Tuesday, February 24, 2015

Winter Xdream - Veski Külalistemaja Seiklushunt

Teist nädalavahetust järjest sai pingutatud päris mitu tundi. Pühapäeval toimus Nõmmel Winter Xdream, kus tuli 4 tunni jooksul läbida võimalikult palju erineva väärtusega kontrollpunkte. Liikuda võis joostes, rattal ja/või suuskadel. Viimast ma kedagi tegemas ei näinud, kuna lund oli Tallinna kandis vähe ja olemasolevad suusarajad jääs.
pärast finišit


Tiim „Veski Külalistemaja Seiklushunt“ koosseisus Arvi Anton, Joosep Tammemäe ja mina plaanisime raja läbida esialgu joostes, kuid igaks juhuks võtsime kaasa ka jalgrattad, et heade tingimuste korral mingi osa rajast ratastega läbida.

Enne starti anti aega 15 minutit, et teha rajaplaneering. Tundus küll, et veerand tundi on piisav, kuid lõpuks jäi siiski aega puudu, kuna ükski kirjutusvahend ei tahtnud lõpuks kaardile peale jääda, tõenäoliselt seetõttu, et samal ajal sadas taevast vett. Jõudsime järeldusele, et teeme alguses tiiru ratastega, jätame rattad võistluskeskusesse ja siis ülejäänud raja läbime joostes.

Algus läks meil suhteliselt rabedalt, kuna me ei  suutnud suure hoo pealt infot kaardilt välja lugeda. Tekkis päris palju vigu, mida oleks võinud natukene rahulikumalt asjale lähenedes vältida. Suhteliselt alguses sai rattaga jää peal kummuligi käidud, pärast seda muutus sõidustiil natuke ettevaatlikumaks ja vajadusel sai ratta seljast maha hüpatud või jalga maas lohistades kulgetud.

Kui aega oli kulunud 1:42, jõudsime võistluskeskusse tagasi, et rattad maha panna ja edasi joosta. Kogutud oli selleks ajaks 46 punkti, mis nüüd tagantjärele ei tundu üldse palju. Läbinud olime tolleks hetkeks 26,1km.

Kuna algse planeerimise ajal kirjutusvahendid ei töötanud, siis tuli jooksma minnes teekond uuesti planeerida. Arvestada tuli ka sellega, et meil oli küllaltki palju aega juba kulunud, seega pidime päris palju punkte võtmata jätma, mis esialgu oli plaanis võtta.

Kolmas tund oli füüsiliselt minule kõige raskem, kuna esimesed energiageelid võtsin sisse alles pärast rattasõitu. Murettekitav oli ka parem põlv, mis hakkas valutama kusagil rattasõidu viimases osas. Valu põlves oli pidev ja polnud vahet, mis pinnasel joosta.

Lõpp läks meil kiireks, kuna tahtmine oli võimalikult palju punkte kätte saada enne finišisse jõudmist. Pärast punkti nr 54 käis läbi mitu erinevat plaani, aga lõpuks võtsime ikka sellise variandi, mis ei vastanud meie võimetele, sest viimase punktiga sai minu tõttu tehtud 2-minutiline viga. Lõpus saime veel ka hilinemise eest trahvi, mis võttis meilt 5 punkti. Ent lõpuks polnud sellel vahet, kuna olime taktikaliselt siiski võistluse kaotanud. Oleksime pidanud sõitma pikemalt ratastega ja jätma need alles kaardi teises otsas, vahetusalas (joogipunkt) ning lõpus metsaosa jooksma. Pelgasime, et kaardi lääneosas on teed rohkem jääs, mis oleks naelkummideta liikumise eriti vaevaliseks teinud, kuid kartused olid siiski asjatud. Samuti käis peast läbi ka variant läbida terve rada joostes.
teekond
Piirkond, kus võistlus toimus, oli väga huvitav ja vaheldusrikas, mis tegi planeerimise sellevõrra keerulisemaks, eriti minule, kuna minu kokkupuude antud alaga on olnud väga põgus. Järgmisel korral aga võiksin olla rohkem orienteerumislainel, et ei tekiks nii palju vigu nagu nüüd Nõmmel.

Tulemuseks tuli meil siis 7.koht 143 võistkonna seas. Kokku läbisime 49,2km.






Korraldajate koduleht

Monday, February 16, 2015

43. Tartu Maraton – maraton on elamus

Hobusevärava juures. Pilt: Tomi-Andre Piirmets

Järjekordne Tartu Maraton läbi tehtud, järjekorras juba kuues. Nii pikad pingutused ei ole kunagi minule lihtsalt kätte tulnud, kuna alati kui number on ees, siis tuleb endast kõik anda ja niisama loksumisest ei ole juttugi.

Neli korda olin saanud oma uued Madshuse suusad alla enne maratoni. Nendest üks kord üritasin kliistri ala paika saada. Suusad lasin määrida spetsialistil, kuna endal puuduvad vajalikud vahendid ja oskused. Sellel korral oli ka oma hooldetiim raja ääres, kes geele ja jooki kolmes kohas üle andsid.

Startisin grupist 300-500 numbri 324 all. Alguses tõmmati ikka suure hooga minema, aga kuna soovisin finišeerida vähe paremal positsioonil, kui stardinumber, siis tuli kohe alguses aktiivsust näidata ja ettepoole minna. Esimesel järsemal nukil, Ansomäe juures, suusk väga pidada ei tahtnud ja sisuliselt läksin paaristõugetega üles. Peast käis läbi ainult mõtted, et kas tõesti nüüd terve rada suusad ei pea ja neljapäeval määratud kliistri pidamisala sai vähe lühike tehtud?!

Kuidagi ikka kühveldasin paaristõugetega edasi. Tõuse sai võetud pigem hästi väikse sammuga astudes, mitte suuska libistades. Alguses oli jõudu mida raisata. Käärikul sain esimese geeli. Harimäest sain ka kuidagi üles ja siis pikk laskumine. Libiseti rohkem ikka mööda, vahet polnud kui kõva hoo endale sisse tõukasin. Kuid siis hakkas minu jaoks raja kõige hullem osa, rada hakkas taas tõusma ja mees väsima. Suusad võrreldes teistega ei libisenud ja tõusudest tatsasin rohkem kääri üles.
Tartu Maratoni rada


Võitlesin iseendaga, tahtmine oli rajalt ära tulla. Lihtsalt nii jube raske oli. Need kellest olin alguses mööda tuisanud, läksid nüüd minust mööda. Päris palju sõideti jäljest väljas, kuna tuul puhus jäljed lund täis ja see tuul, mis raja esimesed osas puhus tagant, puhus nüüd vastu. Kuutsemäel kommentaator üritas mu päeva paremaks teha ja ütles, et ma sõidan nagu Andrus Veerpalu ja on lausa lust vaadata sellist tehnikat. Raske öelda, kas tõesti sõitsin korraks nagu Veerpalu või kommentaator pole kunagi Veerpalu sõitmas näinud. Kuutsemäe toidupunktist midagi võtma ei hakanud, kuna kohe selle järel sain hooldetiimilt geeli ja joogi. Kuutsemäe punkt vist jäigi ainukeseks kohaks, kus ma midagi ei võtnud, ülejäänud toidupunktides õnnestus peatumata jook kätte saada.

Enne Meegastet tuli Marek Nõmm, tegi korra juttu ja paari tõukega ta kadunud oligi. Gruppe, kes järgi jõudsid oli mitmeid. Üritasin ikka punti sisse hüpata, aga kõikidest jõupingutustest hoolimata jäin iga kord maha. Enne Palu toidupunkti laskumist sain taas kosutust hooldetiimilt ja siis algas raja viimane osa, mis on laugem ja metsavahel. Pärast Hellenurme toidupunkti hakkasin rohkem ise möödasõite tegema kui seda tehti minust. Tõusudel suusad toimisid ja sain neist kiiremini üles kui raja esimeses osas.

Vitipalu tõusudel jaksasin tööd teha küll, samas laskumistel polnud mul konkurentide suuskade vastu midagi panna. Aga meeleheitlike paaristõugetega hoidsin end pildis. Pärast kohvipunkti (ei ole kunagi peatunud seal) hakkas esimest korda elus kõhulihas krampi minema. Balansseerisin krambieelses seisundis tükk aega. Mõned korrad keha sirutades ja paaristõugete hoogu vähendades, läks olukord paremaks. Püüdsin eest veel mõne mehe kinni. Enne viimaseid kurve sain veel kaks meest kätte ja möödusin, kuid lõpusirgel näitasid nad selgelt koha kätte ja tuiskasid mööda.

Jõudsin lõpuni, olin põhimõtteliselt võitnud iseennast. Tahtmine kusagil Ande kandis rajalt maha tulla oli tõsine. Kuid teadmine, et ma pole kunagi elus füüsiliste raskuste pärast võistlust katkestanud, ei lubanud sõitu pooleli jätta ja võitlesin lõpuni.

Suured tänud määrdemehele, ise poleks ma suutnud sellisel tasemel määrida. Määrdemehe arvates oleksid minu vanad Rossignolid (murdunud) sobinud ideaalselt tänase ilma jaoks. Uued Madshused nii hästi ei toiminud ja võimalik, et läksin alt kliistriala määramisega, mis sai siis liiga lühike. Samas raja viimases osas toimisid (pidasid) need väga hästi. Samuti tänud hooldetiimile, kes jõudis ilusti igasse kokkulepitud punkti. See tegi elu palju lihtsamaks, kui sai geele ja jooki tarbida laskumistel.

Eelmise postituse lõpus küsisin, mis kohal võiksin maratoni lõpetada. Kõige täpsemaks osutus anonüümse pakutud 213.koht, mis läks vaid mõned kohad mööda. See kas mu koht on 209 või 210 on veel teadmata, kuna ühes kohas olen ühe koha saanud teises teise. Võimalik, et vaadatakse fotofinišit, kuna sirutasin jala ilusti välja. Olin telekast näinud, et nii tehakse.



Tulemused (ka vaheajad)


Pingutus mõjus organismile hästi. Eile, esmaspäeval, olid  päris paljud kohad valusad ja kanged. Kui ära taastuda, siis olen taas uuel tasemel. Pühapäeval on ootab ees Winter Xdream, kus tuleb poole tunni jagu rohkem pingutada, kui seda nüüd maratonil tuli teha.

Lõppu video raja algusest, Ansomäe laskumisest.

Thursday, February 12, 2015

Tartu Maraton on ukse ees

Pühapäeval lähen kuuendat korda Tartu Maratoni sõitma. 2012 ja 2013 jätsin maratoni vahele, 2014 ei toimud, õnneks ka ei registreerinud.
Tartu Maratoni lehelt minu tulemused
Kuuajalise põlvevigastuse tõttu olen suuskadel liikunud rohkem, kui seda oleksin tervena teinud. Hetkel on koos 1160km, mille läbimiseks on kulunud 95 tundi. Nii palju km pole ma kunagi varem enne maratoni kokku saanud. Ma ei ole neid km taga ajanud, nad on lihtsalt kogunenud. Näiteks 145km on tulnud suusa-o treeningutena.

väljavõte treeningpäevikust. suusatreeningud nädalate kaupa.

Esimesed km hakkasid kogunema juba novembris (22.11), kui vasikavaimustusega sai mööda lumekirmet murul sõidetud. Esimene normaalsem sõitmine oli 7.detsember Tehvandil, kus oli 2,75km pikkune rada. Edulisemalt hakkas km tulema alles detsembri lõpus.

Kuigi km on kogunenud normaalselt, siis on hetkel selline tunne, et tegelikult pole õieti suusatada saanudki. Loodusliku lumega on suhteliselt kitsas olnud ja sellest tulenevalt pole klassikat palju sõitnudki. Tagatipuks veel suusa murdumine enne Soome minekut. Just Soomes oleks saanud normaalselt klassikat sõita. Nendest tingimustest tulenevalt olen küllaltki palju liikunud paaristõugetega. Seda isegi Tehvandil, kui põlv ei lubanud muudmoodi valuvabalt sõita.

Kuid õnneks oman nüüd uut suusapaari, mis õnnestus soetada ühe spordipoe suurema allahindluse ajal. Kahel korral olen uued Madshused alla saanud, natuke õrnakesed tunduvad, kuid loodetavasti peavad ikka mõnda aega vastu. Enne pühapäevast maratoni on vaja pidamisala pikkus korralikult paika saada, kuna poes määratud ala ei tundu see päris õige olevat.
Esimest korda uusi suuski proovimas


Pühapäeval stardin kolmandast grupist numbri 324 all. See kui mitu kohta suudan tõusta on keeruline prognoosida, kuid rajale lähen enesekindlamana kui kunagi varem. Pole kunagi nii heas seisus joonele läinud. Nüüd tehke kommentaariumisse pakkumisi, mis kohal ma platseerun finišiprotokollis. Miinimumeesmärgiks on 2010 tulemus üle sõita. Kas see ka õnnestub, selgub pühapäeval.

8 päeva enne maratoni tegin väga mõnusa treeningu Lähte suusaradadel


Sunday, February 8, 2015

Soome treeningud 2

Suusaorienteeruja
Turus toimunud lühikese nädalalõpulaagri järel läks suund Kangasala peale. Laager võttis nii läbi või õigemini võttis läbi see, et ma polnud palju jooksutreeninguid teinud pärast põlvevigastust. Kangasalas olles üritasin võimalikult palju häid lumetingimusi ära kasutada ja ka Kangasala SK treeningutest osa võtta.

Esmaspäev
Äratuseks väike sörk Vibramitega, et vaadata, mis seisus on suusarajad.
Jooks 0:17 ja 2,8km.

Paar tundi hiljem suundusin põhitreeningule, kus mõnuga suusatasin nendel radadel, kus ma tavaliselt olen ilma lumeta jooksnud. Sõitsin enamuses paaristõugetega, järsemad nukid vabatehnikas, kuna üks paar normaalseid klassika suuski andis otsad enne Soome minekut ja suusad millega sõitsin on nii pehmed, et kui sinna määre ka alla panna, siis edasi liikumine pole lihtsamate killast. Treeningu lõpuks olin täiesti kapsas ja suusarajalt korterisse jooksmine ei tulnud kõne allagi.
Jooks 0:08 ja 1,1km (mäe otsa), suusk 2:15 ja 32km.

Teisipäev
Hommikul värske lume peal taas paaristõukeid. Osaliselt koos klubikaaslastega. Oleks pikemaltki teinud, aga õhtune treening tõotas tulla piisavalt asjalik, et enda jõuvarusid hoida.
Suusk 1:08 ja 13,4km

Õhtul Antti Harju juhendamisel koos AV-rühmaga kiirusemäng Kauppis 2,6km ringi peal, kus näiteks üks tõus kestis üle minuti. Põhiosa nägi välja selline, et erineva pikkusega lõigud vaheldusid kergemate jooksupausidega. Järgneval pildil näeb täpsemalt, mis lõikudega oli tegu. Kõige lõpuks veel 5x18-20sekundit pikad tõusulõigud, mis võtsid viimased mahlad välja. Tõusulõikude vahel oli rahulik kõndimine mäest alla.
Jooks 1:16 ja 15,3km
väljavõte treeningu põhiosast


Kolmapäev
Hommikul  klubikaaslase, Santeriga, suusatamine, taas paaristõugetega. Trenni teises pooles sain natuke hõlpu sellega, et treeningpartneril jäi lumi suusa alla kinni.
Suusk 1:34 ja 20,4km

Õhtul kolme klubikaaslasega pikem jooksuots aeroobse läve all. Teisipäeva õhtune kiirusemäng oli veel kehas nii sees, et pundis püsimine oli kaunis keeruline ettevõtmine, eriti kui liiguti vahepeal mitmeid kilomeetreid 4:20min/km. Pärast jooksu pool tunnikest kõhulihase harjutusi.
Jooks 1:25 ja 18,6km. Jõuharjutused 0:32

Neljapäev
Hommikul kerge sörgiga suusavarustus käes suusarajale ja tiksusin vabatehnikas. Treeningu esimene pool tuli kergemalt kui teine. Väsimus eelmistest treeningutest vajus justkui õlgadele ja tuli end kodu poole lohistada. Sellist asja juhtub minu puhul haruharva. Sörgiga tagasi koju.
Suusk 1:06 ja 12,4km. Jooks 0:10 ja 1,7km

Õhtul pimedas ja lumehanges orienteerumislõigud. Taas AV-rühmaga. Kohal olid Antti Harju, Santeri Sainio ja Jarkko Huovila. Kokku tehti kuus lõiku, mille vahel oli kerge hingetõmbepaus. Murekohaks olin minul teeradade pealt maha keeramine, kuid muidu sujus kõik ilusti ja oli väärt metsa minemist. Lumehanges jooksmine ei tundunud üldse raske tegevusena. Lisandus soojendus ja lõdvestusjooks.
Orienteerumine 0:52 ja 6,2km. Jooks 0:16 ja 2,8km
Aitovuori lõigud


Reede
Treeningute koha pealt tegin kerge päeva. Käisin nii-öelda suuskadel tatsamas ja kaardistasin Kangasala kohalikke suusa- ja jalgradu, et läbi viia suusa-o treening.
Suusaorienteerumine 1:45 ja 14,4km

Laupäev
Testjooks Pyynikis, kus Tampere klubid on vähemalt üle 20aasta käinud mõõtu võtmas. Osalesin esimest korda. Lisaks minule oli joonel veel neli klubikaaslast. Võtsin alguses tasa ja targu kolmanda koha sisse, kuna oli väike aukartus treppide ees, mis tulid pärast kolme km täitmist. Enne treppe kustus ära Santeri, mees kelle sabas vaevu suutsin teisipäevase ja kolmapäevase treeningu läbi teha. Treppe jäin võtma koos Jerega, kellest lootsin vabaneda kohe pärast mäe otsa jõudmist, aga tossud vs naelad jäi lahtise lume peal kaotajaks ja eest vajusin alles viiendal km laskumisel. Sain väikse vahe sisse ja hoidsin seda kuni lõpuni. Reedese päeva kergemini võtmine tegi organismile ainult head, otsest treeningväsimust ei tundnud. Santeri suutis 100m enne finišit õla paigast kukkuda ja ei saanud lõpuni joosta.
Testjooks 27:30 ja 7,6km. Soojendusjooks 0:21 ja 4,2km
Stardis ainult tugevad. Paremalt Mikko, Jere, mina, Sane ja Samu.

testjooksu tõusugraafik

testjooksu ring


Õhtul pulmad Soome moodi ehk paari läksid orienteerujad Outi ja Juho.


Pühapäev
Rahulikumas tempos klassikalises stiilis liikumine. Sain laenuks klassikasuusad.
Suusk 1:56 ja 21,2km.
lund oli õnneks piisavalt


Esmaspäev
Joostes suusarajale ja klassikat sõitma. Kahjuks tuli uut lund peale ja laenatud suuskadel oli all pidamisteip, mis kakkus lume alla. Nii kujunes treeningust suusavahetusega sõit, kus vahetasin suuski poole pealt ja jätkasin vabatehnikas. Käisin vaatamas ka reedel kaardistatud suusavõrku, kuna vahepeal oli tulnud uut lund peale.
Jooks 0:06 ja 0,9km. Suusk 2:17 ja 24,9km.

Õhtul käisin talviseid suusatingimusi uutel suusaradadel proovimas. Sellel korral Pälkänel, kus olin siiani ainult suvistes tingimustes ringi liikunud. Treening sai tehtud huvitavamaks sellega, et panin planšetile ühe Norra suusa-o kaardi. Kaarti sai vaadata ainult valgustuspostidest mööda sõites ehk ainult mõne sekundi, järgmise posti juures tuli jätka samast kohast.
Suusk 1:05 ja 11,8km.

Teisipäev
Viisin läbi suusa-o treeningu Kaisale. Kaardistustööd olid siis varem tehtud ja ülesandeks oli punktikohad tähistada ja iga lõigu alguses uus kaart ette anda. Põhimõtteliselt sõitsin kõik lõigud kaasa ja korjasin mõni sekund pärast Kaisa punkti võtmist punkti üles.
Suusaorienteerumine 2:25 ja 20,4km.
suusa-o lõigud




Kokkuvõtvalt võib öelda, et kasutasin Soomes olles kõiki pakutavaid võimalusi, tegin kaasa 12päeva jooksul kõik treeningud, mis välja pakuti ja ülejäänud treeningute puhul liikusin suuskadel looduslikul lumel. 

Sunday, February 1, 2015

Kuidas linnas orienteerudes mitte surma saada?

Esialgu vaadake videot, kus näete visuaalselt, mis, kus ja kuidas juhtus.


Vahetult enne esimest punkti see juhtus. Aasta eest jooksin ise sama rada ja pean tunnistama, et ega ma end seal tagasi ei hoidnud.
Õnnetus juhtus 2.jaanuraril Portugalis Portalegres, samas kohas, kus olin ise eelmine aasta sama treeningu läbi teinud. Kuna õnnetusse sattus minu Soome klubikaaslane, Mikko Saarinen, siis tekkis endal huvi, kuidas on läinud pärast seda ränka õnnetust, ja miks mitte siis seda juba kõigiga jagada. Tegin Mikkoga intervjuu.

Mis vigastused said selle õnnetuse tagajärjel?
- Muljumisevigastuse reide, kuna auto sõitis sinna sisse. alguses reieligas ei töötanud üldse.
- Õla juures õmblust vajanud haavad, kui kukkusin ilmselt õlg ees seina.
- Sääres umbes 30cm pikkune haav, nahk tuli maha sääreluu pealt, ilmselt autoga kokku põrgates.
- Pea taga õmmeldud haav, kus alguses oli rusikasuurune hematoom.
- Põlv tundus ebastabiilne, kuid üllatuseks oli korras. Ilmselt tundus nii, kuna reielihas ei töötanud.
- Rangluu oli vasakult poolelt valus, kuid ei olnud murdu. Võibolla mõni väike lihasvigastus seal kandis, kuna vasakul küljel magamine oli umbes kaks nädalat võimatu, kuna see tegi valu.
- Kael oli valus alguses, kuna lõin pea kuidagi ära
- Paremal küünarnukil paistetus ja valu, mis läks paremaks umbes kahe nädala jooksul.
- Teadvus kadus kokkupõrke tagajärjel tulnud valust või kukkudes pähe sattunud löögist. Lühimälu ei toiminud algusjärgus üldse ja ei mäletanud, kus olen ja miks seal olen. Mälu taastus siiski umbes päeva jooksul . Teadvusetus kestis umbes minut. Kiirabiautos pandi mind magama ja kiiraabisõidust ei mäleta midagi.

Kuna said taas hakata trenni tegema?
Täielik puhkus kestis 10 päeva. See aeg oli põhimõtteliselt kohustluslik, kuna öösel olid valus ja magamine on olnud valus, jalga ei saanud üldse kõverdada ja reielihaste pingutamine eriti kiiresti tekitas palju valu. Üritasin siiski natuke sellel ajal kõndides vähemalt igapäevtegemisi teha. Kui sain teada, et reies ei ole murdu ja et põlv on terve, alustasin harjutamisega umbes 10 päeva pärast nii kuidas sain. Arst samuti soovitas jalga liigutada ja venitada seda võimaluste piires.

Kuidas taastumine on läinud? Kuna saad umbkaudu taas harjutada samamoodi, kui enne seda juhtumit?
Esimese kahe nädala taastumine tundus olevat aeglane ja reaalselt suurim muutus oli valude vähenemine. Kolmandal nädalal toimus juba edusamme füüsilistes võimetes, ehk seepärast, et olin alustanud treeningutega ja mobiliseerima kahjustatud jalga. Nüüd neljanda nädala viimastel päevadel on toimunud suurim areng. Jalg kõverdub umbes 90-kraadise nurga alla ja saan aeglaselt sörkida. Jalg tundub jõuetu ja sörkides väsib selgesti teisest jalast rohkem. Ei oska pakkuda, kuna pääsen taas normaalselt harjutama, kuid viimaste päevade heast arengust juhtuvalt loodan, et märtsis võin joosta normaalselt. Ei tea, kas julgen siis juba metsa minna, kuid alguses peab suutma joosta teel, kui jala liikuvus ja närvid taastuvad.

Mida teeksid teistmoodi, kui saaksid joosta uuesti samast õnnetuse kurvist?
Kui saaksin võtta aega tagasi, siis teeksin eeltöö paremini. Otsustaksin harjutusele minnes, et peatun iga kord, kui ette tuleb kurv, mille taha ei näe. Selles suhtes see koht ei sobi jästi sprindi harjutamiseks, kui nii tuleks käituda ja see taas häirib sooritust. Sellele mõtlemisele ei tohi võistlustelgi palju aega ohverdada, kuid kindlasti ettepoole peab õppima vaatama. See ei olnud mu esimene kord. Paar aastat tagasi olin Barcelona vanalinnas samasuguses olukorras, Seal on tänavad veel selgemalt ruudustikus ja olin otsustanud peatuda ohtlikel ristmikel. Ühel ristmikul auto sõitiski nina eest läbi ja ilma peatumiseta oleksin alla jäänud. Seal Portalegres oli neid ohtlikke kohti vähem ja ehk sellepärast ei pööranud sellele niipalju tähelepanu. Harjutuse aeg oli natuke halb (reede õhtupoolik), kuid teisalt auto võib tulla vaiksemalgi ajal, kui seal. Osasid ohtlikke kohti võib elltööna avastada, näiteks treener, kes võiks märkida kaardile, et seal on kohustuslik peatumine või märkida sinna punkt, siis seal ka peatutakse.

Mida ütleksid teistele orienteerujatele, kui nad lähevad samasugusesse linna orienteeruma, kus on kitsad tänavad ja autoliiklus?
Vanalinnad on head harjutuskohad, kuid turvalisust ei tohi unustada. Ohtlikemates kohtades ei tohiks üritada joosta kiiresti, kiired sprinditreeningud tuleks teha parkides või sellistes kohtades, kus ei sõida autod. Kitsastel tänavatel, kus sõidavad autod, peab oskama peatuda ristmikel, ei tasu joosta auto alla. Treeneril tasub läbida rajad enne ja mõelda harjutusi samuti turvalisuse vaatevinklist.

On sul midagi lisada veel?
Minul oli selles õnnetuses väga palju had õnne kõigest hoolimata. Jalavigastus on väike tagajärg võrreldes sellega, mis tegelikult oleks võinud juhtuda.