Jukola

Juba aastaid on traditsiooniks, et juuni keskel võtan tee Soome Jukolale. Kui eelnevad 14 aastat olen osalenud sportlasena, siis tänavu oli oma osa kanda korralduses. Oma väikse rolli rohkem kui 2000 talgulise seas täitsin radade valdkonnas. Täpsemalt oli minu ülesandeks nii Venla kui ka Jukola ajal teatud etteantud piirkonnas tegeleda kontrollpunktide toimimise eest ja lisaks mõnede vahetuse jaoks TV-hoiatust teha.

Varustust pidi päris korralikult kaasas olema, et olla mis tahes olukorraks valmis. Näiteks olid kaasas raadiosaatja, punktitähis, helkurribad, kruvikeeraja, kruvid, hädaabipakett, telefon, emit ja muidugi erinevad kaardid eri vahetusteks ja ülesanneteks.

Talkuline

Meeskonna juhtide poolt oli võistluse päevaks ettevalmistatud juhendid iga tiimi jaoks. Iga tiim sai oma ala kaardid ja ajakava, et kuna mida teha. Lihtsustatult öeldes tuli enne starti läbi käia kõik punktid ala peal ja iga vahetuse eel vähemalt need punktid, kuhu konkreetse vahetuse võistlejad tulevad. Lõpetukseks veel kaks ringi kõikidele punktidele peale.

Venla ajal oli iga piirkonna kohta rohkem töökäsi kui Jukolal. Ala oli väiksem, kuid samas naiste vahetused olid ka lühemad ja see hoidis intensiivsust üleval. Venlal oli vaja iga vahetuse ajal tegeleda TV hoiatusega. Kokku tegeles Venlal meie ala peal 5 inimest.

Venla võistluse ajal, kui olime just taas oma punktidele ringi peale tegemas, sattusime väga emotsiooniderohkele olukorrale peale. Kui tegime teise vahetuse eel puntkidele ringi peale, siis suur osa naisi oli muidugi veel esimest vahetust jooksmas. Naiste neljanda punkti ühes hajutuses, punkt nr 119 läheduses oli väga palju naisi, ütleme, et vähemalt sada, rohkem ilmselt silm lihtsalt ei seletanud. Punktist juba 300-400meetri kaugusel võis näha ja kuulda paanilist punkti otsimist.  Iga paari sekundi tagant keegi hüüdis, kas punkti numbrit või pidas arutelu, kuhu see punkt on küll peidetud.

Punktini oli jäänud vähem kui 100m, siis ühel hetkel üks naistest hõikas, et "punkt on leitud" ja see rõõmukisa ja hõisked, mis siis metsas juhtuma hakkas oli midagi erakordset. Kõik nad jooksid punkti suunas, justkui oleks uus start antud. Seda kõike oli mõnus otse tegevuse keskmes kogeda ja kohe kindlasti jäi see kogu nädalavahetuse kõige suuremaks emotsiooniks. Praegugi seda kirjutades lähevad suunurgad üles.

Kusagil Jukola metsas

Jukola ajal olid ülesanded samad. Ala kus tuli punktides käia oli palju suurem ja töö tegemise aeg samuti tunduvalt pikem. TV-hoiatust tegime ainult viimasele vahetusele. Töö hakkas pihta 20:30 ja sai hommikul 9 paiku läbi. Jukola ajal sellist suurt ühist punktiotsimist ei näinud, kuid seal olid omad võlud. Läbi öö näha kuidas tugevad jooksevad, gruppides punkti jõutakse, seal plaan paika pannakse ja edasi liigutakse, kuidas 3-4 tundi metsas toimetanud tegelane vaevu püsti seisab, kuid siiski edasi liigub ja kuidas viimases vahetuses top 3 jooksjad viga teevad.

Kogu öö jooksul magasin vist umbes pool tundi, seda kunagi hommikul, kui tekkis tunnine auk puhkuseks. Mingil hetkel oligi olukord, kus ennustatud ajast kiiremi jooksmise tõttu tuli mitu vahetust järjest oma tiirud ära teha. Lisaks tuli vahepeal tegeleda ühe valehäirega, kus väidetavalt meie ala sees on ühes kohas esmaabi vajav sportlane.

Näide sellest, kuidas oli maastik aladeks jaotatud. Minu vastutusala oli ala nr 2.

Kindlasti oli tegemist vägeva võistlusega ja oli hea meel olla osa läbi aegade suurima Jukola osa, kui võistlejaid oli üle 20000. Muidugi tekkis tunne, et oleks tahtnud ise joosta, kuid nüüd korra elus näha seda kõike metsas otse sündmuste keerises, oli seda kõike kindlasti väärt.

Kui nüüd küsida, et milleks neid punkte on vaja pidevalt kontrollida ja milleks see kõik, siis kehva stsenaariumi korral võib mitmeid sadu võistkondi emiti jaama mitte toimimise tõttu saada tühistatud või siis väga palju segadust tulemuste maha lugemise finišis. Neid variante ja kombinatsiooni võib tekkida erinevaid, kuid lihtsalt öeldes, see kuulub Jukola kvaliteedi juurde ja seda on vaja teha.

Järgmisel Jukolal olen tagasi stardirivis!

Tartu Kevad

Tartu Kevad ei satu just väga tihti võistluskalendrisse, kuid nüüd taas tekkis see võimalus. Võistlusele minemise kasuks olid mitmed asjaolud, ei olnud ühtegi suurt võistlust samal ajal ja see asus maakodu lähedal. Kui niimoodi pakuti ilusas ja kiires metsas jooksmist, siis oli raske sellest keelduda.

Võistlus kahel päeval ja mitte väga pikkadel radadel. Kuid kui rajad on lühemad ja hea joostavusega, siis tuleb lihtsalt kiiremini joosta.

Esimesel päeval oli tavaraja iseloomuga rada, kus sai teha erinevaid rajavalikuid. Lahendasin päris palju etappe mööda teed, hoides sellega kiirust üleval ja vältimaks võimalust otse liikudes kuhugi ära kalduda või millegi taha kinni jääda. Linnulennult tuli kiiruseks 4:39min/km, kuid mööda teekonda lausa 4:07min/km. Ei ole just kõige tavapärasem nähtus metsas orienteerudes.

1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

1.päeval 3KP. Pilt: Meelis Zimmermann

Teisel päeval oli lühirajale iseloomulik võistlus. Küll natuke lühem, pigem selline tiitlivõistluste lühiraja eeljooksu pikkusega. Rada kulges natuke enam mööda tihedamaid alasid, seega kiirus nii kõrgele ei küündinud. Linnulennult tuli napilt alla 5min/km ehk 4:58min/km ja mööda teekonda 4:39min/km. Teisel päeval oli natuke tunda ka esimest päeva.

Kui esimese päeva teekonnas ei muudaks ma mitte midagi, siis teisel päeval sattusid sisse juba mõned kaldumised, kuid ei midagi üleliija hullu.

Võistluse koduleht
1.päeva teekond
2.päeva teekond
Tulemused

Tegu oli väga toreda võistlusega ja teinekordki osaleks sellises valdavalt ilusas männimetsas toimuval üritusel. Aitäh Kape!

Varandusega. Pilt: Meelis Zimmermann

Balti MV Rõuges - Balti meister!

Hooaeg on olnud huvitav. Muidugi see, et spordiala ise on niivõrd paeluv ja metsas võikski lõputult liikuda, kuid see peamurdmine, et mis treeninguid ette võtta ja milliseks kujunevad võistlused. Seda just seoses väheste jooksukilomeetritega, koormuste tõstmiste ja langetamistega, kuna aeg-ajalt annavad vigastused tunda või niiöelda tulevad tagasi. Tekitab see muidugi terve hunniku ebakindlust, samas võistlustel peab olema 100% kindel, mida tegema lähen.

Nii on iga võistlusstardi järel olnud harjumatult raske olemine. Eriti raskeks on osutunud just kaks päeva järjest võistlemised. Kui esimene päev piirajas rada läbida, siis teine päev on tulnud äärmiselt raskelt,  toimunud on justkui kivist vee välja pigistamine. Hea on see, et vähemalt tundub, et füüsiline tase on iga nädal tõusnud. Isegi kui taastuda pärast võistlust uuele tasemele, kuid võistlusel pingutada taas maksimaalselt, siis olenemata tasemest, on ikka raske.

Balti MV Rõuges ei olnud selle koha pealt mitte mingi erand. Hooaja kolmas täispikk (1,5tunni kanti) tavarada oli tulemuse ja pingutuse poolest parim, kuid enesetunne ja olemine oli ikkagi raske.

Balti MV nädalavahetuseks kasutasin lahtijooksuna neljapäeval Võrus toimunud 1500m võistlust, kus võinuks varem teiste tuulest välja hüpata, kuid sellegipoolest rahuldav tulemus esimese jooksuvõistluse kohta. Ajaks tuli 4:24.27.

Mul on isegi tagantjärgi väga raske öelda, kas Võrus 1500m jooksmine täitis oma eesmärki jalad Balti MV lahti joosta või mitte. Võimalik, et ootasin natuke kergemaid jalgu tavarajaks, just nagu aasta eest samal võistlusel. Siinkohal tuleb muidugi endale aru anda, et taustsüsteem on erinev, eelmisel aastal oli joostud km hulk kordades suurem, kui seda tänavu. Kuid ühes olen ma kindel, negatiivset efekti see kohe kindlasti ei tekkinud.

Tagantjärgi vaadatuna algas tavarada väga hästi. Kahe lühema etapi järel võtsin kindlalt suuna ringijooksu variandile, hoides jõudu raja teiseks pooleks. Teejooks ise oli täiesti vaevaline, justkui nagu tõusevad kaks jalga maast lahti, kuid kergust ega jõudu polnud. Veel teise väga pika etapi peal oli kõik hea, kuid oru ületuse järel (45minutit joostud), läks rütm käest ära. Niiöelda liblika juures tuli hakata tegema punktinoppimist. Kaotasin vigade ja ebakindlusega umbes 2minutit juurde.

Tagasi orgu laskudes, tuli seljatagant valgevenelane Alekseyonok, kes minuga võrreldes lausa lendas oru põhja. Üritasin tõusu ikka kuidagi temaga vastu pidada, kusjuures vaevu ja siis lasin end kohe ka veale vedada. Kuna asjad ei klappinud ja meie vahel oli mõned kümned meetrid, siis ma lihtsalt kadusin tema selja tagant ära. Tema jätkas veaga, mina pääsesin väheke väiksema eksimusega.

Sellest hetkest alates tuli natuke teine hingamine sisse, kuna rada oli täpselt nii palju, et ma ei pidanud võimatuks valgevenelasega kolm minutit tasa teha. Järgmisel etapil tegin enda ainukese parima vaheaja, lootes, et pääsen ilma konkurendita minema. Viimasel pikemal etapil jäin oma selle võistluse taktikale truuks ja läksin taas ringi. Kõik laabus kuni eelviimase punktini, kui omaarust lageda nurgast punktile kindlalt peale minnes, punkt lihtsalt ei paistnud kusagil. Panin minuti hakkama. Surusin siiski finišini välja. Hea oli, et lõpuni endast kõik andsin, kuna tulemustes tulid minu taha terve lätlaste armee.

Tulemuseks 7.koht, eestlastest kolmas positsioon. Võitjale, Timole kaotust 4:18. Alekseyonokile, kes tuli lõpuks kuuendaks, kaotust talle 1:26 ehk ilma eelviimase puntki veata oleks talle peaaegu ka ära teinud. Kusjuures Alekseyonok oli minuga veale minnes üks liidritest. Valgevenelastel oli üldse keeruline päev eestlastega, kui mina ajasin Alekseyonoki pea sassi, siis Sander võttis Salini rajalt maha. Tiimiarvestusse oli punkte vaja!

tavaraja teekond

Tavaraja ülejäänud tulemused

Tavaraja GPS


Teateks tuli kusagilt leida üles viimased jõuvarud. Treeneri kindla käe all pandi mind oma leivanumbrit tegema ehk siis avavahetust jooksma. Eesmärk oli orienteeruda puhtalt ja tulla vähemalt koos liidritega. Mul oli algusest peale väga raske joosta. Tavarada oli selgelt kehas ja jalgades sees. Hoidsin selles olenemata end pundis. Orienteerumine sujus, ainult kaheksandasse punkti peale minnes oli natuke ebakindlust, kuid muus osas perfektne.

Kui raja algus oli jooksuvõistlus, keskosa taas korralik orienteerumine, siis viimane osa oli taas täielik krossijooks. Hambad ristis pingutasin lõpuni, viimasel tõusul jäi natuke rohkem maha, kuid siiski veel napilt pundis. Avavahetuse ülesanne edukalt täidetud. Lätlased, valgevenelased olid veel kindlalt konkuretsis, leedukad kadusid laande ära.

Teate teekond

Teate ülejäänud tulemused

Teate GPS (minu GPS on vahepeal teistest 5-10sek maas tegelikusest)

Timo tegin teises vahetuses väga head tööd, vaid lätlane, Paulinš, suutis tuules vastu pidada, ülejäänud pudenesid. Lauri sai viimase vahetuse esimese punktiga, mis oli ka hajutus, Lätiga kohe vahe sisse ja edasi liikus vääramatult ja edu suurendades raja lõpuni. Nii tuligi võit koju!

Üldkokkuvõttes hea nädalavahetus. Tavarajal jäävad nii mõnedki kohad kripeldama, kuid tulemus siiski rahuldav. Ei hea, ei halb, tegin oma ära. Teate kuld on hea, tehniliselt korralik sooritus. Füüsiliselt usun, et olen siiski sammumas õiges suunas, mida rohkem km saab nüüd edaspidi joosta, seda paremaks läheb ka kiirus, jooksu ökonoomsus ja muud jutud.