Lukkari-Jukola

Maailma suurim teateorienteerumise võistlus on taas seljataga. Jooksin taaskord esimest vahetust. Kogu vahetus oli korralik emotsionaalne lahing. Lootsin, et keha suudab teha juba parema pingutuse, kui eelmisel suurel teatevõistlusel, Tiomilal. Mingitel hetkedel see justkui nii oligi, kuid alustame algusest.

1500 mehega koos startida on alati südame stardieelsel hetkel üles ajanud, ka sellel korral. Väikest nügimist on alati olnud, kuna mitmed loodavad trügimisega kuhugi jõuda. Sellel korral oli aga lausa nii, et minu seljataga startinud number 46 Turun Suunnistajad esindaja Austraalia ahv Aston Key otsustas stardipaugu hetkel minu õlast kinni võtta. Võrdus see sellega, et mina jäin korraks seisma, tema sai kohe esimeste hulka. 

Lihtne on ka tagantjärgi mõelda, et unusta lihtsalt ära, keskendu jooksule, aga see jäi korduvalt kummitama ja keskendumist häirima. Kaotasin positsioone, pidin rabelema (energiat kulutama), kuid sain siiski enam-vähem minema. Kolmandas punktis läks asi korra käest, kui tahtsin punkti kõrgemalt võtta. Lisa 35 sekundit ja liidrid libisesid minema, 50 kohta langust. Jäin gruppi, kust hetke füüsilise seisuga end tagasi ei tööta. 

Edasi hakkas tavaline riburada teineteise järel jooks, kuigi näiteks kuuenda etapi läbisin täiesti üksi. Punkte tuli muidugi ise rünnata, etapi läbimisega said paljud hakkama, kuid punkti juures muututi ebalevavaks. Vahetult enne 16.punkti sattus rongi vedamine minu õlule ja kestis see 19.punktini. Siis saime mingi grupi kätte, millest hakkasin liikuma läbi.

Kõik justkui sujus, 20, 21 punkt tulid hästi, kuid siis sõitis Kristo katus ära ja aju ei töötand enam. Punktist väljumise suund täiesti vale, arvasin et liigun otse etapil Kuna olin juba enne vana karjääriala segaduses, siis karjäärialal olin seda enam hämmingus, 22.etapi peale läks umbes kahe minuti jagu kaduma. Kui väga hea sooritus jäi stardijoonele ja 3.punkti, siis 22.etapi läbimine viis võimaluse öelda, et oleks olnud hea sooritus. 

Venitasin end üle joone, kaotus 5:49 ja koht 85. Sellel korral nii. 

Ülejäänud tulemused 

 

Tallinna MV lühirada

Tallinn MV lühirada toimus minu jaoks uue platsi peal, kunagi ammu oli seal Suunto Games, kuid siis jäi see vahele. Rajameister Margus Klementsov oli kokku meisterdanud päris mitmekülgse raja, kus oli kiiret männimetsa, mõnusat raba, väga aeglaselt läbitavat tuulemurdu ooside peal, mudast sood, heina kasvanud lageidaid ja muidugi ka reljeefipesad. 

Stardijoonel

Füüsiliselt üritasin ikkagi kiiresti joosta, kuid mootor polnud valmis päris kõrgetel pööretel pingutama. Sisuliselt oli keskmine pulss 10 lööki madalam, kui nädala eest.  Pärast Värska kiireid männimetsi võtab harjumine tiheda metsaga natuke aega, sageli oli tunne, et oled kusagil kinni ja edasi liikumine on vaevaline.

Tehniliselt jäi siin-seal parandamise varu. Kolmandast välja võinuks suuna korralikult võtta ja otse minna. 8.etapil jooksin peaaegu teeni välja, enne kui kaarega punktile tagant juures hiilisin. 9.etapp oli mõte otse minna, kuid vajusin vasakult peale, mäest ringi minnes ilmselt kiireim. 12.etapil liikusin justkui otse ja kõige kõrgema koha suunas, kuid mäe otsas selgus, et vasakul pool on kõrgem mägi ja ka punkt. 16.etapi lõpus üle soo alguses kõrval olevasse orvandisse ja siis õigesse. Kokku umbes 1,5minutit, mis on päris palju, kui mõelda puhtale sooritusele, kuid õnneks on need tähtsamatel võistlustel välditavad. Rajal meenub vähemalt üks kord, kui pidin endale meelde tuletama, et tegemist on võistlusega ja et ikka pingutaksin.

Soe ilm pani pärast finišeerimist istuma.

võistluse koduleht

tulemused

teekond

Tallinna MV esimene ja teine koht

EMV lühirada ja teade Korelas

Sellest on juba hea mitu aastat möödas, kui Värska metsades sai võisteldud. Korelas võistlemist ei mäletagi, küll aga tean, et seal samas Poogandi järve ääres olid aastal 2002 Eesti-Läti-Leedu noortematš, mis vist oli ka minu esimene koondise esindamine. Tulemustest selgub, et olin võitjast rajal kaks korda kauem. Vahepeal on väike areng toimunud ja Korela maastik tekita enam selliseid tehnilisi raskusi.

Kuigi iga mehega polnud sellel aastal veel ühel joonel olnud, siis jõudude vahekord oli minu jaoks enne lühiraja joonele asumist selge. Tihedamas metsas oleksin teisiti arvanud, kuid ise pidasin parimaks võimalikuks kohaks neljandat, mis sellel päeval oleks saanud ainult realiseeruda kellegi selja püüdmisega. Kõrgemale mitte mingil juhul, kui siis ainult kellegi eksimuse korral, kuid sellele lootma jääda ei saa.  Isikliklikult näen jõudude vahekorda puhtalt selle järgi, et kes kui palju on saanud viimase aasta jooksul terve olla ja kilomeetreid koguda. Minu taha jäi palju suurema kilometraažiga mehi, kuid neil jääb juba sooritus kahe kõrva vahele, sest enamus neist orienteeruda oskab. Ehk orienteerumine kui selline ei olnud Korelas suur väljakutse, vaid olulisem oli see, kui hea on jooksvorm.

Lühiraja viimases punktis. Pilt: Edith Madalik.

Lühiraja tehnilise poole peal midagi suurt korda ei saatnud, paaril korral oleks saanud 5 sekundit säästa ja esimese punkti otse minekuga oleks ka aega võitnud, kuid muidu lihtsalt realiseerisin võimalikult otse punktist punkti minemist. Füüsiliselt oli piirajas jooksmine ja raja lõpp oleks võinud kergemalt kätte tulla natuke rahulikuma algusega. Keskmine pulss jäi anaeroobsesse, mis on samuti harukordne sündmus minu  puhul.

Lühiraja teekond.

Lühiraja finišisirgel. Pilt: Reigo Teervalt

Lühriaja tulemused

Pühapäevane teade tõotas võistluse jälgitavuse osas põnevam tulla, kuna meeskondi, kes medalile võimete poolest suudaks joosta, oli rohkem kui kolm. Harju OK viimase hetke Läti raketi oma ridadesse toomine tõi võistlusse selgelt rohkem närvikõdi ja pinget.

Sergei ja Reigo tegid oma töö ilusti ära. Esimesest vahetuses olid plaanid küll natuke optimistlikumad, kuid vähemalt saime pikema hajutuse tehtud ehk järgmistesse jäid lühemad. Kaks esimest positsiooni olid viimaseks vahetuseks juba eest libisenud, kuid kolmandana metsa saades tuli just Harju OK esindaja Artursiga rinda pistma hakata. Kusjuures tagantjärgi GPS-st nägin, et ka Tammed tulid kohe selga, kuid seal oli juba masinaklassi vahe. 

Alguses küll hoidsin õhuvahet, kuid soos ei hakanud end ekstra väsitama, sest tagant tulijana püüab ta mind niikuinii mingil hetkel kinni. Liini all hoidsin ka end pigem tagasi, sest selleks, et soost mõned sekundid võita, oleks kulutanud kaks korda rohkem energiat. Kolmandasse pigem rahulikumalt, kuid siis oli meil esimene erinev hajutus. Käisin enda omas ära ja jäin kassi hiire mängus tagaajaja rolli. 

Vahe ei tahtnud mitte mingi valemiga väheneda, liikusime iseenesest ka natuke erinevaid koridore pidi, alles kaheksandal etapil sain lähemale, kuna suutsin etapi otsemini läbida. Kusjuures otsemt teekond paistab GPS-st välja, kui luubiga vaadata. 8-10 läbisime suhteliselt lähestikku, kuid 11.etapil otsustasin läbi rohelise soo minna, sealt sain isegi hästi läbi ja olime ikka võrdsed, kuid järgneval tõusul oli Artursil jalgades rohkem jõudu ja ta libises eest. Enne vaatepunkti oli veel üks suurem tõus ja vahe kärises natuke suuremaks.

Teate läbijooksul. Pilt: Reigo Teervalt.

Siiski ei tundunud olukord päris lootusetu. Läbijooksul sain info, et minule peaks olema jäänud viimasel kaarel lühem hajutus võrreldes Artursiga. Selle peale ma siiski lootma ei saanud jääda ja hakkasin järk-järgult vahet sulatama. 18.etapiga tegin kusjuures veel vea, kuid kuna hoog oli juba sees, see sai kiiresti tehtud ja vahe ei suurenenud. 19.etapil justkui vahe natuke veel vähenes. Kuid siis liigun oma punkti, Arturs oma punkti, teadmata kus ta liigub täpselt, kust suunast teda nüüd näha saab. Pingutasin 21.etapil rohkem kui ühelgi teisel etapil, ühel hetkel üle õla vaadates võis konkurenti näha, kuid õnneks mitte kuklasse hingamas.

Pärast teatejooksu vastamas küsimusele, et miks Arturs on Arturs. Pilt: Reigo Teervalt.

Edasi tuli teha kõik korrektselt, üks 5-10 sekundiline kaar ja edu kaob. Läks plaanipäraselt, lõpusirgel sai juba sirge jalaga joosta ja meeskond 3.kohal üle joone tuua. Arturs oli muidugi pahane, et viimasel kaarel veel hajutus oli, kuid raja kokkuvõttes oli meil hajutustega võrdne seis. Ja hea, et ühele meist ei sattunud pikem hajutus, siis oleks see meelelahutus ära jäänud. 

Teate viimased meetrid. Arturs taga veel pingutab, kuid mäng on läbi. Pilt: Reigo Teervalt.

Enam raskemat vastast ei oleks saanud mulle viimaseks vahetuseks anda. Kiirem mees oleks eest ära jooksnud, aeglasem oleks maha jäänud, aga kui kiirused on täiesti võrdsed, siis kujunebki sellises kiires metsas jooks selliseks nagu see nüüd kujunes. 

Teate teekond.

Teate tulemused

Teate kolm parimat meekonda. Pilt: nuppu vajutas Doris Kudre.

Mehed on rahul. Pilt: nuppu vajutas Doris Kudre.

Võistluse koduleht

Lühiraja GPS

Teate GPS

Andsin mõlemal päeval endast maksimumi, lõppkohtade poolest ei oleks ma hetke vormi pealt kuidagi paremat tulemust välja võlunud. 

Järgmisel aastal peaks Balti MV toimuma osaliselt  samal platsil. Ise tabasin end mõttelt, et huvitav oleks joosta EMV öiseid antud maastikul. 

Klubi ühispilt pärast edukat kahte päeva. Pilt: Reigo Teervalt.

Tartu Kevad Priipalus

Paar aastat tuli oodata enne kui sai koroona tõttu edasi lükatud võistlusel osaleda. Täiesti uus ja seni kasutamata maastik oli kindlasti väärt käimist.

Esimesel päeval võtsin rahulikumalt, esimese poole rajast jooksin küll hoogsalt, kuid kindlasti mitte võistluskiirusel. Teisel poolel pingutasin rohkem. Teisel päeval olin aktiivsem ja võtsin pingutust tõsisemalt. Kuigi organism oli kuidagi kurnatud, siis sain siiski hea pingutuse.

Võistluse koduleht (teekonnad)

Tulemused

1.päeva finišis. Pilt: Meelis Zimmermann

1.päeva lühirajal lennult august punkti võtmine. Pilt: Meelis Zimmermann.

2.päeva järel väikest analüüsi tegemas.

Autasustamine. Pilt: Meelis Zimmermann.