Sunday, October 25, 2015

KoKu jooks

Koku jooks on võistlus, millest olen olnud eemal päris mitu aastat, lihtsalt pole õnnestunud osaleda erinevatel põhjustel. Tänavu läksin joonele koos Tõnisega ja esindasime duncan.ee-d. Juba enne võistlust oli stardiprotokolli vaadetes oodata põnevat võistlust. Ja otseloomulikult võistlusmaastik ise, mis oli Kütiorus, Järvede orus ja Kubijal, on juba klass omaette.

Alguses hoiti ikka rohkem kokku, kuid õige pea vajusid neli tiimi teistel eest ära. Kütiorgu laskumine oli elamus: oli tükk tegemist, et püsti jääda. Iga hetk oli selline tunne, et kohe kaovad jalad alt ära. Teisel nõlval üles pingutades tuli aga meelde, et tegu on etapiga, kus parima aja jooksnud tiim saab väikse auhinna. Panin natuke juurde ja pärast selguski, et õnnestus eesmärk täita.

Kütioru spordikeskusest saime koera ka endale seltsiks ja tuli rünnata kohe vastaskallast. Aukartust äratavatest nõlvadest üles ronimine oli paras katsumus, kuid õnneks püsisid kõik enam-vähem koos. Järvede oru kaardil hakkasid Kenny ja Raido (Südamesportlased) kergelt eest ära vajuma ning meie omakorda ülejäänud kahelt tiimilt, kuid see jäi üürikeseks, kui 12. punktiga tehti 2-minutiline viga ja taas olid kõik neli tiimi koos. Võistlus hakkas justkui nullist pihta. 

Kogu rada täishiilguses koos teekonnaga
Kolmandale kaardile liikudes vajusid jõuvahekorrad taas paika. Südamesportlased näitasid jooksuvõimu, mina ja Tõnis teisel kohal ning Heki KP ja Aarain team 3.-4.kohal. Paaril etapil õnnestus veel liidreid vastujooksudel näha, kuid siis oli vaid peas mingi teadmine, et vahe on kusagil 1-2 minuti juures ja mitte miski pole võimatu. Kuna viimane kaart, Kubija 1986 aasta, võis veel kõike pakkuda, siis sisendasin nii endale kui Tõnisele, et ei tasu veel sörgi sammul liikuma hakata.
Üllatus-üllatus: eel-eelviimases punktis olidki Südamesportlased oma silmaga näha ja põhimõtteliselt siis hakkas ka minu jaoks lõpuspurt pihta. Eelviimase saime isegi tänu nende veale enne kätte. Ja pärast seda hakkas lõputu pikkusega lõik, kus minu jalad lihtsalt ei liikunud pärast üle kahe tunnist pingutust. Pikal teejooksul püsis vahe eesmistega, alles viimasel 100 meetri ajal õnnestus lähemale saada, kuid ülilühikese lõpusirgega ei olnud enam midagi ette võtta. Vahe lõpuks 1 sekund.

Muidugi oleks olnud mõnus lõpuga asi enda kasuks tõmmata, kuid ega ausalt öeldes polnud vahet, ühed sõbrad kõik. 3.-4. koha peale oli samuti suur heitlus ja lõpuks jäädigi kolmandat kohta jagama. Eriti kiidaks esikolmikule jagatud auhindu, mis sisaldas ka Kubija SPA pääsmeid, mida sai kohe pärast jooksu mõnusalt nautima minna.
Kokku läks kella järgi aega 2:18, 24,7km ja umbes 600meetrit tõusu.
 #   Nimi                      Klubi   KlassTulemus     
 1. Kenny Kivikas Raido Mitt SüdamesporMA 2:18:03
 2. Kristo Heinmann Tõnis .. Duncan.ee MA 2:18:04 +00:01
 3. Ats Sõnajalg Uku-Laur .. Heki KP   MA 2:25:23 +07:20
 3. Ain Fjodorov Marek Mäoma Aarain teaMA 2:25:23 +07:20
 5. Andres Saetalu Tanel PappSK Dalbid MA 2:48:12 +30:09
 6. Tanel Mõttus Laura JoonasOK Võru   SA 2:48:49 +30:46
 7. Mati Tiit Karl Tiit      SKM!      MA 2:51:15 +33:12
 8. Sander Mirme Eleri Hirv  Käkitegu  SA 2:51:30 +33:27
 9. Priit Narusk Valeri Ku.. 2. jalaväeMA 2:54:09 +36:06
10. Liisa Puusepp Markus P.. Jüriöö ÜleSA 2:55:19 +37:16




Lõpetuseks mõned pildid, mille autor on Mihkel Järveoja.

K-punkti jäeti mõnusalt maad

Pikema raja stardirivi

Kütiorg. Koht, kus oli 5-6 etapp, kus kiireim etapi läbija sai väikse boonusauhinna. Etappi võiks lühidalt kirjeldada nii, et alla ei julge ja üles ei jõua.

Esimene joogipunkt. Kaadrisse on jäänud ka kohalik koer, kes silkas ilma ühegi nõrkushetketa tunnike koos liidritega kuni korraldaja ta maadlusvõttega maha võttis ja kodu poole toimetas


Tugevad seisavad, nõrgemad siruli.

Tiim ducan.ee

Ainult teineteise najal võis veel püsti seista

KoKu jooksul tehti ajalugu, neli tiimi poodiumil

Punkt 14 piirkond


Tuesday, October 20, 2015

Lõuna-Korea osa 2

Lõuna-Korea elamused jätkusid võistlustega. Varustus sai täiendatud. Kes võttis endale ühe kinda kätte, kes mõlemasse, kes veel lisaks midagi käevarrele. Kõige tugevamad ei pannud mitte midagi.

Lühiraja raskus algas juba enne starti kui pidi mäkke ronima. Metsa nähtavus oli modeliga võrreldes isegi parem, suure osa peal oli tehtud väikest harvendusraiet, mille tulemusena oli jalge all päris palju risu. Orienteerumine algas minu jaoks kohe negatiivsete nootidega, langesin valesse orvandisse ja tulin põhimõtteliselt lageda põrkega tagasi. Edasi orienteerumine justkui sujus, kuid füüsiliselt enda tõusudest üles vedamine oli maru raske ülesanne. Valikus oli ainult kas lihtsalt kõndides või käed põlvedel kõndides. 

Lühirada
Tavarajale läksin küll mõnuga peale, kuid ega füüsiline vorm üleöö paremaks polnud läinud. Esimesesse punkti visati kohe sein ette, sain šveitslase kätte, kuid kohe teise punkti minnes läksin vale teerada pidi alla ja kaotasin ta silmist. Võtsin mõõduka tempo, sain šveitslase uuesti kätte, kuid juba etteruttavalt võib öelda, et temal oli kehvem päev kui minul. Liblikani vedasin end välja ja siis hakkaski minu jaoks tavarada pihta. Liblikas tegin kolmeminutilise vea, kui teeradade ja suurte orvandite lugemine läks segamine. Edasi ma orienteerumistehniliselt midagi hullu ei teinud, kuid kiirus, mida ma suutsin arendada, oli väga madal. Tasastel isegi oli mingi kiirus olemas, aga kohe, kui tõus tuli, oli hing paelaga kaelas ja edasi sai ainult neljakäpukil.
varustus, mida läks tavaraja ajal vaja
Tavarada

pärast sellist pingutuse läbimist on võimalik veel õnnelik olla

Teatevõistluse päeval elasin võistlusele kaasa ja kui pärast autasustamist kaardid kätte jagati, siis läksin ja läbisin kogu raja. Orienteerumise koha peal midagi erilist polnud, kuid seda huvitavam oli korraldajatega. Kuna igas punktis oli reaalselt punktivalvur, siis iga punkti valvur helistas korraldajale ja/või küsis, mis on minu rinnanumber. Pärast paari korda selgitamist hakkasin neid ignoreerima ja sain veel ühe orienteerumiselamuse Koreas tehtud.

Pärast võistlusi jäid veel mõned päevad kohaliku elu, kultuuri ja loodusega tutvumiseks, ühel päeval käisime matkamas Songnisan-nimelises rahvuspargis. Järgnevalt mõned pildimeenutused sellest päevast.
kõige võimsam

omal jalal enam ei jõua


kõht tuli sisse tõmmata

seal nähti ufot

panoraam ühe mäe tipust avanenud vaatest

Nüüd enam nõrgamaks minna ei saa ehk on aeg hakata põhja laduma uueks aastaks. Trennis näeme!

Tuesday, October 6, 2015

Lõuna-Korea elamused

Euromeetingu ajal külge tulnud haigusvimm jätkus veel mõned päevad. Enesetunne läks põhimõtteliselt paremaks alles neljapäeval, kui suund tuli võtta Lõuna-Korea suunas. Reede õhtul olin igatahes, 2 tunni bussisõidu kaugusel Soulist, Goesunis kohal. Majutus, elamine, söök on korraldatud kadettide väljaõppe kohas ehk sõjaväe alal.



Laupäeval käisime natuke joostes linna ja kohalikku mäge avastamas. Tempo muidugi rahulik, aga kuna olin viis päeva mitte midagi teinud, siis minul võttis mäkke ronimine ja kõval pinnasel jooks eesmised reielihased täiesti valusaks, nii et veel teisipäeval annavad tunda.










Pühapäeval viidi meid tuurile, kus näidati meile teekultuuri, söögikultuuri ja vaatamisväärsusi seoses ühe jõe ülespaisutamise tagajärjel tekkinud paisjärvest. Päeva ilmestamiseks lisan vähe pilte.











Esmaspäeval avanes esimene ja põhimõtteliselt ka ainuke võimalus minna modelile. Maastik oli väga omapärane. Küllaltki järskude nõlvade ja keerulise läbitavusega. Liikumise tegi keeruliseks ogaliste taimede ja puude rohkus. Läbi torgitud võis saada erinevate väätide, põõsaste kui ka puutüvede vastu minnes. Muidugi võib torkivaid põõsaid mujalt ka leida kui siin riigis, aga vahe on siin selles, et siin torgib terve mets.


Esimese asjana paistab kaardil silma just roheline värv. Neist kõige tume rohelisem on täiesti läbimatu, Kõikidest muudest saab iseenesest läbi. Valget metsa kui sellist tegelikuses ei eksisteerinud, kuna ka seal oli liikumine häiritud. Maastikul liikumist teevad lihtsamaks rohked hauaplatsid, milleni viivad teerajakesed. Mõned rajakesed on väga head, teised jälle kaovad kuhugi ära. Pikemad jooksjad peavad üldiselt suure osa ajast küürus veetma, et taimestikust läbi pugeda. Üldiselt rohelised näitavad nähtavust, mitte läbitavust.










Kohe pärast modelit käisid mõtted läbi, et kuidas saada end enesekindlamalt rajal liikuma ja tervemana tagasi tulema. Üks mõte on vanadel o-sokkidel sääred ära lõigata ja ümber käe panna ja teine idee on rattakindad kätte panna. Ehk siis enne võistlust tuleb veel kostüümid välja valida.

Nüüd täna, teisipäeval, on puhkepäev ja homme hakkavad võistlused pihta. Kavas on kolmapäeval lühirada (4,1km, 25minutit), neljapäeval tavarada (8,9km, 75minutit) ja laupäeval teatevõistlus.