Mikrogaini sügisetapid

Mikrogainid on sügise teises pooles andnud võimaluse liikuda kaardiga Tallinna erinevates linnaosades. Formaat on iseenesest jõukohane kõigile, saad stardis kaardi ja käid ühe tunni jooksul nii paljudes kontrollpunktides kui võimalik. Sisuliselt siis tavaline valikorienteerumine selle erinevusega, et punktidele on antud väärtused nagu seda on rogainis. Võiks ka öelda, et Mikrogaini näol on tegemist sprindirogainiga. 

Minu jaoks muudabki Mikrogaini huvitavaks just asjaolu, et kaardi saab alles stardi hetkel ja kuna aega ainult tunnike, siis pärast kiiret silmade kaardilt üle käimist ongi võimalus juba liikuma hakata. Planeering sünnib minu jaoks sisuliselt jooksu pealt, põhimõtteliselt väikeselt stressi foonilt. Sageli väga pikalt ette ei vaatagi, kuna saab kuidagi kvartalite või muude loogiliste valikute kaudu punkte läbida. Ühte kaardi äärt pidi ju lähed, teist äärt pidi tagasi. Suuremad mõttekohad ongi siis, kui punkt on justkui keset ei midagit, ei jää mineku ega ka tuleku teekonnale. 

Lõwenruhi etapil, vahetult enne starti teiste loomadega pilti tegemas.

Nüüd toon välja viie toimunud etapi kaardid teekonnaga. Põhimõtteliselt võiks öelda, et tegemist on lume tulekuga viies vaatluses. Mustamäel oli must maa, Karjamaal hakkas natuke mingit ollust tulema, Järvel oli mõnus kerge lumekiht juba maas, Lõwenruhis tuli juba hangedega arvestada ja Lasnamäel oli lumetormi järgselt lund juba küllaga ja kuni puudadeni.

Mustamäel sai veel päris sooja ilmaga joosta. Esimese korra kohta planeerisin stardi ja finiši piirkonna väheke ebapraktiliselt, kuid muidu normaalselt. Mustamägi oli võimalik lahendada kvartalite kaupa, kuna suurtest magistraalidest ausad sportlased igaltpoolt üle läinud. Paljud jõudsid kõik ära võtta, seega punkide enda väärtused rolli ei mänginud.

Mustamäe 8.novembril etapp

Karjmaal oli juba käimata nukataguseid rohkem ja seega avastamist rohkem, seda eriti pimedas ja lambiga. Huvitav oligi just see, et et ala oli mitmepalgeline, sai punkte võtta garaažide vahelt, tühermaalt, vana prügimäe otsast, pargist, mere äärest, paneelmajade vahelt, nii vana tööstusala territooriumil kui ka uuemate vahelt ja ka laste mänguväljakutelt. Ajaga läks kitsaks ja viimasel veerandtunnil tuli juba hakata arvestama, et kas ja kuhu jõuab. Üllatavalt keeruline oli kuidagi hoomata, et kui palju jõuab sellise mõõtkavaga liikuda. Mingi ports punkte jäi Karjamaal võtmata. Kuna maastik on suuremast liiklusest eemal, siis mõnus oli see, et oli võimalik sisuliselt valgufoori vabalt rada läbida.

Karjamaa 16.novembri etapp

Järve läks ludinal, keerulisem tühermaa ja haigla osa esialgu, lõpetuseks teist kaardi äärt pidi tagasi. Planeeringuga palju punkte lõppu polnud võimalik jätta, kuid õnneks ajaliselt tundus välja mängivat ja lõpuks saigi kõik punktid suhteliselt napi varuga ära võetud. Suur magistraal ja selle õigetest kohtadest ja hetkedel ületamine oli kindlasti oluline.

Järve 22.novembri etapp

Lõwenruhis oli juba eeldatavalt oodata pikki kvartaleid ja rajameister oligi jooksjate jaoks just seal suuremaid mõttekohti tekitanud. Iseenesest ei ole midagi hullu, kui planeering ei lähe ideaalselt, kuid kui oled juba asjas sees ja selle tunnikesega üritad enda optimaalset sooritust teha, siis tahes tahtmata aju hakkab ainult kõige paremaid variante otsima. Ilmselt kui see nii ei oleks, siis võiks Mikrogaini asemel niisama jooksma minna, nii et see on ainult positiivne.

Lõwenruh 9.detsembri etapp

Lövenruhis mõne sekundi kaarti vaatamas.

Minu jaoks viimane selle aasta Mikrogain toimus Lasnamäel Priisles, mis ilmastikuolude tõttu lükati edasi, kuid kuna mina isiklikult ei saa edasilükatud päeval osaleda, siis käisin niiöelda esialgsel päeval üksi jooksmas. Lumetormi järgne Lasnamägi oli ilus, mõnus ja kohati ka tuisuvaalude tõttu raske. 

Priisle etapp 13.detsember.

Lasnamäe Mikrogaini stardi eel. Väike, kuid pädev 2000lumeniga lamp on täpselt paras linnas jooksmiseks. Selle lambiga on kutsutud mind isegi jeesuseks, kui Löwenruhi etapil ümber tänavanurga jooksin. Sarnane intsident juhtus veel korra samal nädalal ja hakka või uskuma.

Lund oli rohkem kui küllaga. Majade juurest lund oli natuke roogitud. Paljud kõnniteed ja jalgrajad oli heal juhul sisse astutud. 

Lasnamäe ilu.

Rahulolev sportlane.

Infot Mikrogaini kohta leiab Facebookist https://www.facebook.com/mikrogain

T1 sise-o

Taaskord oli võimalus vahelduseks orienteerumist meelelahutuslikus võtmes harrastada. Suurt tähelapanu saanud Eesti üks suurimaid kaubanduskeskusi T1 oli parajalt keeruline, isegi rahulikult kulgedes jooksis mõistus vahepeal kokku. T1-s on palju erinevaid korruseid, kaardi järgi koguni 10, palju treppe, eskalaatoreid, koridore kuhu muidu ei pääse, nii värske õhu käes parklaid kui ka keldris parkla ja küllaltki avarad koridorid. Kiirust isegi ei tahtnud rakendada, muidu oleks otseses mõttes olnud nagu elevant portselanipoes. Emotsiooni sai kätte ja huvitav on see, et kuigi kaardil poodide nimesid pole, siis nii mõnigi leidis end kohe raja alguses erootikapoes. Suunavaist on heaks treenitud, ise pean veel vaeva nägema.

Tulemused

Järgmine Sisesuuna etapp toimub ERR Raadio- ja uudisetemajas. 

Kogu rada täies hiilguses. Paras ülesanne ka ekraani taga lahendamiseks.

TTÜ sise-o

Tallinna Tehnikaülikoolis oli võimalus siseorienteeruda. Hoonete kompleks oli minu jaoks senini täiesti avastamata, kuid seda enam peamurdmist antud rada pakkus. Korralik meelelahutus ja väike vaheldus tõsisemate treeningute vahele.

Rada - ka laua taga tõsine pusimine, kui varem pole seal käinud.

TULEMUSED

Järgmised võimalused siseorienteerumiseks on T1 kaubanduskeskus ja ERR maja.

Keila linna MOBO

Võistlusi ja laagreid olen ikka blogis kajastanud, kuid nüüd toon välja ka ühe justkui tavalise treeningu, mis minu silmis väärib eraldi välja toomist. Nimelt juba suvel kuulutati välja uus MOBO rada Keilas, kuid tiheda võistluskalendri ja muu elu tõttu ei leidnud selleks sobilikku hetke. Plaan oli osaleda niikuinii, kuid kuni 31.oktoobrini oli võimalus veel loosimiste ja auhindade peale pretendeerida.

Maastikule oli paigutatud 29 kontrollpunkti, mis tuli läbida võimalikult hea ajaga. Muidugi võis ka ainult mõned punktid noppida, kuid mina sihtisin kõiki. Punktid olid paigutatud suurusele alale (kaart A3) ja mõõtkava oli 1:10 000. Kaart oli uuendatud ja mis eriti äge, selle kaardi sai Keila Tervisekeskusest tasuta ja prinditud kvaliteetsele paberile.

Kaart koos läbitud teekonnaga

Mingil hetkel mõtlesin raja pimedas lambiga läbida, kuid päev, millal planeerisin osaleda, oli niivõrd ilus ja õhtul lubas sadu, et patt oli ilus ilm raisku lasta. Kusjuures tegemist oli minu jaoks teise korraga Keila metsas orienteeruda. Eelmine kord oli 2011, kui seal toimus Jüriöö teatejooks, kus jooksin edukalt viimast vahetust. 

Raja läbisin hoogsa tempoga ja võtsin seda kui natuke tugevamat treeningut. Maastik oli vaheldusrikas. Oli suusaradade osa, sai joosta natuke asula vahel, natuke oli ka maastiku tagumises osas raiet ja soid oli, kuid need olid kuivad. Palju oli ka kiviaedu, erinevaid auke, kive ja paekivi astanguid. Kuid kõige ägedam oli selle maasiku puhul see, et sai orienteeruda tammikus, mida väga tihti Eestis ei koge. Kaart paistab välja kaunis roheline, kuid nüüd kui lehed on langenud ja taimestik lamandunud, siis on võimalik antud maastikul väga edukalt liikuda. Kadakaselt alalt end tõesti läbi ei suru, aga muus osas mine sealt kus tahad ja niikuinii maastikul on palju teeradu, mis lihtsustavad liikumist.

Punktid said läbitud ja nauditav treening tehtud. Teekonna pikkuseks tuli 14,2km ja aega kulus 1:27. Suure tõenäosega lähen sinna tagasi, kuid siis loodetavasti juba öist orienteerumist tegema. 

Keila linna MOBO kodulehekülg

Šveitsi MK-l 2023 MM luurel

Hooaja viimane proovikivi on möödas. Järgmise aasta MM maastike läheduses toimusid käesoleva aasta viimased MK stardid. Pärast augusti alguse kodust EM oli tegemist minu jaoks järgmise olulise suure võistlusega. Osalesin siin ja seal külavõistlustel ja EMV-del, kuid treeningud olid pigem suunatud Šveitsi suunas.

Nii nagu elus ikka, siis alati ei lähe asjad nii nagu planeeritud ja soovitud, pärast EMV tavarada (10.september) hakkas tervis trikke tegema, järgmisel nädalavahetuseks EMV pikaks (17.september) sain justkui taas liikvele, kuid läks olukord taas hullemaks ja võttis kõrgemad pöörded. 20.september olin juba keskmäestikus kohal, soojenduseks teisel pool piiri Itaalias Livigno juures. Olin otsustanud, et teen korraliku aklimatiseerumise. Esialgu tundus, et on justkui okei olla haige ja matkata kergelt ringi üle 2000 meetri kõrgusel, sest niikuinii esimestel päevadel midagi tõsist kõrgel ei saa teha, kuna hapnikku lihtsalt pole. Matkata oligi äge, kuni juurde tuli ka järgmine probleem (jääb enda teada), mis segas juba nii palju, et tuli Livignos EMO-t külastada. Tehti proovid, leiti põletikunäitajad, sain antibiootikumid peale. Trennist unistasin, kuid õnneks ravimid toimisid ja tuli tasapisi end liikvele ajada, kuna MK-ni oli jäänud alla nädala.

Sõber Itaaliast järelkasvuga. Tiksuvad seal rahulikult hõredas õhus.

Trepalle küla Itaalias. 2000 meetrit üle merepinna.

Turist raami sisse surutuna.

Teel Monte Rocca poole.

Nero järv

Monte Rocca ehk kivimäe otsas. Mööda lahtiseid kive sai üles ja alla turnitud. Tumedam järv on see sama Nero järv, kuid heledam ja kaugem järv ühenduses Cancano järvega, mille tammi sai külastatud.

Panoraam Monte Rocca otsast

Cancano tamm

Cancano paisjärv

Teel Šveitsi. Mäed, kus eelmistel päevadel sai matkatud, olid ööga lumiseks muutunud.

Livigno EMO-s

Neli päeva enne MK-d oli olukord niivõrd hea, et sain teha enda arust vägagi kvaliteetse treeningu. Jooksin esialgu 2x1000meetrist lõiku 1500meetri kõrgusel asuval staadionil ja siis kolmanda lõiguna rühkisin ülesmäge 20 minutit, umbes 370 meertit tõusu. Olin rahul, tegin teadlikult päev varem, et jääks rohkem aega taastumiseks.

Õnnestunud treeningu lõdvestuse ajal. Treener oli ka platsis ja pöial püsti. Pöidla unustas ta augustist alates püsti.

Šveitsis kohapeal enne MK-d kahjuks orienteeruda peale ühe modeli ei saanud, neil seal piirkonnas jahihooaeg septembris, kus "pimedad" jahimehed pidid ka traktoritele pihta saama. MK programm oli omapärase ülesehitusega, algas kõik teatevõistlusega, siis oli lühiraja kord ja lõpetuseks tavarada. Ise ootasin neist enim lühirada.

Teates jooksin esimest vahetust ja see kujunes ellujäämisõppuseks. Haigusest otseselt märke polnud, kuid sooja oli paar kraadi, vesine, nõlvad libedad, võistlus oli kõrgel (1700-2000m peal) ja vägagi harjumatu nõlvaorienteerumine. Just nõlval ukerdamise ja väikeste kaarte tõttu jäin sisuliselt esimesest punktist alates juhtrongist maha. Kui raja esimene osa ehk sisuliselt tehnilisem orienteerumisosa läbi sai, siis hakkas liha suretamine, kaheksandast lõpuni oli lihtsalt enda edasi lohistamine. Õnneks oli enamjoalt ümberringi ka teisi sportlasi ja nii ei pidanud täiesti üksi piinlema.

Teate start

Teate viimasel kaarel. Nagu kala kuival, kes üritab õhku ahmida.

Teate GPS

Teate tulemused

Teate tulemused

Teate 1.vahetuse teekond

Lühirada oli juba natuke madalamal (1500-1800meetri kõrgusel) ja ilm oli inimlikum. Maastik oli iseenesest mõnus ja kaardijoonis oli arusaadavam, kui teatevõistluse ajal. Enamus rajast sujuski küllaltki hästi, kuid 16.etapiga jäin selgelt hätta. Libamisi oli vaja tõusta nõlva mööda natuke kõrgemale, kuid juba tõustes hakkas pinnavormide järgi tunduma, et võin olla liiga kaugele läinud. Üles "platoo" peale jõudes oli kõik nii ühesugune. Käisin väga sarnasel objektil, tegin aukaare ja alles siis suundusin punkti suunas. 1:15 eksimus, mis lühirajal on palju. Eks ka mujal raja peal oli ruumi teha sujuvam sooritus natuke kõrgema tempoga, kuid esmakordse esitusena oli liikumine sellisel maastikutüübil päris hea. Ise tundsin, et puudujääke oli ka maastikul üleüldiselt liikumisega, mis ilmselt oli tingitud sellest, et pole põhjamaades orienteerumas käinud, kui fookuses on olnud kodune EM. 

Lühiraja finiš

Lühiraja GPS

Lühiraja tulemused

Lühiraja tulemused

Lühiraja teekond

Viimane proovikivi oli tavarada, mis oli 1500-1900m kõrgusel. Sõidutati tõstukiga mäkke, stardi eel oli üleval kergelt pilves. Nii palju kui ma ka endale ei sisendanud, et võimalus on teha enda kohta okei tavarada, siis sellest väga abi ei olnud. Lühiraja natuke kergem tunne võrreldes teatega oli taas muutunud täiesti tühjade kummidega pingutuseks. Kogu raja peale said mind päris mitmed tagantpoolt startinud kätte ja nii proovisingi neil alati järgi hoida, et äkki jõuab, äkki tõmbab mootori käima, reaalsuses kahjuks mitte. Neist viimane pani hoopis sellise paugu, et raja lõpp läks täiesti lonkimiseks. Ja kui füüsiliselt on nutune, siis ega see tehniline pool ka välja ei tule.

Tavaraja GPS

Tavaraja tulemused

Tavaraja tulemused

Tavaraja teekond

Pärast MK-sid oli plaanis veel nädala jagu laagerdada ja koos rahvusvahelise seltskonnaga kvaliteetseid treeninguid teha. Seda kõike just järgmise aasta MM-i silmas pidades. Kuid kahjuks tervislik olukord oli läinud piisavalt nutuseks, et otsustasin Eestisse tagasi minna ja end mitte lõhkuda. See oli raske otsus, kuid õnneks tagantjärgi ka ainuõige otsus. Tervis korda, siis on võimalik normaalselt sporti teha.

Kui lõpuks on hea, et ma siiski ära käisin, tervis oli juba minnes kehvake, kuid vähemalt on kerge teadmine, et mis võib järgmine aasta ees oodata. Kui nüüd lühirada eesmärgiks võtta järgmiseks aastaks, siis potentsiaali on küll. MK lühiraja näitel väga puusalt öeldes, siis 1,5minuti jagu vigu maha, 1 minut orienteerumine sujuvamaks, 1-2minutit maastikul liikumise arvelt, 1-2 minut kõrguse arvelt, tervis ka täiesti korras, siis võib seal meestega võidu joosta küll. Natuke võiks üleüldine füüsiline tase ka tõusta. Ma isegi ei pea seda ulmeks, vaid täiesti reaalselt tehtavaks. Olen selle väljakutse enda jaoks vastu võtnud. Seega oli praegu hea näha enne ettevalmistushooajale minekut, et kus on puudujäägid, siis vähemalt teada milliseks katsumuseks tuleb järgmisel aastal valmis olla.

Livignos. Töö jätkub, sest väljakutseid jagub. Ravimitööstus ei ole tabletti veel loonud, mis orienteerumisest terveks raviks. 

EMV pikk rada

Eesti meistrivõistlused on selleks hooajaks purgis. Pikk rada Liiva-Küka maastikul tõotas stardiprotokolli vaadates tulla pigem rahulikum võistlus, samas tegemist on pikima võistlusega aasta peale, siis distants võib oma töö teha. Natuke ärevaks tegi olukorra tervis, mis mängis väikse vingerpussi, millest tulenevalt sai kaks eelnevat päeva end ravitud ja mitte midagi treeningute poolest tehtud. Starti läksin siiski tervemapoolsena, sest mingi kurguvalu oli siiski veel alles.

Ilm oli vesine, sadas stardis ja rajal, finišisse jõudes pidas ilmataat pausi. Õnneks sooja oli kahekohalise arvu jagu, nii päris eelmise aasta külmumisi ei tekkinud.

Võrreldes nädal varem joostud EMV tavarajaga lootsin eelnevalt, et hajutused teevad oma töö ja saab üksi orienteerumisele keskenduda. Samasugust rongisõitu kui tavarajal ei soovinud kogeda. Võistluse käekäiku dikteeris teadmine, et kes on minu konkurendid ehk ma selgelt valisin oma pingutusastme konkurentide järgi.

GPS ülekanne

Lohad (rohkem teekondi)

Kes stardis varastab, see jääb neljandaks.

Kuna võistlus oli pikk ja soov mitte end ribadeks joosta, siis alguses jooksime kogu pundiga sisuliselt koos. Kolmandasse punkti, siis kui oli 15 minutit joostud, siis mina ja kaart enam ühenduses ei püsinud, jäin vale koha peale kaarti uueks joonistama. Vilismäe jäi solidaarsusest minuga. Seisin ja mõtisklesin mitme koha peal, 1:15000 kaardilt tipukest kõlviku piiri alt välja ei lugenud. Tagantjärgi arvutist näen, kuigi minu arust ümbritsev oli erinev kaardil kujutatust. Ühel hetkel ei näinud muud varianti, kui sealt tee peale minna, kuid siis tuli õige mägi ette. Neljandasse olin taas segaduses, kaardil valge mets, reaalsuses selgelt roheline, lähenesin punktile kaarega.

Kolmanda punkti viga.

Neljanda punkti viga ja vahe liidritega.

Kaardi lugemine oli sisuliselt kogu võistluse aja keeruline. 1:15000 kaardijoonis oli loetamatu. Ilmselt kaart tehtud 1:10000 jaoks, võimalik et omakorda metsas käidud 1:5000-ga joonistamas. Tulemuseks liiga palju info väikese ala peal ja asjad on omavahel kokku surutud. Vahepeal ei saanud seistes ka aru, mis kaardil toimub. Samas olukorraga tuli kohaneda ja võistelda sellega mida pakutakse.

Pärast suurt 3 minutist viga ei hakanud kuhugi kiirustama, rada oli alles ees. Liblika esimesel kaarel jäin ka üksi kulgema, kui Vilismäe sai ühel hetkel aru, et oleme erineval kaarel. Natuke aega hiljem sain ka teada, et Ukuga on vahe 2 minuti jagu, kui raiesmikul tekkis vastujooks. Teisel kaarel sain samuti huvitava vaatepildi osaliseks, kui nägin sõnajalgu korjavat Sigridit. Oli teine oma SI-pulga ära kaotanud.

Esimene liblikas.

Enne võistluskeskusest läbijooksu hakkasid seljad üle lageda soo paistma ja keskuses saingi joogilaua ääres pundi (Uku, Alar, Reimo, Siim) kätte. Kuna suurem osa medalipretendente oli koos, aga puudu oli Ats, siis sai maad uuritud, et kus see mees on ja kus nähtud. Nii igaks juhuks, olukord pidi kontrolli all olema. 

Keskusest teise liblika poole minnes lisasin natuke sammule erksust juurde, kuid kõik hoidsid vapralt kokku kuni liblikale eelneva punktini või õigemini hoiti edasi, kuid mina sinna ei mahtunud. Usaldati Ukut rohkem ja mindi tema järel veale. Olin täiesti ootamatult jäänud üksi ja suundusin liblikat lahendama. Ukuga oli taas kaared samas järjekorras, nii sai paaril korral teineteist vastujooksudel näha.

Liblika eel saadud edu.

Teine liblikas.

Liblika järgselt vaatasin küll sirgematel lõikudel seljataha, kuid Ukut ei paistnud. Korra tuli end ka kergendada, kui joogipunktides tarbitud vesi hakkas välja tulema. Kusjuures siis ilmselt kuulsin Uku ragistamist, kuid kuulmiseks see jäigi kuni jõudis kätte 35.punkt, kus ma suutsin end paralleelse situatsiooni peale mängida. Kõige halenaljakam selle juures oli see, et seal oli lisaks minule veel üks vanem naine ja mees, kes samuti olid selle koha peal ringi taidlemas. Kõik klappis, nii põhjas kui lõunas soo, kõlvikupiir raiesmik. Raiesmik kusjuures minu hinnangul ulatus libakoha peal rohkem põhja poole. Aga no kivi ei ole, siis näen Ukut tulemas, lõõpisin veel, et kui nüüd kivi kohe kätte saab, siis on kuld tema, Uku ainult muheles selle peale. Ja oh kurat, kui ma aru sain, et see mees on juba minemas, siis keerasin otsa ümber ja esimest korda rajal jooksin kiiresti. Viga tuli selle punktiga 2 minutit.

Koht, kus tegin kaks minutit viga. Väga ringi liikumist polegi, kuna omaarust olin oma kohas kindel. Polnud aga kivi ega punkti.

Võtsin tempo üles, olin magusast liidripositsioonist langenud tagaajaja positsiooni. Rada ei olnud enam nii palju järel, et oleks saanud edasi kulgeda. Tagasi tuli joosta 1 minut, milleks kulus 3-4 minutit. Ühel hetkel Ukule ütlesin, et ma siiski võtaksin selle kulla ise. Kui olime taas koos, siis selge oli see, et isegi kui olen füüsiliselt üle, siis rohkem tembutada ei tohi, muidu olen hõbeda peal. Mõne tõusunuki peal oli hästi näha, et Ukul on raske, samas minul ei andnud kusagilt veel tunda ja võinuks veel vähemalt tunnikese pingutada.

Teel eelviimase punkti tõstsin natuke tempot, kuid ära tuli otsustada kuidas viimasesse minna. Tee kaudu tundus turvaline, otse hirmutas viirutusega poollage ala. Sisuliselt alles liini juures tegin viimase otsuse ja siis panin ka jalad nii kiiresti liikuma kui suutsin. Üheks väikseks mõjutajaks oli see, et mõned jäljed olid sinna suunas juba mööda vana kinnikasvanud lagedat läinud. Roheline võttis sisuliselt ainult korraks kiiruse alla, kuid viirutusega poollage oli täiesti tavaline sööti kasvanud lage. Isegi kui see oleks olnud vaarikaväli vms, siis isegi sellisel juhul oleks see kiiremaks variandiks osutunud. Vana lageda äär oli lihtsalt nii hästi joostav.

Viimane etapp.

Tehtud. 150 minutiga oligi plaanis kuld koju tuua.

Lõpuks kogu tsirkuse kiuste kuld. Tegin nii enda kui ka kaasaelajate elu huvitavamaks. Olekski igav olnud, kui oleks kõik välja pannud ja 10-20 minutise eduga finišisse tulnud. 

Ainult tugevad

See esikolmik näitab selgelt, et igaüks võib omal tasemel tänu järjepidevusele tippu jõuda.

Rada mulle oma olemuselt ei meeldinud, puudu olid tõsised rajavaliku ülesanded, mida pika raja pikkus võimaldab ka planeerida. Liblikad olid vajalikud, kuid 1:15000 kaardijoonise ja lühietappidega oli see pigem lühiraja nikerdamine. Kaardi puhul ei saanudki hästi aru, et kas läbitavused on kunagi ammu joonistatud või arusaamad minu ja kaardijoonistaja vahel lihtsalt ei klapi. Kopral on kombeks vanadele kaartidele uued nimed leiutada, kuid nüüd Liiva nime võiks samaks jätta, siis vähemalt teab, et sinna oma jalga enam ei tõsta. Ei soovi neid kolhoosiaegseid kõrvenõgese välju joosta, nii et paar päeva hiljem annab ka tunda.  Aitäh võistluse korraldajatele, teie pidite vihma käes ligunema, sportlased said vähemalt joosta.

Nüüd on Eesti hooaeg minu jaoks läbi. Rahvusvaheliselt on ees ootamas veel MK etapid Šveitsis 1.-3.oktoober. Seal on kavas teade, lühirada ja tavarada.

Kalendris veel võistlusi jagub, kasutage iga võimalust!

EMV tavarada Põlulas

Kuu ajase pausiga sai taas Põlulasse orienteeruma minna, kui just sellel samal maastikul toimusid ka Euroopa MV-sed. Samal maastikuosal oli olnud vihmasajus tavaraja katsevõistlus ja saunakuumuses EM tavarada ise. Nüüd oli ilm ideaalne, +17 kraadi ja päike paistis, enne võistlust hea päikese käes peesitada, võistluse ajal taas palavuse üle kurtma ei pidanud.

Võistlus jagunes minu jaoks neljaks erinevaks episoodiks:

• stardikiirendus
• elu koos Atsiga
• Lauri-Kristo-Ats nimeline kiirrong
• jälitusegevus, mis osutus põgenemiseks

Stardikiirendus

Enesetunne ja ka jalad tundusid head, nii sai kohe algusest ikkagi soliidse kiirusega rada alustatud. Stardinimekirja põhjalgi oli juba selge, et kes mis mängu on võimeline mängima. Seega tagasi polnud vaja hoida, võimalus tuli kõrgel hoida. Peab tunnistama, et sees oli tunne, et alustan liiga kiiresti. Osaliselt võis see tekkida sellest, et eelnevad nädalavahetused olin jooksnud rahulikumalt ja tegelikult puudus ettekujutus, et kui võimekas on hetkel keha raskema pingutuse ajal. 

Orienteerumine sujus, nägin neid asju, mida soovisin. 

Elu koos Atsiga

Teadsin, et see mingil hetkel juhtub, kuid Atsi nii vara kätte sain, oli pigem üllatus. Olin kõigest 11 minutit rajal olnud ja stardiintervall oli 3 minutit. Isegi kui olin selles kindel, et see mingil hetkel juhtub ja olin koos jooksmise enda peas läbi mõelnud, siis reaalselt hakkas see siiski orienteerumist segama. Füüsilist kiirust see ei mõjutanud, liikusin ikka sama kiiresti, kuid orienteerumise sujuvus kadus täielikult. Esialgu sellest maastikul aru ei saanudki, võtsin igat olukorda kuhu sattusin nii, et see on vaja lahendada.

Paar etappi järjest oli plaan ja selle realiseerimine tugevalt puudulik. Etappidel 5-6 ja 6-7 läks kaotsi natuke üle minuti.  Õnneks sain siiski asjad kontrolli alla ja pika etapi eel ja alguses sai tehtud tagasihoidlik katse Atsist vabaneda. Ei õnnestunud ja näinud vajadust end ka üle kärsatada, et hiljem raja lõpus lõivu maksta. 

Pikal etapil nägin küll erinevaid rajavalikuid, kuid suures pildis ei eristunud need väga teineteisest, kui siis ainult orienteerumise lihtsuse osas.

Lauri-Kristo-Ats nimeline kiirrong

Pika etapi lõpus üle õla vaadates Laurit nähes olin üllatunud. Joostud 44 minutit ehk pool rada ja potentsiaalne medalikolmik koos. Ei saa öelda, et oleks otseselt kehvasti jooksnud sinnani, aga ju siis Lauri oli teinud väga hea alguse. Ei jäänud muud üle kui tekkinud olukorraga leppida ja vaadata, mida võistluse teine pool pakub. 12. punktis lasin Lauri veduriks, ei hakanud üksi natuke pikemat etappi aretama.

12-15 oligi hea vahelduseks kontrollida tehtavat tööd tagantpoolt. Kiirrong püüdis päris mitu sportlast kinni (Uku, Raiko, Timmo), kuid pikalt koos ei oldud. Teel 16.punkti suunas sattus kuidagi nii, et orienteerusin oma koridori pidi ja liikusin pundist ette. Järgmisel 17.etapil seltskond pooldus, minuga tuli kaasa Timmo, kelle olime just kätte saanud, Ats valis Lauri. 

Lähenesin punktile vana raiesmiku kaudu, kus joostavus oli kehv, kuid rabeledes sai siiski edasi liikuda. Lendasin tihnikus olevasse süsteemi sisse, kuid punktile peale ei saanud. Päris korraliku aukaarega sain punkti kätte, 1:15 eksimus, Timmo tegi solidaarsusest vea kaasa.

Jälitusegevus, mis osutus põgenemiseks

Kui see viga oli tehtud, kiirrong laiali pekstud, siis mul ei olnud muud arvata, kui seda, et Lauri-Ats duo on saanud minema. Edasi hakkas puhas kalkulatsioon, et kui järele jäänud rajal veel viga teen ja/või üksi pingutades liiga aeglaselt jooksen, siis Ats saab hõbeda. Andsin nii palju jalgadele valu, kui jõudsin, samal ajal muidugi ka orienteerumist kontrolli all hoides.

Väike eksimus 18.puntkiga ja väikse kaarega viimasesse, muidu kõik suurepäraselt. Viimastel meetritel sain veel mõned konkurendid kätte ja saigi üle joone. Tulen üle joone, loen maha ja natuke kohmetult vaatan ringi, et kus siis konkurendid on ja oh imet, kui nägin, et nad alles tulevad mööda finišisirget. Mina muudkui pingutasin, et neid kusagil ees paistmas hakata nägema või et vahe suuremaks ei käriseks. Viimase 17 minuti jooksul vaatasin ainult korra selja taha, kui üks noor mõne meetri tuules istus, sisuliselt lasin silmaklapid peas finiši suunas.

Korraldajate koduleht (tulemused, vaheajad)

GPS-jälgimine

Kui Lauri mind kätte sai rajal, siis ihusin plaani, et kas kuidagi on veel võimalik talle veel säru teha. Teoorias oli see võimalik ja praktikas oli see osaliselt ka tehtav. Ilma eksimuseta oleks lõpus vahe jäänud minut ehk oleks siiski jäänud puudu.

Olen rahul teise kohaga, eks ikka oli peas kõrgemaid eesmärke, kuid lõpuks kujunes sellest äge võistlus ja isegi seda uuesti läbi kirjutades tulevad head emotsioonid taas esile. Lauri lihtsalt oli parem. Kõik on hästi, olen terve ja jalad liiguvad. Kui nüüd panna võistluse sooritus perpektiivi eelmise aasta EMV tavarajaga, siis olen aastaga 10 minutit ära kaotanud ja võimeline ka füüsiliselt hea koha eest võistlema. Tiitlivõistluste tavarada on alati eraldi ettevõtmine ja otsest võrdlust ei saa teiste tavaradadega tuua, kuid hea meelega oleks sama kerge tundega ka EM-l jooksnud.

2022 kolm parimat Eesti MV tavarajal. Ühel korralik habe puudu, muidu võiks olla pildi allkiri ka Sammalhabe, Muhv ja Kingpool. Pilt: Sixten Sild.

Keha oli lahti, jalad liikusid, kuid puudu oli ehk kiirusest. Viimane lõigutreening jääb juuli kuusse, nädala sisene tugev treening on olnud viimasel kolmel nädalal intensiivne tõusutreening ja nädalavahetusel tempokamad metsavõistlused. Ehk siis teritamist kui sellist pole juba 1,5 kuud olnud, aga kuna Eesti võistlused on hetkel ainult teekond suurema võistluseni, siis igaks stardiks ei saagi terav olla. Tuleb teha valikuid, Šveitsis MK-l tulevad igaljuhul tõusumeetrid kasuks.