Wednesday, June 9, 2010

EOC Bulgaarias

Selle aasta eesmärk oli pääseda Euroopa meistrivõistlustele ja nii ka läks. Võistlused toimusid Bulgaarias Musta mere ääres ja ees ootas tõsiseim konkurents, mida minu silmad olid siiani ainult kõrvalt vaadanud. Kohale läksime kolm päeva enne esimest starti. Esimene treening tuli suhteliselt raskelt kätte, kuna siiani olin mina o-kossidega maad torkinud, siis nüüd hakkas mets mind nõeluma. Väga ebameeldiv oli roosipõõsas kinni olla ja end sealt välja tõmmata. Aga orienteerumise seisukohalt oli keeruline mõista kuive kraave, mis olid alla põlve sügavad. Teine treening oli juba tunduvalt lihtsam, läbitavus oli parem ja vigu sisse ei tulnud. Üksikud puud ei tekitanud raskusi. Päev enne esimest starti oli sprindi modeli kord. Liivadüünidel jooksmine oli füüsiliselt raske, aga orienteerumine selle eest jälle lihtne.




SPRINT

Hommikul olid eeljooksud. Esimene osa rajast kulges metsas ja pisut linnas ning ülejäänud liivadüünidel. Esimesse punkti tegin kohe suunavea ja punkti piirkonnas veel lisakaare. Kolmandasse tuli ülisuur kaar ja viiendasse läksin väikse kaarega. Kõik need vead on umbes 35sekundit kokku. Linnasosa tuli peaaegu puhtalt, ainult üks seisak. Aga siis sai hea enesetunne otse, algas liivaralli. Orienteerumine oli lihtne, füüsiliselt vastupidi. Tuli lihtsalt õiget suunda peal hoida ja punkti joosta. Aga tahes tahtmata tekkis juba rajal selline mõte, et jube hea oleks olla 10kg kergem, siis võiks ka liivas lennata. Finaalist jäi puudu 29sekundit ehk siis puhta jooksuga oleks võimalik olnud finaali saada.


Õhtul ootas ees sprindi B-finaal. Eesmärgiks oli rada lihtsalt läbi joosta ehk teha kerge õhtune treening. Nautisin lihtsalt kaardiga liikumist ja hoidsin end tavaraja eeljooksuks.


TAVARAJA EELJOOKS


Võistlusmaastik oli pisut sisemaa poole. Temperatuur oli mõni kraad alla 30 ja nii tegin kohe lühema soojenduse. Rohkem panin rõhku võimlemisele. Esimesed kolm punkti sujusid väga ilusti, neljandaga tuli umbes minuti jagu viga. Viies-kuues korralikult ja siis pika etapi lõpus läksin orbiidile. Olukord oli nii lootusetu, et ei saanud mitte midagi aru ja viga tuli sellega vähemalt 8minutit. Pärast seda tundus mõttetu lõpuni sellises kuumuses pingutada ja võtsin rahulikult. Kõndimine oli täiesti tavaline. Ühest nõlvast alla minnes õnnestus kilpkonna ka kohata, kellest õnnestus mul siiski kiiremini liikuda. Päeva lõpptulemuseks tuli peaaegu pooleteise tunnine pingutus, millest pisut üle poole tunni oli võistlustempos.



LÜHIRAJA EELJOOKS


Soojendusel olid jalad päris head ja väsimust tavaraja eeljooksust ei tundnud. Esimese punkt oli kohe üksik puu rohelises, õnneks liikusin otse peale ja ei läinud ülejäänud puid kaardistama. Teine-kolmas orienteerusin puhtalt. Neljandasse minnes läksin lolli peaga rohelisse rammima, kinni ma sinna jäin, aga läbi sain. Viiendasse ei jälginud suunda. Kuundasse kaldusin etapi keskel ära, aga punkti enda(üksik puu) sain ilusti. Seitmenda punkti olukorrast oli võimatu aru saada. Kaardi järgi on punkt orvandi ühe hargnemise sees pätsi peal. Tegelikkuses oli päts(1-2mkõrge) ja seisis täiesti eraldi orvandist. Kümnendasse minnes ei jälginud suunda ja kolmeteistkümnendasse minnes kaldusin pisut taas ära. Viga kogunes kokku pisut üle kolme minuti. Ilmselgelt palju ja enamus vigu tuli tänu sellele, et ei jälginud kompassi. Finaalist jäi puudu kolm minutit. Füüsiliselt tundsin end hästi ja kui oleksin tavaraja eeljooksu ära jätnud, siis üle minuti kiiremini poleks jooksnud. Pigem oleksin teinud kaarditehniliselt veel kehvema soorituse, kuna tavaraja eeljooks andis päris palju orienteerumise mõttes.



TEADE

Meil oli kohal ainult viis meest, siis sellest tuli välja ainult üks võistkond. Mina esimesse ei mahtunud, kuna ei suutnud nädala alguses nii hiilgavaid starte näidata nagu Kristjan. Aga kriitilisel hetkel töötab mõistus ikka kiiremini ja nii tuligi teine võistkond ka, et noored saaksid ka suurvõistluse teate maitse suhu. Teine võistkond oli seega mina, Lauri ja Merike(ei jooksnud). Nii seadsingi endale eesmärgiks Kristjanile ära teha.

Esimesed kaks punkti tulid ilusti, jooksin rongis ja võtsid oma. Kolmandasse minnes jooksin veel kõvade meestega koos ja tempo tundus täiesti hea, jõudsin küll joosta. Aga enne kolmandat punkti valisin vale grupi ja lõhkusin end mööda rohelist. Lisaks veel viga järgmise punktiga ja nii tuli jätkata endasugustega. Enne vaatekat tuli veel prohmakaid sisse. Viimase kaare tegin puhtalt ja lõpetasin oma grupi esimeses otsas.


Kristjanile tegin ära, ühesõnaga eesmärk sai täidetud. Viga tuli kokku pisut alla kolme minuti ja kaotust vahetuse võitjale 5:02(Erik Johansson). Aasta tagasi kaotasin JWOC-l puhta sooritusega esimese vahetuse võitjale 4:20. Saaks nüüd ainult need vead maha, siis juba oleks midagi

.



PUHKEPÄEV

Hommikul käisin tavaraja finaali modelil ja jooksin raja läbi. Nägin metssigu ja tegin pisut vigu. Õhtupoolikul käisin Lauri ja Kristjaniga kohaliku linna melu ja rannajoone vilgast elu vaatamas.



LÜHIRAJA B-FINAAL


Algul jälgisin a-finaalide jooksu ja siis läksime sealt joostes starti. Juttude järgi pidi ainult 3km olema, tegelikkuses oli see üle 4km. Tänu sellele tuli soojenduse lõpp päris kiire ja napilt jõudsin starti. Kolm minutit jäi hingetõmbe aega. Raja alguse olin sunnitud pisut väiksema hooga tõmbama. Teise etapi lõpus läksin paralleelsituatsiooni, aga õnneks sain sellest kohe aru. Kuuendasse tegin jama valiku ja kaotasin minuti ning näen kaks minutit hiljem startinud Sandrit silmapiiril. Kaheksandasse minnes kaotan aru ja liigun valesse rohelisse. Kaduma läks kaks minutit, aga jätkasin võitlust. Kümnendasse minnes näen ussi otse loha peal, õnneks vingerdas kiiresti minem. Punkt enne vaatekat näen taas Sandri selga kauguses. Viimase kaare jooksen puhtalt ja lõpu poole jõudsin juba päris lähedale, aga kätte ei saanud. Kaotust b-finaali võitjale(Simonas Krepštale) tuli 6,5min. Viga tuli kolme minuti jagu. Füüsiliselt oli raske liikuda ja mingit kergust ei tundnud.


TAVARAJA B-FINAAL

Taaskord jälgisin algul a-finaali jookse, aga seekord oli starti autoga minek. Soojendusjooksule rõhku ei pannud, võimelisin pisut. Ees ootas 13,3km pikkune tavarada. Esimesed kolm etappi sujusid ilusti. Neljanda(3min. viga) ja kuuenda(minut viga) punkti piirkonnas läksin täiesti segi. Kuni vaatekani oli enesetunne täitsa okei. Nädala jagu võistlusi andis küll pisut tunda, aga iseenesest oli mõnus pingutada. Vaatekas jätsin lolli peaga joomata ja nii hakkaski mõne aja pärast füüsiliselt raske. Viimase kaare tiksusin lõpuni ja nii saigi võistlemine läbi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli väärt kogemusega, mis näitas täpselt ära, kus tasemel hetkel olen. Kindlasti oleksin saanud paremini, aga ma ei näe põhjust nuriseda, kuna tegu oli esimeste tiitlivõistlustega meeste klassis. Nüüd on siit hea edasi liikuda.

Tavaraja kaardid tulevad hiljem.




Pildid on pärit siit.

1 comment:

Martin Simpson said...

Ilusad pildid.