neljapäev, 26. september 2013

Soome MV lühirada ja teade

Kui oled maailmameister, siis võib oksad laiali ajada. Pilt Seppo Ojanen.

Aasta üks raskemaid starte toimus taas Soome meistrivõistluste lühirajal. Kuna võistlus toimus eeljooksuga kuues rühmas ja rada oli lühike, siis sõelast läbi pressimine on omaette tegu. Nii nagu eelmine aastagi jäi finaali koht minu poolt välja jooksmata. Kui eelmine aasta tegin ühe suure vea, siis tänavu oli sooritus täiesti lagunenud. Öösel olin maganud vaid neli tundi (norskaja toas) ja olek oli selline, et nagu poleks üldse maganud. Olin sellest niivõrd rivist väljas, et ürita palju tahad, aga 100% orienteerumisele keskenduda ei suutnud. Lisaks ei võtnud minu pea kuidagi kaardijoonist. Kokkuvõttes kaotust lühikese raja peale 2:52 ja vigu peaaegu sama võrra.

lühiraja eeljooks

Kui juba nii kaugele oli tuldud, siis läksin ka B-finaali jooksma. Võtsin asja rahulikumalt ehk ei pannud kõike välja. Natuke soperdasin, kuid üldiselt sain kaardile rohkem pihta. 10-11etapil sain mõlemasse säärde herilaste poolt sutsakad. Nüüd viis päeva hiljem natuke veel sügelevad need kohad.

lühiraja B-finaal

Järgmisel päeval oli järgmine kõrgel tasemel start ehk Soome MV teade. 79 võistkonda ja neli vahetust. Jooksin Kangasala SK esimeses võistkonnas teist vahetust. Sain heal positsioonil metsa, 51 sekundit liidrist (10.kohal) ja otse Jani Lakaneni tuulde. Nüüd punkt-punkti haaval väike olukordade kirjeldamine:

  1. Kuna esimene etapp tuli kohe pikk, siis üritasin alguses lihtsalt sabas püsida, mingil hetkel lugesin end kaarti, kuid valesse kohta. Jani oli ka ilmselt liiga palju ees olevaid jooksjaid jälginud ja nii leidsidki kõik end ühel hetkel soost. Jani vedas pundi enda punki ja oh imet, minul oli teine hajutus. Minu taga tuli paar tegelast ka minu hajutusse. Viga 45 sekundit.
  1. Andsin jalgadele valu, et pääseda Jani punti tagasi, sain sappa, kuid teinegi punkt oli erinev, kuid õnneks otse nende pundi trajektooril.
  2. Selgus, et minule on jäänud pikem hajutus alguses ja punt võtab kivi juurest punkti. Mina lähen veel 100 meetrit edasi oma hajutusse.
  3. Alguses oli plaan minna täitsa otse, kuid seljandikul olnud mets oli niivõrd hea joostavusega ja teadmatus, milline ees olev soo välja võib näha, otsustasin väikse kaare teha. Seljandikul sõidab Tero Föhr külje pealt sisse ja vajus eest ära.
  4. Liigun omas tempos, nopin punkti probleemideta.
  5. Suunaga avakalju peale ja sealt lugesin pea kõik välja, et kivide vahelt punkt välja kaevata.
  6. Plaan puudus ja lisaks sellele läksin punktist pisut vale suunaga minema. Päädis see lõpuks sellega, et olin täielikus segaduses, kuid õnneks sain end kaarti loetud ja punkti võetud. Viga 35 sekundit.
  7. Seitmendas punktis jõudis Aaro Asikainen järgi. Kihutas suure hooga minema, kuid sain ta kätte ja aitasin punktini jõuda.
  8. Aaro vajus natuke eest ära. Ilma kaarti lugemata oleks võinud higihaisus olla, aga kuna sinnani olin näinud nii palju hajutus ja muid punkte, siis tuli end kaardis hoida.
  9. Aaro vajus taas eest ära, kogu etapp laabus perfektselt. Punkti rõnga sees oli Aaro hämmingus, minust jäi ta sinna.
  10. Minu üllatuseks oli Aaro jõunud enne mind mäele ja lendas sealt juba alla (lühem hajutus selle punkti juures). Loksusin veel vea hinnaga teisele poole mäge. Tagant sõitis Fredric Portin sisse. Viga 25 sekundit.
  11. Frederic lendas mööda.
  12. Sain tuules hoitud. Õnneks püsisin kaardis, kuna umbes 100 meetrit enne punkti Fredric muutus kõhklevaks ja vajus enda hajutusse ja mina enda omasse.
  13. Kõik jätkus samas taktis, läksime kaljude vahele end kinni. Oleks võinud vasakult väikse kaarega ringi joosta. Viga 10 sekundit.
  14. Välja ilmusid Föhr, Sami Hämälisto. Etapi lõpus tegin väikse vea, läksin liiga alla. Viga 20 sekundit.
  15. Sami pääses ette veduriks, kuna sai punkti puhtalt kätte ja pidas seal pool etapini vastu. Fredric näitas tõusul võimu ja lammutas eest. Ise hakkasin mõttetult tõusu vältima, mis lõpuks päädis sellega, et tõusu ma ei vältinud ja tegin liigse kaare. Viga 12 sekundit.
  16. Lühike ja suhteliselt tühi etapp, kuid kui suunda väga täpselt ei vaata, siis kaldumine lihtne tulema. Enamus tõusust kõndisin. Viga 8 sekundit.
  17. Tõmbamine jätkus ja taas jagus tõusumeetreid.
  18. Loha mööda punktirõnga äärele ja siis suund punkti suunas.
  19. Üritasin saada mingi loha peale, et rohelisest lihtsamalt läbi saada. Õnneks midagi leidus. Vahetult enne punkti tegin väikse kaare. Viga 5 sekundit.


Teate viimases punktis. pilt Seppo Ojanen
Andsin vahetuse üle positsioonil 12 ja kaotust liidrile oli tulnud 3:25. Vigu kogunes raja peale 2:40. Füüsiline seisund oli kuidagi raskema poolsem. Jalad küll liikusid, aga juba aeroobse läve peal läks hingamine raskemaks. Ilmselt andis mingil määral veel tunda, et nädal varem olin jooksnud EMV pikal rajal.

teate 2.vahetus


Aasta viimane orienteerumisvõistlus toimub minu jaoks ilmselt 12.oktoober Rootsis, tõimub tõsine 25 liikmeliste võistkondade lahing ehk siis 25manna. Enne seda lähen Itaaliasse laagrisse, ikka selleks, et MMks rohkem valmis olla kui kunagi varem.

pühapäev, 15. september 2013

EMV pikk rada - Eesti meister

stardist jalutasin viimasena minema. pilt pekolt
Linnulennult 27,2 km läbida polnud kõige lihtsam ülesanne. Kui mõelda kuna viimati nii pikka distantsi joostes läbisin, siis ega hästi ei meenugi. Viimase 1,5 aasta sisse ühtegi sellist ei jäägi, jalad pole lihtsalt lubanud. Sooritus algas juba enne stardipauku, kus üritati sõbralike aasimistega mind rivist välja lüüa. Õnneks ei mõjunud.

vaate- ja joogipunkt. pilt pekolt
Stardipaugu järgselt võtsin rahulikult grupi teises pooles koha sisse, kiiret polnud kuhugi. Kolmandas punktis sai soojendus läbi ja läksin üksi mööda sood, päris lõpuni oma otse mineku plaani läbi viia ei suutnud, kuid grupi lõhkumine tuli küll välja. Teele jõudes sain mõneks hetkeks endale Lauri jäneseks, teised olid natuke maha jäänud. Neljandasse punkti jõudsin igatahes üksi, järgmised 100 meetrit maas. Võistlus oli käima tõmmatud. Minu jooks väga ei toiminud, punktide ärataja rollis ei olnud lihtne olla. Soov oli eest ära joosta, aga kaardijoonisest aru saamine oli väga vaevaline, mis päädis lõpuks sellega, et 7-8 puntki juures oli esimene sujuv äraminekukatse ebaõnnestunud.

Lihtne oleks olnud selle järgselt võtta grupis koht sisse ja tiksuda natuke, kuid lisasin tempot täpselt nii palju, et keegi ei saaks puhata. Etapil 12 uhasin taas eest ära ja pikal etapil valisin ringi jooksu variandi, et saaks natuke pehmel pinnasel jooksmisele vaheldust. Punktile 14 oli mul taas tõsiseid probleeme punkti kätte saamisega, kuna olin teelt liiga vara ära keeranud. Ilmselt lasin end naisvõistlejatest segada, kes olid samal ajal seal suure grupiga liikvel. Kätte mind igatahes ei saadud, kuid mina olin küll täiesti rivist väljas, kui järgmisel etapil uhasin täiesti vales suunas minema. Õnneks sain ennem pidama kui asi väga hulluks läks. Nii saadigi mind kätte algul ühe grupi poolt, siis teise poolt. Õnneks punkt 15 oli niivõrd raske koha peal, et järgi jäi ainult kolmene seltskond (Andreas, Marek ja mina).

finiš. pilt pekolt
Nii tiksusime joogipunkti, tankisime end täis ja saime napilt ennem järgmist gruppi minema. Taas tuli niipalju hoogu juurde anda, et keegi puhata ei saaks. Nii loksusime kolmekesi punktini 20. Siis läksin mina üksi sohu müttama, vahel lausa põlvini sees. Selle manöövriga jäin üksi, Marek ja Andreas teadmata kauguses. Liblikasse jõudes näen kahte kanget punktist lahkumas, minust umbes 100 m ees. Jätsin punktis joomata ja läks pisut üle minuti kui näen tegelasi trajektoorist eemal kaarti uurimas, sain taas vabasse vette tööd tegema. Võtsin liblika orienteerumise koha pealt väga hoolikalt, kuna tegu oli järsu rütmivahetusega, eelnev rada oli koosnenud sisuliselt ainult pikkadest etappidest võrreldes liblikaga. Lootsin, et nüüd olen saanud taas üksi eest ära, aga kahjuks ei. Liblika lõpus näen Andreast, selgus ka et Marek oli minu hajutuses olnud ja maha jäänud. Triost oli saanud duo. Joostud oli tolleks hetkeks kaks tundi ja umbes sellel hetkel hakkasid lihased valulikuks muutuma, nii reie eesmised kui tagumised lihased. Punktid 32, 33 tulid meile väga vaevaliselt kätte.

Siis hakkas kino pihta. Jäin kergelt passima, et kuidas Andreas pikka etappi läheb. Sihile jõudes pani Andreas suure hooga vales suunas ajama, ise samal ajal mõtlesin, et nüüd on jooks tehtud, kuna mina liikusin siiski õige suunas. Plaanisin minna etapi täiesti otse, aga mõistus polnud enam nii terav. Sattusin mingile teele, suund täiesti vale ja aru ei saa midagi. Lõpuks kui aru sain kuhu sattunud olin, siis tuli joosta vasakult teid mööda kogu etapp. Ise samal ajal lootes, et vast jäin üksi ette, aga ei. Mõne minuti pärast näen Andreast mingi 150 meetrit eespool. Korraks oli pettumus, aga tasakesi hakkasin vahet vähendama. Samas ka mitte kiiresti, kuna reied tahtsid vägisi krampi minna. Pika etapi lõpus oli vahe kokku sulanud. Punkti 35 minnes näen Marekit umbes 200 meetrit maas. Punkti 36 minnes mina selja taha rohkem ei vaadanud, tuli ainult keskenduda orienteerumisele. Andreas läks veale ja sain vahe sisse, kuid ei pääsenud konkurendi silmist. Enam ei saanud väikestki viga teha, muidu ollakse kohe järel. Kiirust ei julenud ma samuti lisada krampide tõttu.

laataret. pilt pekolt
Eelviimasest punktist välja minnes oli Andreas saanud vahe väiksemaks (11 sekundit), kuna võtsin augu punkti väga rahulikult. Kuid siis ei olnud enam midagi tagasi hoida. Kergel sammul suusatasin üle soo ja tõmbasin kõvemal maal hoo üles, taga ei paistnud kedagi.


number 13 on minu õnnenumber. pilt pekolt
Finišisse jõudsin minut ennem Andreast ja kaks minutit enne Marekit. Tulemusega olen rahul. Ei ole lihtne vastu saada 10 aastat rohkem kogenumatele ja 10 aastat rohkem mahtu teinud tammedele. Kui võtta enda jooks, siis see tuli otseses mõttes raskelt, olin end nii täis söönud, et jooksu ajal hakkas toit üles tulema. Lisaks veel 6 minutit orienteerumisäpardusi, kuid kuna pikk rada on rohkem taktika, siis mängisin võidu ilusti oma õuele.
1.osa
2.osa.  liblika järgselt on gps teekond kahtlane, kuna jooksin kellarihma katki ja kell oli taskus

tulemused

teisipäev, 10. september 2013

EMV sprint

See võit läheb kordamisele järgmine aasta. Pilt kopralt.
sprinditeade
Läinud nädalavahetus kulges puhtalt sprindi tähe all. Laupäeval käis OK Ilvese võistkond Kanepis sprinditeatega tutvumas ja jalgu natuke sirutamas järgmise päeva EMV sprindiks. Kanepi alevikus midagi keerulist polnud, oli paar parem-vasak varianti ja kahe punkti puhul pidi legendi vaatama. Füüsiliselt oli minek jõuetu, neljapäevasest lõigutrennist polnud keha veel taastunud. Muidugi ei lasknud ma kogu auru välja, vahepeal võtsin rahulikumalt.




Pühapäeval olin valmis endast kõik andma. Esimene etapp rahulikult, edasi sai jalgadele julgemalt valu antud. 2-8.etapp olid küllaltki lihtsad, ei tekkinud isegi ühtegi rajavaliku võimalust, võta ja lajata. Ma ei tea miks, aga millegi pärast lugesin liiga palju kaarti nendel etappidel, võinuks lausa kaks korda vähem lugeda ja kiiremini joosta, midagi keerulist ju polnud. 9.etapil jäin veel rohkem kaardilt infot välja lugema, et kas saab poole etapi peal üks maja varem sisse keerata või mitte. Aga mitte kuidagi ei saanud aru, kas on keelatud ala ees või mitte. Selle väärtusliku aja oleks võinud kasutada hoopis selleks, et kuidas järgmist kolme etappi joosta. Etapid 9-12 osutusidki minu jooksu madalhetkeks. 10.punkti juurde jooksin tupikusse. 11. etapil ei suutnud mina küll välja lugeda, et saab tunnelist läbi ja jooksin tunduvalt pikema variandi. 12.etapil ei tundunud midagi keerulist olevat, et küll see orvand vastu tuleb kui suunaga õigesti minna. Aga ei, etapi keskel oli keset valget metsa tuulemurd, sadasin sinna peaaegu sisse, kuid otsustasin siiski natuke ringi keerutada. Edasi sain jooksu taas sujuma, ainult etapil 16 jäi suund vaatamata ja tegin arulageda kaare poollagedal. Lõpus tuli viimanegi piisk välja pigistada oma jõuvarudest. Lõpus üritas küll konkurent (Aadli) mind eksitada, kuid ei viinud see mind rivist välja. Vaatasin küll mitu korda rohkem kaarti, kas ikka võtan õige punkti või mitte.
Teel viimasesse punkti. Pilt kopralt.
EMV sprint
Kõik ukerdamised kokku lüües, oleks võinud raja läbida 20-25 sekundit kiiremini. Aga kuna rada on tervik, siis loeb ainult see, mis tulemusega ollakse finišis. Seekordne rada jagunes sisuliselt kolmeks: alguses linnas, siis metsas ja lõpus suusaradade juures. Linnas said paljud hakkama, metsa üleminekuga said juba vähesed hakkama ja lõplikud vahed rebiti sisuliselt vahetult enne staadionile sisenemist. Need rütmivahetused tuleb ära tabada.

Hea meel on selle üle, et Ilves võttis kaksikvõidu, viimase 10 aasta jooksul pole igatahes EMV arvestuses midagi sellist juhtunud. Kuna viimati midagi sellist üldse juhtus?
Esikolmik. Pilt kopralt.

Nüüd panen paar sõna selle kohta kirja, et mis selle võistluse juures lisaks oma sooritusele häirima jäi. Orienteerumise algab kaardist ja kui selle juures on probleeme, siis jätab see võistlusest väga mõru maigu suhu. Hetkel häirisid kaardi juures järgmised asjad:
* Kaardi loetavus. Ei ole vaja kaarte trükkida sellises kohas, kus ei suudeta tagada erinevate värvide omavahelist kontrastsust ja toonid ise on moondunud. Näiteks ülimalt keeruline oli aru saada, kas hekke võib ületada või mitte. Või siis õuealad, mis ei eristunud peaaegu üldse kollasest värvist, eriti veel jooksu pealt kaarti lugedes. Ei ole vaja sente kokku hoida kaartide arvelt. Eriti veel sprindis, kus on palju keelatuid asju, mis on vaja kaardilt välja lugeda.
* Õueala märkimine pesunööride ümber. Kellele, milleks? Näiteks esimese punkti järel olnud situatsioonis oli heki ja pesinööri vahel mitu head meetrit niidetud muru ja suur osa lasi sealt otse üle. Kaardil on aga kõik julgelt keelatud alaks märgitud.
* Punktirõngad nihkes. Näiteks punktid 16 ja 21.
* Legendi järgi võimatusse kohta pandud neljas punkt.

Lisaks veel punkt prügimäel (53), stardi kokku pakkimine enne viimase võistleja startimist ja laada pidamine kohtunike vahel. Karantiinis oleks võinud samuti olla rohkem kui kaks WC-d paarisajale jooksjale.

Ja lõpetuseks. Tore oli pressiteatest lugeda, et sain Kenny käest ka eelmine aasta EMV sprindis pähe. Õnneks või kahjuks ma eelmine aasta EMV sprindis ei osalenud.


Järgmise sprindini!

neljapäev, 5. september 2013

CISM


Lühirada
Organism oli täiesti lukus. Pingutasin aga edasi ei läinud. Ise kahtlustan, et kolm päeva varem tehtud sprindivõistlus ei täitnud oma rolli ehk ei toiminud lahtijooksuna. Kogu raja peale tuli 75 sekundit vigu. 6.KP juurde minnes läks orvandi põhjas korralik teerada (puudus kaardil), mis keeras mäkke. Nägin küll punkti, kuid see kus punkt asus ei tundunud üldse sellise kohana nagu kaardil oli kujutatud. Samal ajal nägin vasakul käel palju sarnasemat objekti ja liikusin sinna. Viga 37 sekundit. Järgmine viga tuli etapil 11, jäin ilmselt lootma, et küll see punkt vastu tuleb kui seal korra juba käinud olen. Selle juures jäi suund võtmata ja läksin sinna 20 sekundit kauem kui oleks pidanud minema. Etappidel 16 ja 17 kaotasin 10 ja 7 sekundit. Mõlemal juhul jäi enne punkti suund võtmata. Ülejäänud etappidel pingutasin nii kuidas jõudsin, kuid 32.kohast (startinuid 193) paremat tulemust ei suutnud välja joosta. 4:32 kaotus võitjale nii lühikese raja puhul on ilmselgelt palju.



Tavarada
Lootsin, et organism on rohkem töövõimeline kui päev varem lühirajal. Esimesed kolm punkti plaanisin rahulikult võtta ja pärast seda alles kõrgematel pööretel liikuma hakata. Kahjuks vahetult enne teist punkti järsul laskumisel väänasin vasaku hüppeliigese välja, mis polnud ära teibitud (parem oli teibitud). Natuke lonkasin ja siis üritasin edasi joosta. Kolmandas punktis jõudis minut hiljem startinud soomlane juba järgi. Mõistlik oleks olnud rajalt ära tulla, aga kui mulle tuli meelde, et võisteldakse samuti meeskonna arvestuses (4 parimat tulemust lühirajal ja 4 parimat tavarajal), siis tuli võimaluste piires edasi joosta. Sain end mingil määral liikuma. Laskumistel olin ettevaatlik ja ei julgend suure hooga alla lennata. Pärast liblikat pikk etapp tundus kõige vaevalisem, kuna see oli enamuses mäest alla. Pärast seda läksin pisut julgemaks ja sain ennast rohkem käima kui varem, õnneks jalg püsis all stabiilsena ja käinud uuesti välja. Kaotust vendadele natuke üle 10 minuti ja 39.koht (startinuid 189).

Meeskonna võistluses jõudsime kolmandale kohale. Hea, et ma ei jätnud rada pooleli, muidu poleks tulemust selles arvestuses mehed kirja saanud. Šveitsile ja Venemaale jäime alla, aga Läti ja Leedu sai ära karistatud. Esimene medal suuremalt võistluselt on samuti käes. Väiksed võidud!


Teade
Teates esimesse võistkonda pääsemine läks keeruliseks, kuna mõlemal päeval olin Sandrile umbes pool minutit kaotanud ja tavarajal oli jalg samuti viga saanud. Õnneks klopsiti teinegi võistkond kokku ja sain
esimest vahetust kõrgel tasemel joosta. Alguses läks päris hästi. Püsisin esimestega ilusti koos, kuni etapil 8 (pikem etapp tagasi tulles) läksin üksi aretama, kuna olin sattunud grupi peasse. Ukerdasin üksi pikki raskesti läbitavat viirutatud nõlva. Kaotasin palju aega. Esialgse plaani kohaselt tahtsin üldse minna teevarianti, kuid valisin teiste järgi otsema variandi. Pärast seda prohmakat hakkas orienteerumine lagunema. Lõppedes lõpuks sellega, et tegin enne vaatepunkti suurema vea ja jäin ühe grupi sabast ilma. Muidu oleks veel pääsenud esimesest vahetusest umbes 1-1,5 minutise kaotusega.