neljapäev, 30. august 2018

MM Lätis - elu parimad tulemused

Teine, peaaegu et kodune MM selleks aastaks läbi. Kodune just selle poolest, et ei olnud kaugel Sigulda kandis laagerdamas ja võistlemas käia. Kusjuures käesoleva kalendriaasta jooksul olen veetnud Lätis orienteerumisega seoses 28 päeva, põhimõtteliselt üks kuu.

Käesoleval hooajal olen tõstnud natuke oma füüsilist taset, ennekõike maastikul jooksmises, ja orienteerumistehniliselt olen muutunud palju stabiilsemaks. Katsevõistluste tulemusena sain ilma probleemideta koha sprindi- ja lühiraja distantsile.

Jõuga sooviti käest võtta nii tavaraja kui ka metsateate koht. Tavaraja koht siiski kukkus minu kasuks, kuid suure vaimse terroriseerimisega koondise peatreeneri poolt. Justkui nagu ei oleks seda kohta välja teeninudki. Metsateatest jäetigi ilma tuues argumentideks:
  • vähene rahvusvaheline kogemus
  • oskamatus esimest vahetust edukalt joosta
  • Jukola võitjatiimi mittekuulumist ja sellega seonduvalt ka meeskonnatunde puudumist
  • müstilise potentsiaali mitteomamist
Ühesõnaga väänati fakte, näidati kedagi paremas valguses. Tulevikuks soovitati mitte ainult ühest mehest parem olla, vaid koguni kahest, siis tekkivat lootus.

Lõpuks jooksin sprindi asemel sprinditeadet. Pandi fakti ette, et koondisel on mind rohkem sprinditeates vaja. Kuna sprint oli minu jaoks niikuinii ainult lahtijooksuks metsadistantsideks, siis suurt peavalu see ei tekitanud, lasin sel minna. Huvitavaks teeb asja muidugi asjaolu, et enne, kui sprinditeate koht mul kurgust alla suruti, ei sobinud ma isegi sprinditeate varumeheks.

Kirjutan sellest kõigest just sellel põhjusel, et seda on väga paljud minult uuritud ja ma ei arva, et see info peaks jääma kuhugi tagatubadesse. Eesti koondise näol on tegemist siiski ühe rahvuskoondise parimate sportlastega, mitte klubilise tegevuse, kus saab näo ja muidu tujude järgi kaaslasi valida.

Nüüd ilusama ja toredama poole peale.

Läti MM oli minu jaoks elu kõige edukam. Sprinditeates platseerusime kohale kümme, lühirajal sain koha 24. ja tavarajal lõpetasin kohal 29. Sprinditeates oli minu varaseim parim 15.koht, lühirajal polnud ma isegi koondisse pääsenud ja tavarajal oli eelmine aasta 30. Ehk väike liigutus orienteerumise jaoks, kuid suur samm Kristo jaoks. Igal võistlusel senine isiklik parim.

Sprinditeade
Nii nagu ka suuremal osal selle aasta võistluste puhul tegin mõned päevad enne orienteerumisstarti staadionivõistlusel kaasa. Kolm päeva enne jooksin Võrus suure soojaga 1500m soolojooksuna 4:25. Tegin liiga kiire alguse, kuid täitsin siiski eesmärgi ehk sain hea lahtijooksu.


Võistkonna eesmärk oli võimalikult kaua ees püsida. See ka väga hästi õnnestus, Annika tuli 8.kohal, Kenny tuli pundis 8-10 ja sain kolmandat vahetust väga soodsal tingimustel jooksma. Omas rütmis jooksu küll teha ei saanud, kuid hoidsin nii kaua kellestki kinni, kui jõudsin. Natuke üle poole raja püsisin pildis, siis algas nõrgem periood, kus tuli kiirele algusele lõivu maksta. Õnneks väga suurt langemist ei tekkinud ja andsin vahetuse üle 12.kohal. Vahe 10.kohal jooksva Hispaaniaga 14 sekundit ja 11.kohal Leeduga 8sekundit.

Evely alustas hästi, sai Leedust suhteliselt kiiresti mööda, poolel rajal Hispaania ka käes. Finišisse jõudis küll Hispaania enne, kuid ainult tänu sellele, et jättis kogemata ühe kontrollpunkti vahele ja nad tühistati. Evely läbis raja määrustepäraselt ja tõi võistkonna 10.kohal üle joone.
Sprinditeate võistkond koos MM taustajõududega

Tegemist Eestile paremuselt teise tulemusega. Alates 2014, kui sprinditeade tuli MM kavasse, on Eesti kohad olnud 23-15-9-16-10. Vähemalt minu hinnangul oli tegemist maksimaalse võimaliku tulemusega antud võistkonnaga, ka üks koht kõrgemal oleks nõudnud imet. Hea töö - Annika, Kenny ja Evely.
3.vahetuse GPS
sprinditeate tulemused


Lühirada
Pärast ühte võistlusvaba päeva oli lühiraja kord. Stardipositsioon oli hea, mind loositi oma grupi viimaseks ehk sisuliselt kohe eliidi ette. Oli lootust, et mets on natuke rohkem puhtamaks joostud.

Esimesse punkti lootsin nii väga saada mingi loha peale, kuid kui seda lõpuks ei tulnudki, siis ragistasin just selle koha pealt mäest alla, kus oli kõige rohkem tuulemurdu ja padrikut. Etapi viimase osaga olin samuti hädas. Õnneks sain ilma suure veata punkti kätte.

Juba kolmandasse punkti minnes võisin näha kaks minutit varem startinud poolaka selga. Kolmandas saingi ta kätte. Neljas ja viies läksid ladusalt. Lisaks esimese etapi soperdamisele jääb tagantjärgi kripeldama ka kuues etapp, kus ma sain aru, et olen vale oru otsa peal, kuid otsustusvõimetuse tõttu ei liikunud õiges suunas. Lisaks olin legendi valesti vaadanud ja ei osanud punkti nina pealt oodata.

Poolakas jäi natuke pikemaks kuuenda juurde ja sain üksi minema. Seitmes etapp läks kenasti, etapi teises pooles saanuks natuke rohkem joonele lähemalt joosta. Kaheksandasse alguses vaatasin suunda, kuid teisel poolel jäi kompass niisama näpu otsa ja kasutust ei leidnud, õnneks õigel hetkel kallutasin tagasi ja punkt paistis isegi tihedas metsas küllalkti kaugele.

Üheksandasse ma isegi ei näinud tee varianti ja läksin kindla peale orvandist alla, kus sain neli minutit varem startinud hispaanlase kätte. Jätkus raja kõige ettearvamatum ala, laugel tasandikul olematus reljeefis etapid. Üheteistkümnendal etapil võtsin suuna peale, enne punkti seisatasin, kuid ikka ei saanud midagi reljeefist aru, õnneks punkt tuli tänu täpsele suunajooksule kätte. Etapp kaksteist samuti suund peale ja sisuliselt kasutasin öise orienteerumise taktikat, lasin peal 360kraadi ringi tiirelda ja ootasin, et punkt tuleb vastu, tuligi.
Läbijooksu alguses

Võistluskeskusest läbijooks
Kolmteist sai kasutatud olemasolevat loha ja kerge kaarega punkti lähenetud. Kogu tasandiku aja hoidis hispaanlane turvaliselt minu selja taha ja poolakaski oli minu selja peale järgi tõmmanud. Enne läbijooksu võttis tõus kõndima, hispaanlasel jalas jõudu oli, läks natuke eest. Pärast võistluskeskuse läbimist midagi ülikeerulist ei olnud, väikse vea suutsin siiski teha seitsmeteistkümnendasse, kui suunaga sai natuke eksitud.

Viimasel ronimisel kinni püütud konkurentidega ühte sammu ei suutnud pidada ja jäin natuke maha, kuid mitte palju. Nii lõppes minu elu esimene MM lühiraja jooks. Lõppkokkuvõttes andis selline sooritus 24.koha, kaotust võitjale 3:17. Arvestades, et vigu tuli kokku kahe minuti jagu, siis täiesti soliidne tulemus. Joosta keskpärase soorituse ja mitte tippvormi pealt maailmas top30 hulka on juba mingi taseme näitaja.
Elu parima tulemusega finišis
Lühiraja teekond koos vigadega

Timo saavutas oma parima MM-i individuaalse koha ja oli 8.kohal, Lauri oli 21. Statistikahuvilistele veel nii palju, et Eesti mehed pole lühirajal varem kordagi kõik top 24 hulka mahtunud. Viimati oli kolm meest top 30 hulgas aastal 1997.
lühiraja GPS
lühiraja tulemused

Tavarada
Lühiraja ja tavaraja vahele jäi kolm võistlusvaba päeva. Hea vahe, et ära taastuda, korralikku treeningut ette võtta ei saanud, samas pidi vaatama, et juured alla ei tuleks niisama lebotamisest. Tavaraja jaoks oli ilm ideaalne, tuli kerget vihma vahepeal, lisaks sooja oli ka midagi alla 20 kraadi.

Raja esimene osa laugemal alal kujunes minu jaoks küllaltki rabedalt. Lasin heast joostavusest nii palju mõjutada, et keskendumine läks pigem füüsilisele poolele, mitte parimat teed pidi punktist A punkti B jõudmisele.  Vead tulid sisse etappidega 1, 3, 4, 5, 6. Poole tunni peale tuligi juba kolme minuti jagu praaki.

Siis sai alguse raja see osa, kus rolli hakkas mängima teevalikute planeerimine ja võime tõusud ära kannatada. 9.etapp läks aia taha, muutsin lagedale jõudes plaani ja suundusin kohe jõe äärde, lisaks jäin jänni etapi keskel teostusega. Pärast pikka etappi, kui kulunud oli juba 46 minutit,  sain siiski pea tööle ja orienteerumine hakkas sujuma.

Üldpildis sain ilusti omas rütmis orienteeruda ja mingeid suuri apsakaid sisse enam ei tulnud. Paremini saanuks teha etapil 15, kus muutsin taas esialgset plaani otse minna, etapi 17 lõpp saanuks parem olla ja punktist 21 välja minekul jooksin vastu õueala. Ülejäänud sooritus tipp-topp ja ei muudaks tagantjärgi mitte ühtegi liigutust.

Kõik vähegi paarist joonest suuremad tõusud tegid jala raskeks või võtsid lausa kõndima. Eks füüsiline võimekus langes ühtlaselt jooksu ajal, kuid suurem langus tekkis umbes 20 minutit enne finišit, kus tuli pärast pikemat laugemal alal orienteerumist viimased tõusud ära kannatada. Päris paljud said nautida koos jooksmise võlusid (puudus liblikas, 2 minutine stardiintervall), kuid mina saan sisuliselt öelda, et tegemist oli soolojooksuga.
Tavaraja finišisirgel
Tavaraja teekond koos vigadega

Peaaegu kahe tunnine pingutus viis protokollis 29.kohale, kaotust võitjale +18:53. Eelmise aasta tulemus parandatud ühe koha võrra. Parima Eesti mehena lõpetas Timo Sild 11.kohal, kaotust +6:47 ja kolmanda mehena Kenny Kivikas 40.koht, kaotust +26:27. Vähemalt minu hinnangul oli sellel aastal tugevam osavõtjaskond, kuna tänavu oli tavarada viimane distants, mitte nädala keskel.
tavaraja GPS
tavaraja tulemused

Lõpetuseks

Kindlasti jään ma rahule tulemustega, mis lõpuks protokolli jõudsid ja et ei tulnud ühtegi suurt altminekut. Kuid nii nagu ikka, süües kasvab isu ja tegelikult jäävad mõlemad metsadistantsid hinges kriipima. Jah, mul on hea meel, et keskmiste sooritustega suutsin kahel korral top 30 joosta, kuid juba sellel korral ilma ekstra pingutuseta võinuks lühirajal lõpetada 10-15 hulgas ja tavarajal 20-25 hulgas.

Koht, kus ma näen, miks see nii läks, et ei suutnud end täielikult realiseerida, on intensiivsetes kaarditreeningutes. Juuni ja juuli Läti laagrites tegin kõik treeningud aeglasel kiirusel ja üleminek võistluskiirusele tuli liiga järsk. Katsevõistlused olid küll kiiremapoolsed, kuid neist jäi ilmselt väheks.

Tehnilise poole pealt ootasin endalt palju rohkem, kuid see on nüüd hea koht, kust edasi minna. Maailma tasemel on igatahes arenguhüpe tehtud!

Ja suured tänud kõigile kaasaelajatele. Kõigile, kes olid kohale sõitnud, kes vaatasid otseülekannet.

teisipäev, 10. juuli 2018

Viimased katsevõistlused MM-ks

Lühirajalt

Hooaeg on siiani kulgenud küllaltki edukalt. Alates EMV lühirajast olen näidanud nii kiiruse kui ka orienteerumistehnilise poole pealt häid sooritusi. Nüüd viimasel nädalalõpul toimusid viimased katsevõistlused Lätis toimuvate maailmameistrivõistluste jaoks. Õnneks need võistlused toimusid otse karukoopas ehk just kõige sarnasematel maastikel, mida korraldajad said pakkuda.

Programm nägi ette järgmist:

  • reedel sprint Limbazis
  • laupäeval lühirada Ligatnes
  • pühapäeval tavarada Ligatnes
Limbazis sprintimas

Reedene sprint tuli küllaltki lihtsalt ja pärast jooksu oli tunne, et nüüd võinuks sama kiirusega veel edasigi joosta. Tagantjärgi joont vaadates ja rajaanalüüsi tehes midagi suurt silma ei jäägi, põhimõtteliselt tegin teoks selle, mida planeerisin. Sujuvus jäi pigem just selle taha, et tegemist oli kolmanda sprindi stardiga hooajal. Esimesed kaks olid Euroopa MV-l mai alguses, kui jooksin sprindi eeljooksu ja sprinditeadet. Kokku läks kaduma koos paari vale rajavalikuga umbes 15-20 sekundit. 

Ühtlasin tagas see sooritus kõikide sprindimeeste ees katsevõistluse võidu.

Sprindi katsevõistlus
sprindi tulemused

Lühirajal samm nii lennukas ei olnud, kuid üldine füüsiline tase oli piisav, et rada soliidselt läbida. Tehniliselt hoidsin sooritust kontrolli all ja midagi suurt ei teinud, ühe suure erandiga. Nimelt punktist 14 välja minnes sain võsas väikse sutsu herilaselt/mesilaselt/vapsikult/vms putukalt. Kuna suminat oli rohkem kui ühe putuka jagu, siis panin suhteliselt suvaliselt sealt minema, selle juures muidugi suunda ja kaarti vaatamata. Lõi see muidugi rütmi sassi, esialgne otsemineku plaan vahetus teejooksu variandiks ja sealt jäi suund võtmata ja tegin poole minutise haagi, enne kui august punkti sain kätte. Kokku selle etapi peale 45-50 sekundit kaotust. Mis seal ikka, juhtub, kuid rikkus hea jooksu ära.

Võrreldes enda teekonda teiste riikide sportlastega, siis nii mõneski kohas teekonda natuke etapijoonele lähemale tõmmates, saab ajast vähemalt minuti maha võtta. Hea tagasiside, mida juba MM-l ära kasutada. Ühtlasi oli tegemist taas katsevõistluse võiduga.
Lühiraja katsevõistlus
lühiraja tulemused
eestlaste GPS lühirajal

tavarajal sörkimas
Pühapäeval toimunud tavarada oli justkui nagu kirsiks tordil. Kahjuks ei saanud/suutnud ennast rahuldavat sooritust näidata. Eelmisel päeval putukalt saadud nõelamine oli kogu vasaku reie sisekülje, natuke tagant ja eest ka, punaseks ajanud, tursesse ja tegi valu. Kõik see ei lasknud öösel magada ja unetunde jäi napiks. Ka rajal andis kahjuks tunda. Lisaks on paar nädalat kummitanud rögakoha, mis lühematel distantsidel ei mängi nii suurt rolli, kuid pikemal võistlusel jätab oma jälje. Kuid see ei ole veel kõik, sellele kõigele lisaks ei soovinud toit sees püsida ja juba kolmandasse ning siis ka kuuendasse punkti minnes tuli peatus teha. Sellele kulus juba minut.

Kõige selle valguses suutsin küllaltki hästi end orienteerumislainel hoida ja midagi suurt vigade suhtes korda ei saatnud. Füüsilise poole pealt oli tegemist kindlasti selle hooaja kõige kehvema stardiga. Kui on nii palju segajaid korraga, siis jätab see ka tugevale organismile jälje. Kui nüüd sai 16,1km rada läbitud 1:52, siis igal teisel päeval olen valmis sellise raja läbima alla 1:45. Kusjuures üllatav oli see, et füüsilist ära kukkumist ei toimunud, vaid raja viimases osas oli pigem tunne, et nüüd jõuab pisut ka joosta.

Eesti meeste omavahelises seisus suutsin platseeruda teisele kohale. Täpselt sama vahekord oli ka esimesel tavaraja katsevõistlusel, milleks Balti MV.
Tavaraja katsevõistlus
tavaraja tulemused
eestlaste GPS tavarajal

Taset on näidatud ja peaksin olema ainuke Eesti sportlane, kes saab sisuliselt startida kõikidel MM-i distantsidel. Jääb vaid loota, et koondis pannakse paika ausatel alustel.

Sellel ja järgmisel nädalal keskendun rohkem veel mahule ja siis ajan lõpuks vormi ka teravaks.

teisipäev, 26. juuni 2018

Koprakarika 30 juubel - lenda vaba lind

Läks 10 aastat enne kui leidsin taas tee Eesti ühe suurima orienteerumisklubi suurimale kaubamärgile Koprakarikale. Noorte klassides sai peaaegu igal aastal kohal oldud, viimati 2008 aastal sai juuniorina põhiklassis osaletud. Vahepeal on kuidagi paus sisse tekkinud.

Kusjuures viimati, kui Koprakarikas toimus Palojärvel, olin ka ise joonel. Aasta oli siis 1997 ja võistlesin klassis H8 ehk nöörirajal. Siis sai perega suvitatud kolm päeva järve ääres. Otsisin välja ka toonased mälestused noormehest endast, isegi kaardid leidsin üles.
1997 aasta tulemused

1997 1.päev - vanasti joosti ka nöörirada 1:15 000 kaardiga

1997 2.päev

1997 3.päev

Palojärve nautimas


Finišis kompostrikaardiga majandamas


Kui nüüd tulla tagasi tänavuse aasta Koprakarika juurde, siis eesmärk oli lihtsalt kolm päeva nautida orienteerumist ja seda kodust mitte väga kauge autosõidu kaugusel. Teiseks eesmärgiks oli endast mitte kõike välja panna ehk pärast viimast päeva oleks veel tunne, et jõuaks veel ühe päeva sama kiirusega pingutada.

Konkurents polnud just väga tihe, kuid see ei seganud metsas leida parimaid valikuid. Üldpildis läks kolm päeva küllaltki stabiilselt. Esimene päev oli üks rabedamaid, kolmas päev taas küllaltki stabiilne ja ilma märkimisväärsete viperusteta. Kolme päeva peale tuli umbes nelja minuti jagu tehnilist praaki, mida saanuks vältida.
Nägu pärast kolme päeva, kui sees on veel tahtmine edasi joosta.

Füüsiliselt tundsin end kõik päevad hästi. Muidugi valdavalt hea või väga hea läbitavusega mets tekitas tunde, et jooksmine on imelihtne tegevus. Eks see paista, kui nüüd kogu järgneva 1,5 kuu orienteerumine kolib rohkem Läti suunas, kas ka seal joostes tuul tagant.

1. päeva GPS
2. päeva GPS
3. päeva GPS

Kopra lehelt leiab tulemused

Kõige suurema Kopraga autasustamisel

kolmapäev, 20. juuni 2018

Lahti Jukola - edukas avavahetus

Jukola läks sellel aastal tulemuse poolest väga hästi, kuid enne võib pilgu peale visata minu senisele Jukola statistikale. Olen varemgi Jukolal esimest vahetust edukalt jooksnud. Sisuliselt 2013, 2017, 2018 olen lõpetanud täpselt samasse auku nii koha kui ajalise kaotuse poolest. Nüüd Lahtis tehtud hea jooks erineb jällegi selle poolest, et ma ei pidanud palehigis grupist kinni hoidma, vaid jõud käis selgelt üle. 

2005  OK Ilves 2
6Kristo Heinmann393 (-6)8:50:33+2:32:28472/11901:29:16Rastiva.

2006 OK Ilves 1
6Kristo Heinmann273 (-46)9:24:56+2:37:53179/11831:18:49Rastiva.

2007 OK Ilves 1
6Kristo Heinmann218 (+2)8:26:45+2:09:09334/11931:32:16Rastiva.

2008 Kangasala SK 2
6Kristo Heinmann145 (-16)8:30:31+1:34:34127/12521:16:01Rastiva.

2009 Kangasala SK 1
1Heinmann Kristo1001:13:56+6:03100/14061:13:56Rastiva.

2010 Kangasala SK 2
1Kristo Heinmann1771:34:00+16:45177/15061:34:00Rastiva.
2011 Kangasala SK 1
6Kristo Heinmann17 (+4)6:29:41+17:5935/13361:00:28Rastiva.
2012 Kangasala SK 1
7Kristo Heinmann28 (+1)8:33:08+37:0630/13911:33:33Rastiva.
2013 Kangasala SK 1
1Kristo Heinmann251:10:53+1:0225/15951:10:53Rastiva.
2014 Kangasala SK 1
7Kristo Heinmann25 (-4)8:34:27+35:2623/13601:36:43Rastiva.
2015 OK Põlva Kobras 1 (vahetasin pärast vigastuspausi nime üheks ööks)
3Martin Simpson403 (-106)5:54:52+1:50:02308/16802:05:05Rastiva.

2016 Kangasala SK 1
7Kristo Heinmann45 (-1)9:00:03+56:1750/13751:44:10Rastiva.

2017 Kangasala SK 1
1Kristo Heinmann191:12:45+1:2619/15451:12:45Rastiva.

2018 Kangasala SK 1
1Kristo Heinmann20 1:04:48+1:0320/1858
Rastiva.
Kuna kevadel sai Tiomilal päris korralikult ämbrit kolistatud avavahetuses, kui olin üheksa minuti jagu teadmata kadunud, siis veelgi tähtsamal teatevõistlusel puudus igasugune huvi seda korrata. Seega tegin kaks nädalavahetust varem Jukola treeningmaastikel väikese treeninglaagri. Kokku viis korralikku kaardiga treeningut, millest üks pimedas ja viimane oli klubi katsevõistlus. Ilmad olid soojad ja maastikud tundusid rasked nii füüsiliselt kui tehniliselt. Selgeks sai see, et asjatult pole vaja igast lohust läbi ronida, kuna need olid sügavad ja järskude nõlvadega. Osadel treeningkaartidel tegi elu keeruliseks kehv kaardistus, kuid lohutada sai end sellega, et Jukolaks tehakse alati korralik kaart.
1.treening

2.treening - pimedas

3.treening

4.treening

5.treening - klubi katsevõistlus
Viimase viimistlusena sai ööpäev varem viimane lihv antud samal maastikul, kus laagris sai tehtud neljas treening, kuna just see tundus minu jaoks kõige asjakohasem.
Viimane lihv enne Jukolat
Pikk sademetevaene periood oli kogu maastiku, sealjuures ka võistluskeskuse muutnud täielikuks kõrbeks. Soojendusalal piisas ainult ühest jooksvast mehest ja tolmupilv oli üleval, aga kui neid oli stardis kokku 1858, siis tundsin head meelt, et startisin kolmandas reas, mitte seal tagumises otsas.

Kevadel Tiomilal jäin kohe stardis karpi ja ei suutnud end välja rabeleda. Nüüd olin stardis märksa agressiivsem ja liikusin kohe ette. Juba soojendusel tundsin end väga hästi, seega ei olnud see mingi probleem. Nii olin metsa minnes heal positsioonil ja ei pidanud oma koha eest kitsamatest oludes võitlema. Natuke tuli seda siiski teha esimesse punkti minnes, kuna mõned teised otsisid oma kohta rongis, kuid õnneks muutusid nad taltsaks edasise raja jooksul ehk polnud enam nii värsked.
enne starti tolmupilves


Esimene punkti piirkond oli paras pähkel. Esialgu sattusin läbi minema teisest hajutusest. Puudus hea ülevaade oma täpsest asukohast, kuid teekonda jätkates tekkis see mõistmine. Varuplaanina oleks süsteemist lihtsalt läbi jooksnud ja punkti taga olev teerada ning reljeefist tühjem ala oleks kinni püüdnud. Konkreetset viga ei teinud, kuid kiirus ja teadlikus oma asukohast võinuks olla paremad.
Jukola teekond

Kolmandasse sattusin osaliselt oma valiku ja osaliselt hajutuse tõttu täiesti üksi orienteeruma. Tundub uskumatu nii suure startijate hulga puhul nii võistluse algfaasis läbida kogu etapp üksi. Pärast hajutust jooksid kõik taas ühte kohta kokku. Edasi poolenisti rongis jooksul orienteerumine sujus, ainult kaheksanda etapi viimases osas kippusin oma täpse asukoha määramisega raskustes olema. Näiteks 20 meetrit enne kaheksandat punkti hakkasin seisma jääma, kui tagant soomlane ütles, et "mine mäe peale" ja seal see punkt oligi.

Kusagil kuuendas punktis hakkas kõht vingerpussi mängima ja valu tegema, tahtmine oli suvalise koha peal püksid maha tõmmata ja murest vabaneda. Pidin tempot all hoidma, selle asemel, et rongis ette poole liikuda. Kümnendasse minnes muutus see nii kannatamatuks, et pidin boksipeatuse ära tegema. Kaotasin sellega pool minutit ja langesin sellega niiöelda järgmisse gruppi. Tagantjärgi vaheaegadest näen, et vahe kärises poolelt minutilt minuti peale.

Säilitasin siiski rahu ja ajasin oma asja edasi. Etapi kaksteist lahendasin rahus üksi ja edukalt. Kolmeteistkümnenda etapile suurepärane lahendus, kuid kõht hakkas taas häda tegema ja etapi lõpp läks vett vedama. Jooksin valesse hajutusse, õnneks sain kohe aru kuhu olen jõudnud ja liikusin oma punkti. Nüüd tagantjärgi GPS vahendusel näen, et vales hajutuses oleksin sisuliselt liider olnud, kuid kahjuks mitte. Mina leppisin umbes 45 sekundilise vea ja valutava kõhuga.

vaatepunktis

vaatepunktis

Edasi ei jäänud mul muud üle kui lihtsalt rongis logistada ja mitte maha jääda. Mitte, et füüsiliselt poleks jõudnud, vaid lihtsalt kõht ei lubanud. Alles vaatepunktis läks olukord paremaks, ei tea kas adrenaliinist või millest, kuid läks ja sain hakata natuke jõudsamalt kohti parandama. Liidriga võrreldes võtsin aega tagasi ja sain ka mitmed vajalikud skalbid kirja (Jubelis, Bartkevicius, Coupat, Rüedlinger, Godager Kaas).
finišisirgel

Lõpetasin avavahetuse 1:03 kaotusega ja kohal 20. Klubi jäi väga rahule ja tore, et see läks lisaks veel väga paljudele korda. Tegemist on hea tulemusega, kuid endale jääb kripeldama kõhu jama. Sellist nalja on varasemalt ka öistel võistlustel juhtunud, kuid mitte nüüd viimastel aastatel. Järgmine kord tuleb viimane söömine tuua märksa varasemaks ja see avavahetuse show ükskord ära vormistada.

Kuid hea meel on selle üle, et isegi pärast mitut järjestikust rasket treeningnädalat olin võimeline viisakalt pingutama. See näitab, et töö käib õiges suunas ja tegemist ei ole lihtsalt hea vormiga, vaid tase ongi selline. Mis siis veel saab, kui natuke puhkust ja kiiremaid treeninguid teha?!