Tuesday, October 9, 2012

Poldrijooks ja 25manna


Suunto Games-st valus achilleuse kõõlus läks iga päevaga paremaks. Esmaspäeval oli valu selline, et iga samm oli valulik. Teisipäeval oli seis parem, kuid siiski valulik. Kolmapäeval oli veel parem. Passiivne puhkus viis selleni, et neljapäeval olin valust vaba. Tegin kerge sörgi ja 4km jooksul ei andnud kordagi kõõlus tunda. Kui jalg oli korras, siis tuli kohe meelde, et samal päeval on üks jooksuvõistlus, kus olen viimasel kahel aastal käinud ja oleks taas hea teada, mis seisus hooaja lõpus olen. Jala testimise ja jooksuvõistluse vahele jäi ainult kaks tundi. Mõte oli selline, et kohe kui jalg hakkab valu tegema, tuleb jooksmine pooleli jätta.


Poldrijooks ei olnud kahjuks päris sama trassi peal ja oli natukene pikem. Üldjoontes liikus rada siiski samu teid pidi. Kuna oli seljataga passiivne puhkus ehk füüsiliselt mitte millegi tegemine, siis võtsin stardi järgselt rahulikult teiste taha. Esimene km tuli nii väga aeglane, 3:41. Kui 1,5km oli joostud, siis hakkasid kanged vastased eest ära vajuma ja jäin vana konkurendiga kahekesi. Tempo kruviti kruusateel üles ja mul oli suuri raskusi kaasas püsimisega. Tollel hetkel lohutasin end sellega, et kui nüüd tempo ära seedin, siis lõpus võin teha mida tahan. Jäi ainult küsimus, kuna peaks selja tagant välja hüppama? Kas jätta kõik viimasele poolele km või panustada pikemale maale? Igatahes võtsin rünnaku ette lauge tõusu lõpuosas, kust lõpuni jäi umbes 1,1km. Kõik laabus ilusti ja võiks öelda, et jooksus olid kergeimad km esimene ja viimane. GPS järgi oli distants 6,63 ja keskmine kiirus oli 3:28min/km. See näitab selgelt ära, et üle kivide ja kändude läinud hooaeg on organismi tühjaks tõmmanud. Eelmisel aastal oli keskmine kiirus 3:23min/km ja üleeelmine aasta 3:17min/km. Kas olen liikumas allakäigutrepil?



Kui neljapäeval ei andnud jalg kordagi tunda, siis reedel tuli viivitusega valu kohale. Õnneks mitte terav valu, aga siiski. Laupäeva hommikul 25manna võistluskeskusse liikudes oli valu taas tuntav. Taganemisteed enam polnud, tuli metsa minna ja oma sooritus ankruvahetuses ära teha. Kangasala SK-le ei olnud just kõige parem algus olnud võrreldes eelmiste aastatega, kui liiguti esikümne piiril. Nüüd kui naised alustasid teadet, siis vahe parematega kärises momentaanselt suureks ja nii me rongist maha jäimegi. Mina sain metsa grupis, kus võideldi kohtadele 22-27. Grupis olid Gustav Bergman, Andrei Hramov, Jonas Pilblad, AntonioMartínez Pérez, Bjørn Ekeberg. Kõik jõudsid joosta ja kuidas veel. Seiklus algas minu jaoks kohe vahetusalast, kust minule anti üle kaks kaarti. Kas tegemist on kaardivahetusega, et saan kohe kaks kaarti? Olen ju viimane vahetus, seinal peaks olema ainult üks kaart. Mõlemal kaardil on kirjas 25.vahetus. Kiire kaartide võrdlusega fikseerin ainult selle, et esimene punkt on mõlemal kaardil sama. Istusin kohe grupi sappa. Esimese punkti juures oleksin peaaegu elu kaotanud, kus kohe punkti võtmise järgselt libisesin kividel selg ees kaljunuki pihta. Sain paugu otse abaluu vastu. Oleksin 20cm rohkem libisenud, siis... Igatahes tuli suurest valust hoolimata püsti tõusta ja grupile järgi jõuda. Ühe kaardi otsustasin püksi pista, ei soovinud metsa alla visata. Teise etapi lõpus vajus grupp eest ära. Õnneks kahe isikuga suutsin silmsideme taastada, olin jäänud Pérezi ja Ekebergiga. Teise etapi lõpus tuli pähe, et miks sain kaks kaarti. Seinale oli pandud eraldi kaart viimase vahetuse ühisstartinute jaoks, kelle rada oli tunduvalt lühem. Aga kumb kaart on minu käes? Selle teada saamiseks läks palju aega, kuna kaart mille olin püksi pistnud, oli vajunud niivõrd alla, et jooksu pealt selle kätte saamine võttis üle kilomeetri. Lõpuks sain rajad võrreldud ja minu õnneks oli mul käes juba õige kaart. Kuid kui oleksin alguses õige kaardi metsa alla visanud, siis oleksin olnud teistest 10minutit kiirem ja kogu võistkonna ühise töö viinud tühistamisele. Õnneks sain rahulikuma südamega raja lõppu läbida. Vaatepunkti järgselt üritasin sisuliselt igal etapil leida natuke oma varianti, et saada grupi tagumisest otsast ette. Eelviimases punktis saime kätte veel Koovee, mis mõjus minule kui punane rätik härjale, kuna Kangasala SK ja Koovee on ühe piirkonna klubid ning nende vahel on põhimõtteline heitlus. Olin küll umbes 20meetrit grupist maas eelviimase punkti juures, kuid see ei takistanud kolmest konkurendist esimesena viimase punkti juurde jõudmast. Kolm tüüpi kihutasid 100meetrit eemal olevasse avatud raja lõpusirge suunas. Mina kui grupi viimane korrigeerisin ja läksin üksi õigesse kohta. Väike võit, igatahes klubi jäi rahule ja Koovee viimane vahetuse jooksjat tögati korralikult kogu õhtu. Lõppkohaks tuli 24. ja esimesed 25 said auhinnaks väikse meene. Kaotust tuli liidritele u4,5minutit juurde, kuid antud hetkest võtsin maksimaalse. Jalg andis sisuliselt terve rada tunda, nüüd ei jää muud üle kui puhata.

Tuesday, October 2, 2012

Suunto Games 2.päev


Vead:
7.KP - Kompassi mitte jälgimine. (1:10)
8.KP - Punktist lõuna poole oli sama sugune nina, nagu seda on punkti juures. (0:05)
9.KP - Ei suutnud kaardilt orienteerumiseks vajalikku infot kätte saada. (0:35)
11.KP – Ei orienteerunud punkti rõnga keskkohani välja. (0:05)
13.KP – Punkt tuli varem vastu kui ootasin. (0:05)
14.KP – Ei näinud punkti ega ka objekti võsas. (1:15)
15.KP – Võsast välja rabelemine vales suunas ja siis kaardi valesti tõlgendamine. (0:25)
18.KP – Ei näinud punkti ega ka objekti võsas. (1:30)
19.KP – Ei orienteerunud. (1:00)
20.KP – Võtsin suuna sihi, mitte põhja-lõuna joone järgi. (0:50)
22.KP – Ei kujutanud ette, et see nõlv võib nii suur olla ja siis ei julgend piisavalt alla kohe minna, vaid passisin nõlva peal. (0:15)

Kokku viga 8:15.
tulemused (kaks päeva koos)

Hetkeseis on selline nagu ta hetkel on. Pean tunnistama, et orienteerumisvorm ei ole päris see, mis see peaks olema. Samas Põlula kaardi skeem jääb minule arusaamatuks seni kuni keegi selle maastiku mõnekümne aasta pärast uuesti üle joonistab. Või tuleb minna leedu keele kursustele.

Nädalavahetusel ei saanud ilma vigastuseta. Nimelt parema jala achilleuse kõõlus on saanud tõsise ülekoormuse. Laupäeval enne starti ei olnud midagi. Laupäeva õhtul andis vahepeal kergelt tunda, oli selline tunne, nagu oleks kuhugi jala ära löönud. Pühapäeva hommikul soojendust tehes oli asi vähe tõsisem. Igal jooksusammul käis väike valu läbi. Soojenduse ajal läks natuke paremaks ja enne vahetult enne starti unustasin üldse ära, et selline probleem on. Metsas andis ka paar korda tunda. Aga pärast riiete vahetamist läks kõõlus nii valusaks, et kõndides tõuget tehes oli valu pidevalt sees. Lihtsam oli teisel jalal hüpata. Esmaspäeval oli seis sama. Kasutusele võtsin kannatoe, mis tõstab kanna natuke kõrgemale, et pinget kõõluses vähendada. Nüüd teisipäeva hommikul tundub, et seis on parem. Eks näis...