pühapäev, 25. mai 2014

EMV lühirada – 6.koht – raginaga

Olin tänavuse hooaja esimeseks Eesti meistrivõistluseks (lühirajaks) küllaltki hästi end liikuma saanud. Tundus, et teadsin täpselt, mida tegema pean, et platseeruda tulemustetabloo kõrgeimas tipus. Nii oli see ka raja esimesel poolel läinud laupäeval. Kõik sujus, võtsin raja alguses rahulikumalt, mida ma tavaliselt ei tee, kuna alustan kohe piirajas. Hoidsin jõuvarusid raja teise poolde, et siis enda kiirus ja vastupidavus maksma panna. Aga ei, see ei õnnestunudki, sest üheksandasse punkti jõudes käis parema jala hüppeliiges raginaga välja.
Valu söömas. Pilt Sander Lembra

Kohe käis peast läbi mõte, et nüüd on hea sooritus rikutud, mis tegelikult ka oli, kuid miski sundis mind esialgu kõndides, hiljem sörkides liikuma. Valu oli kohutav, kuid see ei takistanud edasi liikumast. Kui Kenny hakkas selja tagant lähenema (2-minutiline stardivahe), siis põhimõtteliselt jõudis lõplikult kohale, et siit ei tule midagi. Ei saanud ma jalaga korralikult tõugata ega ka astuda, kuid kuidagi ma jalgu edasi tõstsin. Mingi aja lonkisin Kennyga umbes samal kiirusel, kuid kuna ma täiskiirusel niikuinii liikuda ei saanud ja kõik käis läbi valu, siis jäin omas taktis sammuma.
Pilt: Sander Lembra
Kui Kenny minust mööda läks, siis oli mul tahtmine talle öelda, et anna nüüd hoogu juurde, muidu võid medalitest ainult unistada. Siiski otsustasin teist mitte segada, pärast läheb rütm jne paigast ära. Finišisse tulles olin aga siiralt üllatunud, et Kenny poodiumile tõusis selle kiirusega. Veel rohkem olin ma üllatunud siis, kui ma ise pärast suuremast valust toibumist tulemustetabloo juurde kakerdasin. Seal ilutses Kristo nimi kuuendal real. Tekkis küsimus, et mismoodi see võimalik on?! Ma ju 2/3 rajast liikusin samal kiirusel, millega liigun tavaliselt päevakutel.

Teatest loobusin kohe, sest ei näinud mõtet end lõhkuma minna. Õhtul käisin ka EMO-s igaks juhuks, et veenduda, et tegemist pole murruga – õnneks ei olnud. Nüüd panen külma peale, teen viinakompressi, kompressiooni, korra juba laserravi saanud ja üritan hoida väikestki liikuvust, et jalg ei muutuks kangeks. Eesmärk on järgmisel nädalavahetusel Balti MV stardis olla.



Ülejäänud tulemused 

teekond

esmaspäev, 19. mai 2014

Tartu Kevad – soojendus enne tähtsaid võistlusi


teise päeva viimane punkt
Neli nädalat võistluspausi sai läinud nädalavahetusel läbi. Kuna nüüd järgneva kuu jooksul on ainult tähtsad võistlused, siis Tartu Kevadel osalemine oli lausa hädavajalik, et oma võimete piiri tunnetada. Olen küll vahepeal päevakutel käinud ja natuke niisamagi metsas lonkinud, kuid kiireid liigutusi metsas pole vahepeal teinud.

Esimese päeva rada oli rohkem orienteerumiselementidega jooksurada, kuid see ei takistanud väikseid vigu sisse tulemast. Maastikul olnud väheste objektide tõttu tuli rohkem orienteeruda suuna järgi. Kolm suuremat viga tulidki kompassi mitte kasutamisest. Nendeks olid etapid 1, 10 ja 11. Muidugi 11.etapi lõpus olnud roheline oli vähe teistsugune, kui see kaardil on kujutatud. Raskeks hakkas rajal minema umbes poole peal. Ilm ju oli küllalti soe ja polnud harjunud nii kõrge intensiivsusega pikalt pingutama. Linnulennult tuli keskmine kiirus 4:55min/km, teekonda pidi 4:41min/km. Vigu tuli minuti jagu. 
1.päev

Teisel päeval pakuti aga palju tehnilisemat orienteerumist. Umbes 0,75km² peale oli rajameister lühiraja ära mahutanud. Alustasin kohe agressiivselt, et saada hea rütm sisse. Põhimõtteliselt saingi, natuke kobistasin 2.etapil, kuid edasi sujus kuni 8.punktini, kust alates hakkas vigu sisse tulema. Ilm oli soojem kui laupäeval ja see andis ikka korralikult tunda. Eriti raskeks läks pärast etappe 13-14-15, mäe otsas turnimine võttis nii pea kui jalad pehmeks. Etapil 16 olin nii soe peast, et hakkasin poole etapi peal tagasi minema, kuna arvasin, et olin punktist mööda läinud. Edasi 17-18-19 vigadega ja lõpus oli lihtsalt toores pingutamine. Kokku raja peale vigu 2 minutit. Ideaalne oleks muidugi, et vigu ei tulekski, kuid nüüd enne tähtsaid võistlusi on hea, et on millest õppust võtta, et antud vead ei korduks.
2.päev

Rohkem tulemusi, graafikuid, teekondi ja pilte leiab OK Kape kodulehelt.

Meeldiv oli orienteeruda täiesti uuel maastikul, mida varem pole kaardistatud. Tulemustest suuri järeldusi teha ei tasu, kuid hea on see, et kesise talve ja kevade järel olen siiski liikumas õiges suunas.

Jalad on püsinud terved, koormused on natuke tõusnud, nüüd viimane nädal oligi nii jooksu km mahult kui ka intensiivsuselt raskeim sellel kevadel. Nagu ka enne mainisin, siis nüüd edasi on ainult tähtsad stardid:
  • EMV lühirada ja teade Unikülas
  • Balti MV tavarada ja teade Leedus
  • MK sprint ja sprinditeade Soomes Imatral
  • Jukola Kuopios

laupäev, 10. mai 2014

Vahel tuleb leida uusi ärritajaid


Selleks, et end paremaks saada, ei pea monotoonselt kilomeetriposte maantee ääres lugema. Kuigi Tartus olles kipub see vahepeal nii minema. Aga kohe kui tekib võimalus linnamelust kaugemale saada ja enda keha jõul edasi liikuda, on selline tunne, nagu oleks paradiisi sattunud. Täna oli üks nendest päevadest. Kuna nii mina kui ka Kenny käime Pärnus koolis, siis tänase trenni tegime Jõulumäe kandis. Ja kuna mõlemal on natuke probleeme jalgadega, siis kombineerisime jooksu ja rattasõitu omavahel.


Läbisime põhimõtteliselt 25 km pikkust matkarada rattaga, lisaks ka muid haake. Kolmel korral viskasime rattad põõsasse ja tegime 10-15 minutit jooksu vahele. Matkarada oli nii vaheldusrikas, et tüdimust ei jõudnudki tekkida ja lausa lust oli end proovile panna. Trenn lõppes rullirajal kiiruskatsega ja lühikese MOBO tiiruga.

Nii saabki tugevaks!

kolmapäev, 7. mai 2014

Ilves-3 peakorraldajana

loom metsas
Aastaid olen osalenud võistlusel Ilves-3 ja jõudumööda aidanud oma kasvatajaklubil üritust läbi viia enne ja pärast enda jooksu. Tänavu võtsin suurema vastutuskoorma enda kanda ja olin peakorraldaja. Tegin seda, kuna nägin, et antud kevadist Eesti orienteerumise suurüritust on võimalik paremini korraldada. Teiseks suureks pinnuks silmas on/oli vähene osavõtjate arv. Alla 500 osavõtja on ikka väike number. Nüüd tuli küll osavõtjaid 547, kuid ka see number ei paku rahulolu.
teel nööriraja starti


Keeruline on esimest korda peakorraldajana kõik sujuvalt ära teha. Nii oligi tänavune Ilves-3 rohkem piiride kompimine ja alles järgmiseks aastaks saab suuremaid muutusi ellu viia, mis pakuks võistlejatele veel positiivsemat elamust ja võimaldaks järk-järgult võistlejaid juurde saada.
üks väike osa usinast korraldustiimist
riike ja toetajaid jagus

saunarõõmud

mõttevahetused

kõik on kontrolli all

selleks, et teada saada kuhu järgmisel aastal suunaviidad näitavad, on vaja kohale tulla