuna lihas oli niikuinii kange olnud ja start oli kohe-kohe, siis jäi see kohe tahaplaanile. Reaalsuses alles pärast võistlusnädalavahetust teisipäeval kerget sörki tehes sain aru, kus ma selle vigastuse üles korjasin. Et just täpselt selle hüppega üle kraavi.

Sprindi võistlus ise läks aia taha (neid aedu ikka jagus maastikul) ehk siis minu tehtud sooritus iseloomustas väga hästi sprindiks ettevalmistumist. Esimesed punktid koplite vahel sain lahendatud probleemideta, kuid tõele au andes, siis sellist erinevates stiilides aedade (elektikarjused jms) ja keelualade virr-varri ei soovi küll rohkem EMV-del näha. See oli pigem segane, kui lihtsasti loetav süsteem.

Minu sprindi tulemusele sai saatuslikuks viies etapp, kus oli mitu häirivat asjaolu. Kusjuures samast kohast oli korraldajatel ka kaardinäidis juhendis ehk ma olin selle koha Google Street View-st järgi vaadanud. Punktist väljudes oli punkti ees täpselt sõiduauto käruga pargitud, hüppasin käru ja auto vahelt läbi ja suund oli kohe umbes 30 kraadi vale õige majanurga suhtes, kuhu oleks pidanud liikuma. Edasi tahtsin väga näha kahte ületamatut müüri maja otsa peal, et olla kindel, et liigun õige maja taha. Kahjuks ma neid ei näinud, kuna need ei paistnud kõrge heina tõttu sealt üldse välja ja liikusin ilma rohkem süvenemata ümber mõisa jooksma. Alles mõisale ringi peale teinuna sain aru, mida olin teinud. Ma olin neid müüre ka kodus arvuti taga vaadanud ja siis ma neid nägin, paistsid madalad, kuid nüüd võistlusolukorras, eriti kui hein kõrgem, siis neid näha ei olnud ja nii tekib üldse küsimus, kas tegemist on üldse infoga, mis peaks kaardil olema?!



Püssi ma põõsasse ei visanud, tehtud vea peale ma ei mõelnud kordagi enne kui finišis tulemusi kuulsin. Jätkasin võitlust, midagi nii suurt enam korda ei saatnud. Etapil 13 nägin ainult paremalt või vasakult varianti, keskelt läbi aedade minekut võimalust silm ei hoomanudki. Aiamaade vahel olevad punktid läksid muretult, see mis oli kaardil, oli ka maastikul väga hästi kilelintidega piiritletud, erinevalt näiteks seitmenda punkti juures olnud tumerohelistest kaardil, kuid mis maastikul hõredateks sirelihekkideks osutusid. Lõpp nõudis küll veel keskendumist, kuid oli pigem füüsiline pingutamine.

Tulemuseks neljas koht, kaotust parimale 37 sekundit, ümber mõisa tiir läks maksma 35 sekundit. Tulemus ei jäänud kiiruse taha, vaid suures osas ümber mõisa tiirule ja paarile ebakindluse momendi taha. Kuid kõik taandub siiski selle taha, et kui pole seda harjutanud, siis on ka tulemus vastav. Sellel aastal neljas, järgmine aasta oleks see suur pettumus.
sprindi tulemused
sprindi GPS
sprindi tulemused

ÖINE
Vaid loetud tunnid hiljem hakkasid öised meistrivõistlused. Öisteks ettevalmistus kasin, viimane lambiga jooks oli aprilli lõpus Tiomilal. Stardipositsioon oli pigem hea ehk siis nimekirja teises pooles. Mis oli antud võistluse puhul positiivne, siis stardiintervall oli 4 minutit, mis pani konksus jooksjate tulemusele paraja hoobi.

Soojendusel oli pigem hea enesetunne. Rada hakkas pikema teevaliku etapiga, kus oli võimalik sisuliselt kogu rada ette ära lugeda. Kuid oma esimese vea tegingi lihtsas olukorras, hakkasin natuke maad 1.KP asemel 14.KP suunas liikuma, õnneks tõesti mitte pikalt. 1.KP juures tegin veel lisakaare, Punktist väljusin valesti ja jooksin mõttetult pikalt mööda metsa, selle asemel, et kiiresti tee peale minna. 2.KP juures läksin valesse lohku, silm kaardil nägi esialgu ainult ühte neist. Selleks hetkeks olin tolle hetke liidrist üle 2 minuti maas.

Üle "kivide ja kändude" algus sai siiski ilusama jätku. Orienteerumine hakkas rohkem sujuma, väikseid kaari ikka tuli, kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Tagantjärgi raja kõige otsustavamaks piirkonnaks kujunes etappidele 7-10 jäänud raiesmik. Kuna 2.KP juures oli saanud seda raiesmikku korra juba nuusutada ja see ei olnud väga meeldiv, siis 8.etapi otsustasin lahendada kinnikasvava lageda kaudu.

Raiesmikul võtsin orienteerumist tasa ja targu, sest need olukorrad polnud lihtsad. Ühelt poolt oli keeruline leida head kohta, kus oleks võimalik joosta, teisalt pidi suhteliselt täpselt teadma, kus oled ja kuhu lähed, vastasel juhul võis tekkida väga suur segadus ja ajakadu. 9.etappi soovisin minna küllaltki otse, kuid helerohelises ei leidunud head kanalit kust end läbi pressida ja läksin väikse parempoolse kaarega. 10.etapi puhul jagunes etapp minu jaoks kolmeks - esialgu mäeharja peale, siis sisuliselt nägin minu jaoks enam-vähem õiges suunas üht tulukest ja siis liikusin selle peale. Tuli õnneks ära ei liikunud ja sealt edasi võtsin punkti oma koha pealt ära. Muidugi mäeharja pealt oli väga efektne näha, kuidas kümned tuled raiesmikul ringi siblisid.

Kui raiesmikule läksin 47 sekundise kaotusega parimale ja viiendal kohal, siis raiesmikul ära läksin liidrina ja juba üle 2 minutise eduga. Rajal seda muidugi ei teadnud ja hakkas taas suusaradade ralli, kuid oli veel mitu punkti, kuhu pidi veel väga täpselt kaarti lugema ja minul ebaõnnestus see täielikult. Kusjuures 12.etapil andis tagareis väga selgelt tunda ja segas jooksmist. 13.KP-ga tuli minutine viga ja 14.KP-ga poolteist minutit viga. 14.etappi joostes nägin ka tandemit Sergei-Ats vastu tulemas ja kui ma veel vea otsa tegin, siis teadsin, et seis Sergeiga võrreldes natuke hapu.

Teades, et Sergei on üks tugevamaid rajal, siis tuli jalad kõhu alt välja võtta. 15.etapil tuli tandem mulle taas vastu, kui nemad liikusid 17.etapil, sain kella käima panna ja hiljem samasse piirkonda tagasi tulles sain teada, et vahe on minuti kanti. Kuid see oli Sergeiga, see mida teised rajal tegid ma veel ei teadnud ja arvestades oma vigade hulka, siis pigistasin endast kõik välja. Viimasel etapil võtsin natuke riskantse valiku, kuid sain sellega enam-vähem hakkama.

Finišis oli olukord kohe teada, maandusin liidriks ja keegi ei paistnud seda kohta ohustavat. Seega teist aastat järjest Eesti meister öises orienteerumises. Tundub, et mida võsasem, seda parem minu jaoks, sest ka eelmine aasta ei hoidnud maastik läbitavusega tagasi.

Vigu tuli tõesti nagu sigu, kokku midagi 5 minuti jagu, minu õnneks lahendasin raiesmiku ilusti ära, kui oleksin ka seal vääratanud, siis kulda kaela poleks saanud. Kuld kullaks, aga reaalsuses tuleb öise orienteerumisega rohkem vaeva näha.
öise GPS
öise tulemused



SPRINDITEADE
Öiste järgselt koju magama ja siis pühapäeva lõuna ajal viimane proovikivi. Peko oli rivis hea võistkonnaga. Daisy alustas, Gion teises vahetuses, minule kolmas ja Emily ankrus.

Juba hommikul ärgates oli reielihas kehvas seisus. Lihas oli natuke kange, väsinud ja valulik. Üritasin kuidagi lihast mudida, et koht soojaks saada. Soojendusjooksu ajal andis selgelt tunda. Keha üldiselt oli täiesti väsinud öisest võistlemisest. Kuid kõigele vaatamata läksin rajale endast kõike andma.

Daisy tuli rajalt liidritega. Gion tuli teisena, liidrist 25 sekundit. Mul ei saanud olla muud eesmärki, kui see 25 sekundit kinni joosta ja võimalusel eest ära joosta. Vahe suutsin küll tasa teha, kuid raja teine pool oli kujunes füüsiliselt väga raskelt, seega vahet sisse ei jõudnud teha, kuid liidriks tõusin küll. Rajal ma ei mäleta, et ma oleks tundnud reielihase valu, adrenaliin ja keha üleüldine väsimus oli sellest siis ilmselgelt üle.

Emily kahele tugevale koondislasele vastu ei saanud, kuid tõi siiski Peko auväärsele kolmandale positsioonile. Kusjuures tegu oli Peko esimese põhiklassi sprinditeate medaliga.
sprinditeate GPS
sprinditeate tulemused

Nüüd tuleb vaadata, mida reie tagune edasi teeb ja kas üleüldse on võimalik tuleval nädalavahetusel EMV tavarajal starti minna.





Thursday, August 22, 2019

MM Norras

Aasta tippsündmus on läbi. Emotsioonid on käinud seinast seina. Kuid alguses viimasest ettevalmistusest.

Üheksa päeva enne lühiraja eeljooksu tegin Uniküla maastikul viimase väga tugeva lõigutreeningu kaardiga. Tundsin end väga hästi ja ka kiirus oli ilmselt siiani aasta parim.

Kuus päeva enne eeljooksu osalesin Tartus Keveki staadionijooksusarja 1500m jooksus. Välja tuli ühtlane jooks, kus ringiajad kõikusid minimaalselt. Jooksu teise poole jõudsin ka üksi pingutada. Ajaks tuli 4:19,14, mis jääb eelmisel aastal joostud isiklikule alla 2 sekundiga.

Kolm päeva enne, täpselt samal päeval, kui reisisin Norra kohale, tegin lõigutreeningu samal maastikul, mis tuli modelil kasutusele. Soojendusjooksul mööda teed lendasin. Metsas lõikude ajal liikusin jõudsalt. Ebakindlust tekitas see, et kontrollpunkte ei olnud ja treeningule pani pitseri treeningu keskel lõigu ajal kaljunõlvast alla tulles libastumine ja kukkumine, mis jättis kogu nädalaks vasaku jala hüppeliigesele pitseri.

Päev enne eeljooksu oli modelil normaalne enesetunne, metsas liikumine oli puhas nauding.

Lühiraja eeljooksuks oli korraldajatel soojenduseks piisavalt suur maastikuosa, kus sai kaardiga ringi joosta. Sellest olenemata olin esimese kahe etapiga päris korralikult hädas, kuid vaeva ei teinud ainult orienteerumine, vaid stardipiikust alates oli keha tühja võitu ja puudus värskus. Kuid sain siiski orienteerumise sujuma ja füüsiliselt raskusest olenemata ei hakanud mõtlema selle peale, et sellise pingutusega finaali ei saa.
Lühiraja eeljooksu finišisirgel

Kuid nii enda kui ka Eesit o-publiku kahjuks rikkusin jooksu viimasel pikemal etapil, kus juba etapi keskosas olin ideaaltrajektoorist eemal, kuid sealjuures veel täiesti oma asukohast teadlik. Täielikult käest läks olukord raiesmikult metsa liikudes, kui mingil asjaolul liikusid silmad päris asukohast ideaaltrajektoori peal oleva asukoha peale ehk sisuliselt tekkis samastusviga. Natuke üle minutine viga oli tõsiasi ja meeleheitlik lõpuspurt ei aidanud enam midagi.
Lühiraja teekond


Finaalist jäin välja esimesena ja puudu jäi 13 sekundit. Sellega jäi unistus eelmisel aastal 24.koha ületamisest täitmata. Järgmine võimalus kahe aasta pärast.
Eeljooksu tulemused
Eeljooksu GPS



Muidu oleks lühiraja eeljooksu ja lühiraja finaali vahele jäänud paras kaks päeva puhkust ja siis järgmisel päeval teatevõistlus, siis finaali mitte pääsemise tõttu tuli kolme päevane paus. Aeg mille jooksul ei saa mitte midagi suurt ette võtta, kuid samas midagi peab tegema, et juured alla ei kasvaks.

Eesti meeskond oli väljas koosseisus mina, Lauri ja Timo. Avavahetuse ees mul mingit aukartust ei olnud, pigem oli murettekitav võimalik füüsiline seis, kuna lühiraja eeljooks oli füüsiliselt suhteliselt nutune.

Ilm oli suurepärane, 15 kraadi ja vihmast läbimärg mets. Rada algas kohe pikema etapiga, kus rivi tõmmati kohe pikaks, keskendusin oma punkti võtmisele ja õnnestusin täielikult. Ka järgmiste punktidega kuni läbijooksuni oli täiesti pildis. Grupp küll venis, kuid kõik korras.
Teate start golfiväljakult

Stardijärgne mudane liinialune

Läbijooksu tulin 11.kohal, liidrist 22 sekundit, kuid läbijooksul tegin aga jooksu suurima vea. Minu ees oli poolakas ja siis 6 sekundiline vahe. Tegin meeleheitliku kiirenduse, et tekkinud vahe kinni joosta, tagantjärgi vaadatuna jooksin Polari kella andmetel 200m 30 sekundiga. Tegemist oli hetkega, kus tahtmine oli liidritega jätkata nii suur, et olin valmis tegema selleks ükskõik mida.
Läbijooksul

Läbijooksul

Kuid nüüd sellest, et miks see oli suurim viga. Sellisel kiirusel liikumine polnud nii või naa vajalik selle võistluse juures, kuid pärast läbijooksu tuli täpselt see sama mudane liinialune, pehme metsaveo tee, ,mis stardiski ja lõpuks veel korralik tõus otsa. Ma lihtsalt jooksin end kinni ja puudus võimalus sellest taastuda, kuna maastik läks füüsiliselt nii raskeks. Maksin korralikult lõivu, kuid üritasin tõusu otsa teistega koos pingutada.

Tulemuseks oli see, et olin nii pehme, et puudus piisav värskus kaardi lugemiseks ja plaani teostamiseks. Kukkusin rongist välja, tegin kahe punktiga järjest lisakaared, nägin küll teisi jooksjaid, kuid need ei olnud enam need tegijad, kellega alguses koos pingutasin. Jätkasin nendega, aitasin ise vedada, kuid eest oli võimatu saada, lihtsam oli grupis olla. Viimasel pikal etapi puhul olin plaaninud tee peale keerata, kuid kuna grupp läks otse, siis ei hakanud midagi lisaks leiutama. Andsin Laurile vahetuse üle grupis, kus joosti kohtadele 17-24, kaotust vahetuse liidrile 3:20.
Teate teekond


Lauril oli füüsiliselt täiesti tühi minek ja andis Timole vahetuse üle 27.kohal, kaotust kahjuks juba 15:06. Timo tõstis meid kohale 18 ja kaotus võistluse lõpuks 18:29. Jah, tegu polnud kindlasti sellega, miille järgi sai mindud. Lendasime lati alt läbi. Ja see, et Lauril teine vahetus täielikult ebaõnnestus ei lohuta mind karvavõrdki, kuna mina läksin oma jooksu tegema.
Teate 1.vahetuse GPS
Teate tulemused

Kolm kanget

Selline oli tänavune MM. Kui eelmise aasta MM-i sai positiivsete nootidega kokku võtta, siis tänavu selleks võimalus puudub.  Lühirajal finaali mitte pääsemine ja teate grupist maha jäämine on selge ebaõnnestumine. Ainuke positiivne asi kogu asja juures on see, et motivatsiooni see häid tulemusi saavutada ei kahandanud ja kui jalad vastu peavad, siis tiitlivõistlustelt näeb tulevikuski häid sooritusi.

Monday, July 15, 2019

Eestimaa Suvemängud

Taaskord avanes maakodu lähedal Võrtsjärve äärsetes ilusates männimetsades orienteeruda. Sedakorda Eestimaa Suvemängudel orienteerumises. Võistlusel esindatakse klubide asemel omavalitsusi. Laupäeval lühirajal kasutas kiires metsas jooksmise võimalust üle 300 sportlase ja pühapäeval teates 200 sportlast. Eesti kohta oli seega tegemist päris korraliku suuruse võistlusega.
Teate finišis

Kui alles teisipäeval lõppes Norras treeninglaager ja seal sain pühapäeval hüppeliigese väänamise hakkama ja teisipäeval viimasel treeningul sain sääreluu pihta tugeva põrutuse, siis nüüd juba nädalavahetuseks oli seis selline, et sain täielikult ilma valuta joosta. Hüppeliiges tuli lihtsalt ära toestada teibiga.

Mõlemal võistlusel ei olnud kindlasti nõrk konkurents, kuna kohal oli ka hetke Eesti orienteerumise kuningas Timo. Esimesel päeval tuli Timole kaotust 40 sekundit ja teisel päeval 48 sekundit. Natuke alla poole tunnise raja kohta oli selline vahe hetkel reaalsus. Nii suur on vahe tippsportlase ja saavutussportlase vahel.

Tehnilise soorituse poolest tuli lühirada väga hästi välja. Tagantjärgi ei muudaks mitte midagi. Teatevõistlusel jagus veel põnevust viimasesse vahetussegi, kui koha eest sai võidelda Atsi ja metsas nägi vastusjooksul juba tühistatud võistkonda esindanud Timo. Orienteerumine oleks võinud olla parem etappidel 1, 2, 5, 6, 12 ja 13. Joone järgi justkui midagi hullu pole, kuid kiires metsas võivad sellised joonest eemalolekud saatuslikuks saada.

Tulemuseks siis lühirajal teine koht ja teates tugev esimene koht.

Võistluse koduleht

Lühiraja tulemused
Lühiraja teekonnad

Teate tulemused
Teate teekonnad

Lühiraja poodium

Teate parimad 
Tartumaale sellel korral üldvõit


Friday, July 12, 2019

Norra laager

3.-9.juuli osalesin viimases Norra treeninglaagris enne MM-i. Laager kujunes küllaltki intensiivseks, kuna selle aja sisse jäi kaks võistlusstarti, kus mitmetel koondistel määrati nende võistluste põhjal MM-i koondised. Eesti koondis oli põhimõtteliselt juba teada, seega sai neid starte kasutada tugevate treeningutena. Lisaks sai imiteeritud MM kava.

03.07
*Hommikul teel lennujaamast majutusse 64 minutit orienteerumist.
*Õhtul rahulik sörk metsaradadel ja kruusateel - 45 minutit.


04.07
*Hommikul lühiraja eeljooksu imiteerimine. Soojendusjooks kaardiga 13 minutit, o-rada 27 minutit ja lõdvestusjooks 12 minutit. Enam-vähem sooritus, minutine eksimus võinuks olemata olla.
*Õhtul rahulik sörk metsaradadel ja kruusateel - 35 minutit.


05.07
*Pärastlõunal tavaraja võistlus. Soojendusjooks 13 minutit, o-rada 114 minutit, 10 minutit lõdvestust. Esialgu plaanisin rahulikumalt võtta, kuid number oli ees ja jooksin siiski võistlusena. Esimesel pikal etapil ei näinud ringijooksu, teisel pikal läksin meelega otse, kuigi päris võistlusel oleks ringi läinud. Kogu rada oli füüsiliselt paras väljakutse, kuna maastik oli pehme ja tõusu oli korralikult.


06.07
*Hommikul lühiraja modeli imiteerimine. Natuke laugemal ja mitte nii pehmel maastikul joostes ei saanud väga arugi, et eelmisel päeval oli tavarada seljataga. Kokku tuli 36 minutit.
*Õhtul 30 minutit sörki jahutavas vihmasajus.


07.08
*Hommikul toimus lühiraja võistlus. Soojenduseks 15minutit jooksu, nii tee peal, kui ka metsas kaardiga. Võistlusrajale kulus 39 minutit. Sooritus püsis enam-vähem kontrolli all, siit-sealt saaks norida, ainult viimase kaare peal võinuks palju paremini orienteeruda. Kahjuks väänasin teel kuuendasse vasaku jala hüppeliigest raiesmikul. Jooksu see väga ei mõjutanud, kuid pärast oli seis hapu.


08.08
*Hommikul soojendusjooks 4 minutit teerajal, et anda vigastatud jalale aega harjuda, edasi 54 minutit metsas reljeefikaardiga orienteerumist. Aju oli juba eelmistest päevadest küpse ja tehniline sooritus andis soovida.

*Õhtul rahulikumas tempos teatetreening. Rajale kulus 65 minutit. Eriti raja esimesel poolel, kui kaardilt oli võetud ära palju olilist info, oli keeruline end kaardipildis hoida, kuna kaardijoonistaja käekiri oli kahtlase võitu.


09.08
*Õhtul enne lennikile minekut suur teate ühistreening. Soojendusjooks 11 minutit, millest suur osa kaardiga metsas. Teaterada läks 46 minutit. Kohal oli mitmed koondised, näiteks rootslased, prantslased, šveitlased. Olin laagrist nii füüsiliselt kui ajutöö poolest nii väsinud, et suhteliselt alguses tegin ülisuure vea ja mäng oligi läbi. Tagatipuks veel laskumisel jäi jalg kuhugi kahe kivi vahele ja sääreluu sai eest korralikult muljuda. Kuidagi läbisin raja, kuid pärast oli väga valus autoni jõuda.

Laager oli lühike, kuid intensiivne ja pidasin vaimselt vastu lühiraja võistluse lõpuni, sealt edasi läks kõik allamäge. Lühirajal saadud hüppeliigese vigastus vajab natuke rahu, kuid on siiski hästi reageerinud. Teatetreeningul saadud tugev põrutus on paari päevaga üle läinud.

Lühiraja eeljooksu treening, lühiraja võistlus sisendasid enesekindlust, et on võimalik normaalselt orienteeruda küll. Ülejäänud treeningutest on vaja õppust võtta ja teha omad järeldused.

MM-ni on jäänud üks kuu!

Tuesday, July 2, 2019

Kapa-3

Kapa-3 on küll meie lõunapoolsete sõprade suurim o-võistlus, kuid siiani kuidagiviisi jäänud minu poolt puutumata. Suure tõenäosusega oleks tänavugi, kuid kaks esimest päeva olid koondise katsevõistlusteks MM-le. Võistlus iseenesest oli hästi korraldatud, kaardid isegi üleliia täpseks joonistatud.

Kapale eelnevatel nädalatel võtsin rahulikult. Pärast Soome MK-d ei teinud sisuliselt ühtegi kiiret liigutust, et kevadisest suurest võistlemisest natuke välja tulla ja intensiivsusest puhata. See aga tähendas, et keha oli muutunud loiuks ja kiirused polnud enam need.

Esimene päev pakuti alamõõdulist tavarada. Mingi maani suutsin täiesti korralikult orienteeruda ja teistega võrreldes isegi pingutada, kuid siis raja viimase kolmandikuga kaotasin mitmeid minuteid juurde. Seda nii eksimuste kui ka füüsilise tõttu.

Teist päeva, kui kavas oli lühirada, suutsin võtta juba märksa tõsisemalt. Kuna tegemist oli WRE võistlusega, siis stardiprotokoll tehti WRE punktide järgi ja nii sain startida tagant teisena. Sooritus sujus ilma suuremate viperusteta. Tagantjärgi leiab palju norimise kohti, kuid kordagi ei kadunud sooritus käes ja kahtlemata oli tegu tänavuse hooaja parima lühiraja stardiga. See peegeldus ka tulemustes, kui parimale oli kaotust natuke üle kahe minuti.

Kolmandal päeval oli taas lühemat sorti tavarada. Kuna kolmas päev ei olnud enam koondise katsevõistluseks ja mõne päeva pärast hakkas Norras viimane koondise ettevalmistuslaager MM-ks, siis võtsin natuke rahulikumalt. Tagantjärgi üllatusena oli ikkagi küllaltki konkurentsivõimeline, kui tund oli joostud, siis oli liidrist maas 3 minutit, kuid siis sooritus natuke lagunes ja 15-16 minuti asemel läksin finišisse 20 minutit.


Kui oleks kolmandal päeva lõpu normaalselt jooksnud või üldse kolmandal päeval kiiremini jooksnud, siis oleks kolme päeva kokkuvõttes kolmas positsioon tulnud. Kuid üldkokkuvõttes hea tagasiside hetke seisust.

Nüüd ootab ees viimane laager Norras, mille sisse jääb ka kaks võistlusstarti, mida enamus koondisi kasutab viimaste katsevõistlustena.

1.päeva GPS
2.päeva GPS
3.päeva GPS

Tulemused

Tuesday, June 18, 2019

Jukola

Juba aastaid on traditsiooniks, et juuni keskel võtan tee Soome Jukolale. Kui eelnevad 14 aastat olen osalenud sportlasena, siis tänavu oli oma osa kanda korralduses. Oma väikse rolli rohkem kui 2000 talgulise seas täitsin radade valdkonnas. Täpsemalt oli minu ülesandeks nii Venla kui ka Jukola ajal teatud etteantud piirkonnas tegeleda kontrollpunktide toimimise eest ja lisaks mõnede vahetuse jaoks TV-hoiatust teha.

Varustust pidi päris korralikult kaasas olema, et olla mis tahes olukorraks valmis. Näiteks olid kaasas raadiosaatja, punktitähis, helkurribad, kruvikeeraja, kruvid, hädaabipakett, telefon, emit ja muidugi erinevad kaardid eri vahetusteks ja ülesanneteks.
Talkuline

Meeskonna juhtide poolt oli võistluse päevaks ettevalmistatud juhendid iga tiimi jaoks. Iga tiim sai oma ala kaardid ja ajakava, et kuna mida teha. Lihtsustatult öeldes tuli enne starti läbi käia kõik punktid ala peal ja iga vahetuse eel vähemalt need punktid, kuhu konkreetse vahetuse võistlejad tulevad. Lõpetukseks veel kaks ringi kõikidele punktidele peale.

Venla ajal oli iga piirkonna kohta rohkem töökäsi kui Jukolal. Ala oli väiksem, kuid samas naiste vahetused olid ka lühemad ja see hoidis intensiivsust üleval. Venlal oli vaja iga vahetuse ajal tegeleda TV hoiatusega. Kokku tegeles Venlal meie ala peal 5 inimest.

Venla võistluse ajal, kui olime just taas oma punktidele ringi peale tegemas, sattusime väga emotsiooniderohkele olukorrale peale. Kui tegime teise vahetuse eel puntkidele ringi peale, siis suur osa naisi oli muidugi veel esimest vahetust jooksmas. Naiste neljanda punkti ühes hajutuses, punkt nr 119 läheduses oli väga palju naisi, ütleme, et vähemalt sada, rohkem ilmselt silm lihtsalt ei seletanud. Punktist juba 300-400meetri kaugusel võis näha ja kuulda paanilist punkti otsimist.  Iga paari sekundi tagant keegi hüüdis, kas punkti numbrit või pidas arutelu, kuhu see punkt on küll peidetud.

Punktini oli jäänud vähem kui 100m, siis ühel hetkel üks naistest hõikas, et "punkt on leitud" ja see rõõmukisa ja hõisked, mis siis metsas juhtuma hakkas oli midagi erakordset. Kõik nad jooksid punkti suunas, justkui oleks uus start antud. Seda kõike oli mõnus otse tegevuse keskmes kogeda ja kohe kindlasti jäi see kogu nädalavahetuse kõige suuremaks emotsiooniks. Praegugi seda kirjutades lähevad suunurgad üles.
Kusagil Jukola metsas

Jukola ajal olid ülesanded samad. Ala kus tuli punktides käia oli palju suurem ja töö tegemise aeg samuti tunduvalt pikem. TV-hoiatust tegime ainult viimasele vahetusele. Töö hakkas pihta 20:30 ja sai hommikul 9 paiku läbi. Jukola ajal sellist suurt ühist punktiotsimist ei näinud, kuid seal olid omad võlud. Läbi öö näha kuidas tugevad jooksevad, gruppides punkti jõutakse, seal plaan paika pannakse ja edasi liigutakse, kuidas 3-4 tundi metsas toimetanud tegelane vaevu püsti seisab, kuid siiski edasi liigub ja kuidas viimases vahetuses top 3 jooksjad viga teevad.

Kogu öö jooksul magasin vist umbes pool tundi, seda kunagi hommikul, kui tekkis tunnine auk puhkuseks. Mingil hetkel oligi olukord, kus ennustatud ajast kiiremi jooksmise tõttu tuli mitu vahetust järjest oma tiirud ära teha. Lisaks tuli vahepeal tegeleda ühe valehäirega, kus väidetavalt meie ala sees on ühes kohas esmaabi vajav sportlane.
Näide sellest, kuidas oli maastik aladeks jaotatud. Minu vastutusala oli ala nr 2.

Kindlasti oli tegemist vägeva võistlusega ja oli hea meel olla osa läbi aegade suurima Jukola osa, kui võistlejaid oli üle 20000. Muidugi tekkis tunne, et oleks tahtnud ise joosta, kuid nüüd korra elus näha seda kõike metsas otse sündmuste keerises, oli seda kõike kindlasti väärt.

Kui nüüd küsida, et milleks neid punkte on vaja pidevalt kontrollida ja milleks see kõik, siis kehva stsenaariumi korral võib mitmeid sadu võistkondi emiti jaama mitte toimimise tõttu saada tühistatud või siis väga palju segadust tulemuste maha lugemise finišis. Neid variante ja kombinatsiooni võib tekkida erinevaid, kuid lihtsalt öeldes, see kuulub Jukola kvaliteedi juurde ja seda on vaja teha.

Järgmisel Jukolal olen tagasi stardirivis!

Tuesday, June 4, 2019

Tartu Kevad

Tartu Kevad ei satu just väga tihti võistluskalendrisse, kuid nüüd taas tekkis see võimalus. Võistlusele minemise kasuks olid mitmed asjaolud, ei olnud ühtegi suurt võistlust samal ajal ja see asus maakodu lähedal. Kui niimoodi pakuti ilusas ja kiires metsas jooksmist, siis oli raske sellest keelduda.

Võistlus kahel päeval ja mitte väga pikkadel radadel. Kuid kui rajad on lühemad ja hea joostavusega, siis tuleb lihtsalt kiiremini joosta.

Esimesel päeval oli tavaraja iseloomuga rada, kus sai teha erinevaid rajavalikuid. Lahendasin päris palju etappe mööda teed, hoides sellega kiirust üleval ja vältimaks võimalust otse liikudes kuhugi ära kalduda või millegi taha kinni jääda. Linnulennult tuli kiiruseks 4:39min/km, kuid mööda teekonda lausa 4:07min/km. Ei ole just kõige tavapärasem nähtus metsas orienteerudes.
1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

Teisel päeval oli lühirajale iseloomulik võistlus. Küll natuke lühem, pigem selline tiitlivõistluste lühiraja eeljooksu pikkusega. Rada kulges natuke enam mööda tihedamaid alasid, seega kiirus nii kõrgele ei küündinud. Linnulennult tuli napilt alla 5min/km ehk 4:58min/km ja mööda teekonda 4:39min/km. Teisel päeval oli natuke tunda ka esimest päeva.

Kui esimese päeva teekonnas ei muudaks ma mitte midagi, siis teisel päeval sattusid sisse juba mõned kaldumised, kuid ei midagi üleliija hullu.

Võistluse koduleht
1.päeva teekond
2.päeva teekond
Tulemused

Tegu oli väga toreda võistlusega ja teinekordki osaleks sellises valdavalt ilusas männimetsas toimuval üritusel. Aitäh Kape!
Varandusega. Pilt: Meelis Zimmermann