Monday, February 16, 2015

43. Tartu Maraton – maraton on elamus

Hobusevärava juures. Pilt: Tomi-Andre Piirmets

Järjekordne Tartu Maraton läbi tehtud, järjekorras juba kuues. Nii pikad pingutused ei ole kunagi minule lihtsalt kätte tulnud, kuna alati kui number on ees, siis tuleb endast kõik anda ja niisama loksumisest ei ole juttugi.

Neli korda olin saanud oma uued Madshuse suusad alla enne maratoni. Nendest üks kord üritasin kliistri ala paika saada. Suusad lasin määrida spetsialistil, kuna endal puuduvad vajalikud vahendid ja oskused. Sellel korral oli ka oma hooldetiim raja ääres, kes geele ja jooki kolmes kohas üle andsid.

Startisin grupist 300-500 numbri 324 all. Alguses tõmmati ikka suure hooga minema, aga kuna soovisin finišeerida vähe paremal positsioonil, kui stardinumber, siis tuli kohe alguses aktiivsust näidata ja ettepoole minna. Esimesel järsemal nukil, Ansomäe juures, suusk väga pidada ei tahtnud ja sisuliselt läksin paaristõugetega üles. Peast käis läbi ainult mõtted, et kas tõesti nüüd terve rada suusad ei pea ja neljapäeval määratud kliistri pidamisala sai vähe lühike tehtud?!

Kuidagi ikka kühveldasin paaristõugetega edasi. Tõuse sai võetud pigem hästi väikse sammuga astudes, mitte suuska libistades. Alguses oli jõudu mida raisata. Käärikul sain esimese geeli. Harimäest sain ka kuidagi üles ja siis pikk laskumine. Libiseti rohkem ikka mööda, vahet polnud kui kõva hoo endale sisse tõukasin. Kuid siis hakkas minu jaoks raja kõige hullem osa, rada hakkas taas tõusma ja mees väsima. Suusad võrreldes teistega ei libisenud ja tõusudest tatsasin rohkem kääri üles.
Tartu Maratoni rada


Võitlesin iseendaga, tahtmine oli rajalt ära tulla. Lihtsalt nii jube raske oli. Need kellest olin alguses mööda tuisanud, läksid nüüd minust mööda. Päris palju sõideti jäljest väljas, kuna tuul puhus jäljed lund täis ja see tuul, mis raja esimesed osas puhus tagant, puhus nüüd vastu. Kuutsemäel kommentaator üritas mu päeva paremaks teha ja ütles, et ma sõidan nagu Andrus Veerpalu ja on lausa lust vaadata sellist tehnikat. Raske öelda, kas tõesti sõitsin korraks nagu Veerpalu või kommentaator pole kunagi Veerpalu sõitmas näinud. Kuutsemäe toidupunktist midagi võtma ei hakanud, kuna kohe selle järel sain hooldetiimilt geeli ja joogi. Kuutsemäe punkt vist jäigi ainukeseks kohaks, kus ma midagi ei võtnud, ülejäänud toidupunktides õnnestus peatumata jook kätte saada.

Enne Meegastet tuli Marek Nõmm, tegi korra juttu ja paari tõukega ta kadunud oligi. Gruppe, kes järgi jõudsid oli mitmeid. Üritasin ikka punti sisse hüpata, aga kõikidest jõupingutustest hoolimata jäin iga kord maha. Enne Palu toidupunkti laskumist sain taas kosutust hooldetiimilt ja siis algas raja viimane osa, mis on laugem ja metsavahel. Pärast Hellenurme toidupunkti hakkasin rohkem ise möödasõite tegema kui seda tehti minust. Tõusudel suusad toimisid ja sain neist kiiremini üles kui raja esimeses osas.

Vitipalu tõusudel jaksasin tööd teha küll, samas laskumistel polnud mul konkurentide suuskade vastu midagi panna. Aga meeleheitlike paaristõugetega hoidsin end pildis. Pärast kohvipunkti (ei ole kunagi peatunud seal) hakkas esimest korda elus kõhulihas krampi minema. Balansseerisin krambieelses seisundis tükk aega. Mõned korrad keha sirutades ja paaristõugete hoogu vähendades, läks olukord paremaks. Püüdsin eest veel mõne mehe kinni. Enne viimaseid kurve sain veel kaks meest kätte ja möödusin, kuid lõpusirgel näitasid nad selgelt koha kätte ja tuiskasid mööda.

Jõudsin lõpuni, olin põhimõtteliselt võitnud iseennast. Tahtmine kusagil Ande kandis rajalt maha tulla oli tõsine. Kuid teadmine, et ma pole kunagi elus füüsiliste raskuste pärast võistlust katkestanud, ei lubanud sõitu pooleli jätta ja võitlesin lõpuni.

Suured tänud määrdemehele, ise poleks ma suutnud sellisel tasemel määrida. Määrdemehe arvates oleksid minu vanad Rossignolid (murdunud) sobinud ideaalselt tänase ilma jaoks. Uued Madshused nii hästi ei toiminud ja võimalik, et läksin alt kliistriala määramisega, mis sai siis liiga lühike. Samas raja viimases osas toimisid (pidasid) need väga hästi. Samuti tänud hooldetiimile, kes jõudis ilusti igasse kokkulepitud punkti. See tegi elu palju lihtsamaks, kui sai geele ja jooki tarbida laskumistel.

Eelmise postituse lõpus küsisin, mis kohal võiksin maratoni lõpetada. Kõige täpsemaks osutus anonüümse pakutud 213.koht, mis läks vaid mõned kohad mööda. See kas mu koht on 209 või 210 on veel teadmata, kuna ühes kohas olen ühe koha saanud teises teise. Võimalik, et vaadatakse fotofinišit, kuna sirutasin jala ilusti välja. Olin telekast näinud, et nii tehakse.



Tulemused (ka vaheajad)


Pingutus mõjus organismile hästi. Eile, esmaspäeval, olid  päris paljud kohad valusad ja kanged. Kui ära taastuda, siis olen taas uuel tasemel. Pühapäeval on ootab ees Winter Xdream, kus tuleb poole tunni jagu rohkem pingutada, kui seda nüüd maratonil tuli teha.

Lõppu video raja algusest, Ansomäe laskumisest.

No comments: