Wednesday, October 21, 2020

Tallinn Sprint Weekend

Läinud nädalavahetusega sai võistlushooajale punkt pandud. Tallinnas oli suurepärane võimalus kahe päeva jooksul teha viis sprindi starti. Kogu programm mahtus sisuliselt 24 tunni sisse.

Tallinn Sprint Weekendi programm oli selline:

  • Laupäeva lõunal tavaline sprint Kalamaja/Noblessneri piirkonnas.
  • Laupäeva õhtul pimedas ühe mehe teade Tallinn vanalinnas
  • Pühapäeva hommikul knock-out-spint eeljooks, poolfinaal ja finaal Tallinna vanalinnas.
Eelinfo põhjal ootas ees 18,4 km sprinti, mille jooksul tuli võtta 90 kontrollpunkti. 


Noblessneri sprint sujus tehniliselt rahuldavalt, raja ette lugemisega oleks võinud rohkem tegeleda. Märkimisväärne viga tekkis 10.KP-ga, kui olin kaardil kujutatud täiesti teistmoodi tõlgendanud, viga natuke üle 10 sekundi. Vaheaegade järgi oleksin justkui jooksu esimeses pooles maganud ja teises pooles alles jooksma hakanud või siis konkurendid hakkasid väsima.

Noblessneri/Kalamaja sprint.



Noblessneri sprindi esimene sirge. Pilt: Reigo Teervalt.



Kogu nädalavahetuse võrdlus toimus Atsiga ja temale kaotasin esimese jooksu lõpuks 3 sekundit.

Nolessneri sprindi tulemused




Öine ühe mehe teade Tallinna vanalinnas tõotas tulla põnev. Ei ole just eriti palju öiseid sprindivõistlusi ja veel pimedas. Muidugi Jüriöö on sisuliselt üks selliseid üritusi ja 2017 Jüriöö oli ka viimane kord, kui ma Tallinna vanalinnas lambiga orienteerusin.
Öise start. Pilt: Reigo Teervalt


Võistlus algas kohe särtsakalt, noored mehed üritasin end alguses pildis hoida, kuid õige pea olin jäänud üksi tegutsema. Põhikonkurent, Ats, oli läinud teisele kaarele ja seega puudus igasugune ülevaade võistluse seisust. Tuli üksi pingutada nii nagu Ats oleks mul kõrval. Kuid kui olime rajal jõudnud 16.KP-ni, siis üllatus-üllatus me laekusime sinna sisuliselt samal ajal. Natuke vähem kui pool rada oli jäänud ja tundsin selgelt oma nahal, kuidas Ats üritab tempot üleval hoida, kui mitte eest ära joosta.

Raja viimases osas olin selgelt mugavustsoonist väljas ja maha ei jäänud. Eelviimase punktiga tegime mõlemad 10 sekundilise vea. Olin tollel hetkel paar meetrit maas, kuid kuna orienteerusin ise ka valesti, siis liikusin sama moodi veale ja kuna me olime koos, siis polnud lõpuks sellel vahet. Lõpusirgel jõudsin veel tuulde võtta ja raja õhkõrna õhuvahega teisena lõpetada, kuid kuna süsteem registreeris võrdse aja, siis saime mõlemad sama aja kirja.

Öine sprint 1.osa.
Öine sprint 2.osa.



Öise tulemused



Knock-out-sprindi jooksmise võimalust ei teki just väga tihti. Võiks isegi öelda, et tegemist on sisuliselt nagu looduskaitse all oleva nähtusega, mida üritatakse rahvusvahelisele areenile tuua, kuid mille korraldamist julgevad väga vähesed rahvuslikul tasemel ette võtta.

Knockis toimus esialgu võistlus kahes klassis, olid naised ja mehed. Hiljem arvestati need oma vanuseklassi. Kuna üldine konkurents ei olnud tihe ja eeljooksust pääses edasi 24 meest, siis võinuks raja läbida küllaltki säästvalt, kuid kuna minu stardi hetkeks tuli päris korralik vihmasadu ja selleks, et mitte päris ära külmuda, siis natuke ikka pingutasin ja sain parima aja kirja.
Eeljooks. Pilt: Reigo Teervalt.
Eeljooks. Pilt: Reigo Teervalt.

Eeljooksu kaart.



Knocki eeljooksu tulemused



Poolfinaal tõotas juba põnevam tulla ja seda oli see juba enne starti, kui selgus, et oleme Atsiga samas jooksus. Kohaga pääses igast jooksust üks edasi, teine pidi ajale lootma. Poolfinaal poleks laias laastus suureks probleemiks kujunenud, kui ühel etapil poleks poole minutine viga sisse tulnud. Õnneks juhtus see raja alguses ja oli võimalik raja lõpuga teha imesid. Kui viimane liblika kaar läbi sai, siis tegi imelise kiirenduse Reimo, kes oli sisuliselt tollel hetkel liider, kuid kahjuks oli tal jäänud eelviimane punkt lugemata ja lõikas otse finišisse. Läbisin raja ja pääsesin ilusti kohaga finaali, Ats pääses õnneks veel ajaga.
Poolfinaali kaart



Üks neljast poolfinaali tulemustest. Sisuliselt tegemist "surmagrupiga".

Poolfinaalis. Pilt: Reigo Teervalt.


Finaalis kuus meest: Ats, Kustu, Oliver, Raiko, Renno ja mina. Süvenesin stardis kaarti vähe ja tegin väikse lisakaare ja jäin rongi viimaseks vaguniks. Noored mehed andsid korralikult jalgadele valu ja pidi piiri peal pingutama. Kuid korra mäe otsas käies, kadus noorus ja liikusime Atsiga paarisrakendina.

Liblika keskpunkti minek. Pilt: Reigo Teervalt.

Liblika keskpunkt. Pilt: Reigo Teervalt.

Raja viimasele osale Harju mäele ikka koos, kuid siis oli meil esimest korda finaali ajal hajutus. Tekkis võimalus teha vahe sisse, kuid ikka olime pärast hajutust koos. Ats jooksis viimastest treppidest alla nagu need ei murduks kunagi ära. Kusjuures samal ajal toimus Vabaduse väljakul lärmakas meeleavaldus ja see trepp oli tihedat liiklust täis. Kuidagi siiski pääsesime treppidest tervelt alla. Järgnes meeleheitlik lõpuspurt, kus otsustavaks sai see, kes esimesena viimastesse kurvidesse esimesena sai, sest sealt enam naljalt välja ei hüppa. Ja see õnnestus mul. Elu pingutus kandis vilja ja üks agressiivsemaid lõpuspurte, mida olen kunagi pidanud tegema.
Finaali kaart.



Knocki finaali tulemused


Hooaja viimane lõpusirge. Pilt: Reigo Teervalt.
Kuld või muld heitlus lõppes kullaga. Pilt: Reigo Teervalt.


Lõppkokkuvõttes võitsin kogu Tallinn Sprint Weekendi. Kui esimesel sprindil kaotasin 3 sekundit, öisel olime sama ajaga ja knockis tuli võit, siis otsustavaks sai just knock, kuna korraldajad olid andnud knockile suurema kaalu. Kuid kõik oli võrdne, nii mina kui Ats olime sellest teadlikud.


Siinkohal pean tänama Atsi, kes pakkus kogu nädalavahetuse jooksul väga tõsist konkurentsi. Kui üks meist oleks puudunud, siis teisel oleks suhteliselt igavaks see võistlus kujunenud. Konkurents viib edasi.


Selle võistlusega sai ka hooajale joon alla tõmmatud ja saab hakata treeningutele keskenduma.



2020 aasta Tallinn Sprint Weekendi kolm parimat. Pilt: Reigo Teervalt.



Sunday, October 11, 2020

Võrumaa MV

 Justkui hooaeg hakkab lõppema, kuid siiski mitte. Vähemalt terve oktoober ja tükike novembrist läheb veel täitsa võistlushooaja tähe all. Kuid hea on vahepeal osaleda võistlustel, kus kõik on natuke väiksem, pingutada võib ka vähem.

Toimusid Võrumaa meistrivõistlused, täpselt samal maastikul, kus oli EMV tavarada septembri alguses. Uus maastik ja kaart tõmbasid tagasi. Rada oli Soolamägedes natuke üle lühiraja pikkuse ja kohati tundus, et liigun suhteliselt samu jooksukoridore pidi, kui EMV tavarajal, kuid sai ka uut avastada.

Võrumaa MV teekond


Orienteerumine läks käest kahel korral. 10.KP-sse minnes hakkasin punkti palju varem ootama ja 11.KP-sse minnes kujutasin olukorda natuke teisiti ette ja liikusin punkti tee põrkega.

Tulemused

Teekonnad

tulemused

Kuid selleks, et natuke kaugem võistluse km tasu natuke madalam oleks ja saaks arvestatava treeningu, selleks tegin kohe otsa veel pärast EMV tavarada toimunud noorte EMV teate raja. 

Noorte EMV teate uuesti jooks (tähisteta)


Järgmisel nädalavahetusel tuleb kiired lihaskiud üles otsida, plaan on osaleda Tallinn Sprint Weekendil.

Monday, October 5, 2020

EMV pikk rada

 Ja juba jõudiski järg viimase Eesti meistrivõistluste distantsini. Pooleteise kuuga toimusid kõik EMV distantsid. Ilmselgelt tundub tegu olevat uue rekordiga.

Pikk rada on ikka pikk rada, kord aastas saab joosta ja siis selleks valmisolek on alati kahtluse all, kuna ühtegi nii pikka võistlusdistantsi aasta jooksul ei ole. Õnneks enne võistlust treeningpäevikut ei vaadanud, kuid nüüd pärast võistlust selgus, et septembris oli põhimõtteliselt kaks treeningut rohkem kui 1 tund, neist esimene oli EMV tavarada ja teine Soome MV öine. Augustis oli kaks jooksutreeningut 1,5 tunni kanti, ülejäänud pikka rada arvestades ilmselgelt alamõõdulised.

Pikk rada sobitub väga hästi oktoobrisse, kuna siis on põhimõtteliselt hooaeg läbi ja see ei riku ülejäänud võistlusi ära, kuna taastumine võib võtta väheke kauem, kui lühemate võistluste puhul. Võistlemiseks mulle ilm meeldis, +11 kraadi ja märg mets.

Start


Stardirivi oli meeste seas küllaltki pikk ja tõotas tulle huvitav ühisstardist võistlus. Alguses ei hakanud ma mitte kuhugi kiirustama ja hoidsin esimesed kaks punkti end tahaplaanile, lastes nii entusiastlikematel loha lükata. 

Liblika alguseks imbusin ette poole, et ürituse käigust parem ülevaate saada. Ühtlasi tollest hetkest ise 100% orienteeruma hakata, et mitte pärast liblikakaarte tegemist tagaajaja rolli jääda. Liblikas läkski laias laastus hästi, kohe joogipunktis selgus, et olime pundiga liidrid, kuid 11.KP-ga olin raskustes ja tegin minutise aukaare. Rong mida vedasin sõitis edukalt ilma minu vedamiseta minema.

Mõne aja pärast sain rongi oma valikuga uuesti kätte ja lisaks hüppas teise hajutuse pealt tulnud Kenny punti. Koos oli kuus meest, kellest mõne hetke pärast jäi järgi ainult neli (mina, Kenny, Tõnis, Timmo), kes jäid ka dikteerima võistluse käiku. 

Enne kaardivahetust Kenny küll kadus mõneks ajaks ära, kuid ma ei osanud selles olukorras veel midagi ohtlikku näha, pigem isegi arvasin, et esimest korda pikka rada jooksev sportlane läks veale. Kuid mees laekus kaardivahetuse hetkeks punti tagasi.

Kvartett jätkas, kuid tempo kõrgel hoidmisega ei soovinud keegi väga vaeva näha. Eks igaühel oli oma strateegia, millega üritati oma võimalusi kõrgel hoida. Taganttulijate peale ei mõelnud ma kordagi, nelikus olid kõik eelsoosikud olemas ja lisaks veel Tõnis, keda ma esialgu ei osanud poodiumile tõsta.

23.KP-st väljudes pandi vist natuke käiku juurde ja tee peal otseselt puhata ei saanud, toimus kerge jõnksutamine, kuid järgmises punktis oli taas kõik koos. Teist korda maastiku taha otsa jõudes ülejäänud otsisid joogipunktis oma pudeleid, ise olin geeli juba enne joogipunkti sisse võtnud ja piisas ainult puhtast veest. Seega sain mõned meetrid teistega võrreldes rahulikumalt joosta.

Maastiku tagumisest otsast algas kodu poole kiirustamine, õigemini tempo püsis ühtlaselt kõrgel. Kvartett püsis ilusti koos. Kuid 27.etapist kujunes võistluste käiku muutvaks etapiks. Olin oma peas kaalunud ideed, et kas minna otse üle lageda või alguses paremalt mööda teed ja siis otse. Kenny keeras aga veel varem ära ja siis ma sain aru, et ta oli näinud ka vasakult mööda teid varianti, mis minul endal oli esialgu nägemata jäänud. 

Nüüd oli selg vastu seina, tundsin, et olen võtnud kehvema variandi ja mis sellises olukorras ikka tehakse?! Tuleb see variant kiireks joosta. Tõstsin märgatavalt kiirust ja kasutasin võimalikult palju metsa alla tekkinud lohasid. Ise olin juba neljas kord seal +  muud klassid olid seal jooksnud, seega oli seal kohati magistraal.

Võistluse käekäiku muutnud etapp, kus arvasin, et olen kehvema variandi võtnud.


Enne liblikat tee peal nägin veel Kennyt selja taga tulemas, kuid nüüd ei olnud enam midagi muud, kui tuli nii ennast kui teisi edasi küpsetada. Liblikas oli meil taas erinev. Hoidsin intensiivsust üleval, üritasin võimalikult palju mööda lohasid liikuda. Olin liblika niivõrd hästi jooksnud, et pigem ootasin Kennyt seljatagant, kui eest. Aga kuna reaalne vahe oli teadmata, siis tuli veatult edasi pingutada.

Liblikaga tekkinud vahe.


Rada oli veel siiski piisavalt ees ja see ei olnud niisama jalutuskäik pargis, vaja oli ronida kõige kõrgema tipu otsa ja teha mitmeid väikseid rajavaliku ülesandeid, enne kui tuli päästev finišijoon vastu.

Finišis olin üllatunud, et vahe oli Kenny ees kärisenud üle kolme minuti. Kusjuures tagantjärgi selgus, et liblikaga kärises vahe 2,5 minutit ja järgmise etapiga veel 40 sekundit. Ju siis olid minu jõuvarud suuremad ja perfektselt joostud liblikas andis sellise tulemuse.

Kvartetist kolmandaks võitles end Tõnis (üllatus temale endalegi) ja Eesti üks vastupidavamaid mehi, Timmo, pidi leppima sellel korral neljanda kohaga.

Joka koduleht

GPS-jälgimine

Kõik, kes jooksid, on tegijad.


Kolm parimat




GPS-teekond


Sellega said ka EMV-d selleks aastaks otsa. Nii nagu ka aastal 2018, nii ka tänavu õnnestus igal distantsil medal kaela saada. Kahju, et sellest ei teki sportlase sobilikke hüvesid. On ainult au, natuke kuulsust ja medalid. 

Aga tänud Jokale hästi korraldatud võistluse eest ja erilised tänud selle eest, et kaart oli kilekotis, aitäh!

Monday, September 28, 2020

Soome MV öine

Soome MV teate järel jäin veel terveks nädalaks Soome, mille lõpetuseks sai osaletud Soome MV öistel. Nädala sisse mahtus kõike muudki, sai natuke turistitatud ringi. Nähtud sai Olavinlinna kindlust, Kerimäel asuvat maailma suurimat puukirikut, Outokumpu kaevandusmuuseumit ja Joensuu kandi pärli Koli rahvusparki. Näpuotsaga teisi kohti veel ja vahelduseks sai kord päevas ka orienteerutud koos Soome noortekoondisega, kellel oli samal ajal Joensuus laager.

Olavinlinna

Kerimäe kirik - maailma suurim puukirik
Koli klassikaline vaade

Outokumpu kaevandusmuuseumis


öine orienteerumine

ühisstardist lõigud
Ühisstardist ja siis teine osa tagaajamine

Soome MV öine on Eesti MV öisega võrreldes niivõrd palju suurem võistlus, et meeste põhiklassil on võistlus jagatud kaheks. Esimesel õhtul toimub eeljooks ja teisel õhtul on finaal. Eeljooks oli pigem lühiraja mõõtu, kuid siiski tavaraja iseloomuga, kus tuli leida parim rajavalik. Finaal oli tõeline töömehe rada ja pikkuse poolest alamõõduline tavarada.

Eeljooksu läbisin ilma väga suurte eksimusteta, väikseid koperdamisi oli, kuid põhimõtteliselt võisin rahule jääda. Finaaliks aga ei olnud ma mitte kuidagi valmis, seda nii vaimselt, füüsiliselt kui ka tehniliselt. Kogu sooritus lagunes juba teise punkti minnes, kui lugesin ühe reljeefijoone valesti. Lugesin negatiivse pinnavormi positiivseks ja kuna üldine nähtavus oli öösel kehvake, siis kadunud ma olingi ja pikaks ajaks. Kolmandaga veel viga otsa ja juba saadi mind 9 minutiga kätte. Mingi aja proovisin pingutada ja orienteeruda, kuid ei tahtnud see mitte kuidagi õnnestuda. "Jooksin" energiast tühjaks ja pea ei võtnud, kuid katkestada ka ei soovinud, kuna see ei kuulu minu repertuaari. Lisaks lõin liblika kandis jalapõhja päris tugevalt vastu kivi. Tiksusin raja lihtsalt lõpuni.

Soome MV öiste koduleht

Eeljooksu teekond

Finaali teekond

Rada läbitud!


Millest see kõik tuli, on ilmselt keeruline öelda, kuid ilmselt võib see mitmete asjaolude koosmõju olla. Nädal oli turismiprogrammi ja treeningmahu poolest tunduvalt aktiivsem, kui varasemad nädalad, lisaks sai päris palju orienteerutud ja sealjuures veel suurematel kiirustel.

Lõpuks muidugi saab end lohutada sellega, et tegemist ei olnud otseselt tähtsa võistlusega, kuid kui juba joonele minna, siis ikka pingutama ja head sooritust tegema. 

Sellel korral nii, aga järgmisel nädalavahetusel plaanib fööniks tuhast tõusta! 

Sunday, September 20, 2020

Soome MV teade

Hooaeg on olnud nagu on ja seega saab öelda, et Soome MV teade oli üks tähtsamaid võistlusstarte kogu hooaja peale. Joonel oli tänavu 68 võistkonda.

Natuke oli Soomes orienteerumis meelde tuletanud augustis, mille kohta leiab augusti kuu alt eraldi postituse. Kui nüüd selleks, et mitte kohe starti lennata, tegin kaks päeva varem ühe sissejuhatava treeningu võistlusmaastikule lähedal asuval maastikul.

Sissejuhatav treening


Maastik oli tüübilt küllaltki tehniline ja punktid olid nii pandud, et neisse tuli kohale orienteeruda. Enne tuli näha objekti ja siis tuli ka tähis. Isiklikult jäi natuke vajaka füüsiliselt maastikul liikumise kiirusest ja seda pigem mitte sellepärast, et nõrk oleksin, vaid pole harjunud Soome maastikul nii kiiresti jooksma.

Soome teates on neli vahetust, just nii nagu see oli kunagi ka maailmameistrivõistlustel. Vahetused olid lühikesed, lühiraja pikkusega, seega intensiivsus oli kõrge. Minu ülesandeks oli neljas vahetus.

Klubikaaslased Jere, Tuomo ja Eevert tegid küllaltki stabiilsed ja omal tasemel sooritused. Metsa sain 21.kohal. Sain kohe hakata paari konkurendi selgasid püüdma, kuid esimese punkti piirkonda jõudes tuli teha oma tööd ja rahulikult oma ära noppida.

Parimad Kangasala pojad

Teise punkti sain väikse ehmatusega kätte, pidevalt ümberringi mingi siblimine, justkui nagu ei olekski viimast vahetust jooksmas. Püüdsime mõned konkurendid veel kinni. Poolel teel 7.KP suunas sattusin täiesti üksi orienteeruma. Alguses arvasin, et tegin lihtsalt parema rajavaliku, kuid tegelikult oli tegemist taas hajutusega.

8. ja 9.etapp taas üksi, kuid siis 10.etapil tuli kusagilt Kalevan Rasti teise võistkonna ankur Jere Pajunen välja ja tuli temaga maid jagama hakata. Kolmandik rada oli veel ees. Aga kuna ees kedagi polnud paista ja tagant ka rohkem keegi kuklasse ei hinganud, siis keskendusin ühe mehe alistamisele.

Veale ei läinud meist kumbki. Veel eelviimasesse minnes üritas Pajunen teepeal kiirust lisada, kuid ei jäänud ma grammigi maha. Eelviimasele läks ta natuke rohkem üle mäe, mina liikusin mööda metsaveo teed, millest kaardil on alguse osa. Nägin eelviimast punkti küllaltki kaugelt ja lisasin kiirust, kuid Pajunen laekus umbes meetri jagu enne ming punkti.

Viimane etapp oli nähtavuse poolest kehvem, kuid tahtmise korral siiski väga hästi joostav. Esimesel sobival hetkel võtsin oma jooksukoridori ja vahetult enne lagedale jõudmist jõudsin täpselt tema ette, täpselt nii nagu eelviimases.

Ja kui mul oli juba nii soodne positsioon käes, siis tuli ainult finišisirgel jalgadele valu anda. Pajunen oli vist jäänud ka oma Emitit sisse paigutama, kuid mind see enam ei mõjutanud.



Teate teekond


Tõstsin võistkonna lõppkokkuvõttes 21.kohalt 12.kohale ja klubikaaslased oli tulemusega väga rahul. Juba mõeldi selle üle, kuidas järgmisel aastal kümne sisse mahtuda ja autasustatud saada. Isiklikult olen sellega rahul, et ühtegi suurt viga ei tulnud, väiksemaid puterdamisi küll. Eriti olen muidugi rahul sellega, et tõstsin nii mitu kohta ja et lõpuga sai küllaltki hea jooksja ära karistatud.

Võistluse koduleht

GPS-jälgmine

Tulemused

Tuesday, September 15, 2020

EMV lühirada ja teade

EMV-d hakkavad otsa saama, jäänud on vaid EMV pikk rada. Kuid läinud nädalavahetusel jagati medalid välja nii lühirajal kui ka teates. Üks oluline isiklikul tasandil, teine klubi tasandil.

Nädala sees kasutasin ettevalmistava treeninguna koduse MM lühiraja uuesti jooksmist, mille puhul nägin sarnasusi Vetla maastikuga. Seda kõike muidugi võistlusinfo ja vana kaardi põhjal, kuna Vetlaga varasem kogemus puudus. 

Ilm oli hea, tuli värskendavat vett pidevalt peale. Ainult kaardimaterjalile see ei meeldinud, mis muutus taas üheks nätsakaks, millega ei andnud korralikult tööd teha.

S-1 K-punkti kaardilt leidmine käis silmapilkselt ja kohe oli selge, et otse peale. Kindlaid orientiire abiks ei olnud, kuid suund ja kerge aimdus, kuhu suunas reljeef parasjagu langeb, oli olemas. Punkt ise väga kindla objekti peal.

1-2 Kandikul pakuti võimalust punktile teed mööda läheneda ja otse mineku riski ei soovinud ma ette võtta. Kaotada oli rohkem kui võita.

2-3 Midagi erilist korda ei saatnud, kuid parimatele poegadele kaotasin pool minutit juurde. Pidevalt valelt poolt puud või lihtsalt aeglane?! Enne punkti oli küll korraks segaduses, kuna kaardil on enne punkti siht, kuid maastikul oli enne kaardil olevat veel üks ja ka pärast punktist väljumist. Sealt võis mõned sekundid lipsata

3-4 Õige suund, pooljoone tunnetamine, diagonaalis mäest alla, kuid soo ääres tekkis peas ikka tunne, et tahaks vasakule keerata, kuid õnneks mitte ja punktile ilusti peale.

4-5 Oodata võis seal soos mida iganes, natuke hirmutas kaardil kujutatu ära, kuid hoidsin üldsuunda ja mineraalmaani jõudes punkt sisuliselt juba paistis.

5-6 Laual kaks varianti, kas etapi teises pooles natuke mäge ja suurt lohku vältida ning võibolla parem joostavus jalge alla saada või siis minna võimalikult otse ja just sellest suurest lohust abi saada. Otsustasin viimase kasuks, kuna tundus tehniliselt lihtsam teostada. Lohu põhjast punktini tundus nii pikk maa, et mitu korda tekkis kahtlus, et kas tõesti olen vales orvandis, kuid õnneks mitte, olin kasutanud õigeid orientiire.

6-7 Pidevalt tuulemurru vahel, samas hoida enda kaardis ja õiges suunas. Etapi alguses nägin rajal ka esimest ja viimast korda konkurente Reigot ja Sergeid, kelle sõnutsi ma kadusin lihtsalt kuhugi tuulemurru taha ja läinud ma olingi.

7-8 Veel peaaegu enne teele jõudmist ei olnud ka kaarti lahti murdnud ja nägin antud etappi ainult teeni Lihtsalt polnud sobivat hetke selle nätsakaga tegeleda, kuna tuli võsas vaeva näha. Kuid niipalju oli rada ette vaadatud, et peale otse minemise alternatiive ei paista. Punktile libamisi mööda nõlva alla. Iseenesest pooljoonega orvand hakkas varem juba pihta.

8-9 Kas liini alla või mitte? Kuna liini alune joostavus oli teadmata ja metsa all sai enam-vähem normaalselt joosta, siis isegi etapil liinile küllaltki lähedal olles ei tekkinud ahvatlust liini alla pöörata.

9-10 Kogu raja suurim komistuskivi. Tagantjärgi saab öelda, et kõik algas valest algsuunast, mis võis olla küll tingitud parema läbitavuse otsimisest, kuid kindlasti oleks läbi lohu kindlam olnud minna. Lõpuks nõlva peal ikkagi väga raskesti läbitavas alas ukerdades ei olnud mitte millestki kinni hakata kuni sain aru, et olen roninud liiga kõrgele. 40-50 sekundit kadus nagu ei kuhugi. Sellel etapil kippusid mõtted ka tulemusele minema.

10-11 Sama ebamugav etapp kui eelmine, ainult selle vahega, et nüüd oli mida lugeda. Pool ajast jalad maad ei puutunud. Ei, ma ei jooksnud nii kiiresti, vaid turnisin tuulemurrus.

11-12 Nina peale, mööda lohkude rida ja orvandist alla punkti.

12-13 Kindla peale, kiirustada polnud vaja.

13-14 Esimest lohku vältides, teisest läbi. Soo paistis paremat kätt. Hoian nõlval kõrgust, mis ei olnud läbitavuse tõttu üldse lihtne. Tundus, et nõlv kestab nii kaua, et justkui polekski õige koha peal. Lõpuks punkti orvand on nii suur, et sellest oleks keeruline mööda minna. Kontrollisin punkti numbrit, nagu ka iga teise punkti puhul, kuna reaalselt oleks olnud väga lihtne mõni paralleelsituatsiooni punkt võtta.

14-15 Tõusul soovinuks kindlasti kiiremini joosta. Valges metsas sattusin juba kuhugi võssa. Nõlv oli ujuv, kuid lõpuks orvand ise oli küllaltki konkreetne. Väikse ehmatusega sain punkti kätte.

15-16 Eelmine etapp tegi ebakindlaks ja nii üritasin nüüd hoida end võimalikult õigel kursil, nii palju kui seda mets lubas. Tee ületasin täpselt orvandi juurest, mis tekitas lisa kindlust, et küll see punkt on ka kohe oosi taga. 14-15-16 tabasin vist kõige raskemini läbitavad kohad, kuna kaotus kärises mühinal juurde.

16-17 Mitu korda kontrollisin suunda ja esimest korda tekkis tunne, et nüüd saab kiiresti joosta. Alguses isegi oli mingi loha, kuid tumerohelisest surusin toore jõuga läbi.

17-F Ergutuste saatel finišisse.

Sooritus oli hea, mitte väga hea ega ka parim. Kuid üldjoontes saab öelda, et hoidsin sooritust kontrolli all ja kiirustasin aeglaselt ehk tegelesin orienteerumisega. Kindlasti oli kohti, kus saanuks kiiremini joosta, kuid see on pigem see pool sooritusest, mis tuleb kaasa võtta järgmiste startide jaoks.

Tulemuseks teine koht, Lauri esimene, Timo kolmas. Tavarajaga võrreldes progress, üks aste kõrgemale, kuid pigem teeb mulle head meelt see, et olen saanud laias laastus lühiraja jooksmise kontrolli alla. 

Lühiraja järgselt tabasin end mõttelt, et Vetla maastik on segu Vitipalust, Voosest ja Läti MM lühiraja maastikust. Ehe tõestus sellele, et orienteerumine on kogemusel baseeruv ala. 

GPS-jälgimine

Lühiraja teekond. Näeb natuke paremini, kus sai käidud.



EMV lühiraja tulemused

Eesti lühiraja parimad



Isiklik Eesti MV lühiraja statistika:

2010 - 8.koht

2011 - 7.koht

2012 - ei osalenud

2013 - 5.koht

2014 - 6.koht

2015 - ei osalenud

2016 - 6.koht

2017 - 27.koht

2018 - 3.koht 

2019 - 3.koht

2020 - 2.koht


Pühapäeval toimus ka teatevõistlus. Ühelt poolt tore, saab sõpradega ühes tiimis joosta ja justkui eelnevalt kaela riputatud medali ära tuua, kuid teiselt poolt nukker, kuna nii vähe võistkondi oli joonel. Võiks ju mõelda, et olen poodiumil ja mis mul sellest, mis seal tagapool toimub, kuid tegelikult nii ei ole. Võistlustunne tekib ikka koos teistega.

Kus on noored? 14-15 aastased ja vanemad mitte ei võiks osaleda, vaid lausa peaks. Sealt tulebki see reaalne kogemus ja karastatus joosta mees-mehe ja naine-naise vastu. Omavahel pusides seda ei teki. Ja veteranid? Kuni 50 aastat pole vanus, millega jääda koju kindaid ja sokke tegema. Tuleb noortele näidata kuidas orienteerutakse.

Kindlasti ei ole see nende pihta, kes kohal olid, vaid see on mõtteaineks neile, kes ei olnud kohal. Muidugi ei tasu ootama jääda, et treener "kepiga peksab" starti või keegi tuleb põlvili paluma, et ilma sinuta ei saa joosta. Ise on vaja initsiatiivi näidata.

Teade ise hakkas Peko jaoks igati hästi, Sergei tuli juhtgrupi ühe osana. Kõik justkui ilus, kuid see et vennad Sillad meid üle jooksevad teises ja kolmandas vahetuses, oli samuti teada. Sisimas muidugi lootsin, et kaotus pärast teist vahetust on väiksem, et säiliks mingiga võimalus Timot kummitada, kuid kahjuks mitte.

Vaatepunktis - sain info, et kiiret pole mitte kuhugi.



Pekole teine koht.

Vaadake, ma olin nii rumal, et esimisega jooksin sinna teeni välja.


Kümne minutise kaotus võttis motivatsiooni alla, et minna viimast vahetust jooksma nii nagu eelmisel päeval lühirada. Esimese punktiga tegingi kohe enneolematu vea, mis äratas nii palju üles, et pärast seda keskendusin orienteerumisele. Füüsiliselt endast kõike ei andnud, kuna tagant keegi ohustamas polnud. Vaatepunktile läksin kehvasti peale, kuid muus osas ei muudaks tehnilises soorituses midagi. Füüsiliselt oli küll natuke raskem minek kui päev varem.

Teate GPS-jälgimine

Teate teekond


EMV teate tulemused


Pekole teine koht, seega eelmise aastaga võrreldes väike progress. Nädalavahetuse peale seega kaks hõbedat ja võib jääda rahule. Senini igalt EMV distantsilt medal.

Aitäh korraldajatele EMV väärilise võistluse korraldamise eest!

Järgmiseks Soome MV teade.