Tuesday, August 24, 2010

EMV sprint ja öine




Sprindiks valmistumine ei läinud päris nii nagu plaanisin. Eelneval päeval oli kavas teha ainult kerge võistluseelne soojendus ja jalad seinal puhata, aga elu käis teist rada mööda.  Kogu päeva peale pidin 12 tundi tööga tegelema, sellest 8 tundi füüsilist. Trenni tegin muidugi ära ja tunne oli hea. Päeva peale kogunes 20km rattasõitu ka. Ühesõnaga vastupidine plaanitule.

Võistluskohaks on Tallinna Botaanikaaed, kohaga olin tuttav ainult tänu vanale kaardile. Seega oli oodata head kogemust ja võimalust proovida enda o-vormi Eestis. Juba soojendusel võis jalgades tunda kergust, lihtsalt kerisid, ei mingit kangutamist. Stardist sain ilusti minema, kaarti sisseelamisega probleeme polnud ja nii sain mõnusa rütmi kohe sisse. Kuid nii kestis see vaid kuni teise punktini. Edasi kuni kaheksandani tekkis väikseid vigu, lihtsalt ei jõudnud kaarti piisavalt ette lugeda. Pika etapi lahendasin ideaalselt, kuigi ka see oli korralikult läbi mõtlemata. Lihtsalt vaatasin, et vasakult minnes tekib väike vaba koridor ja paremal on mingi muu räga. Kümnenda sain lennult ja siis üheteistkümnes valmistas raskusi. Üritasin olukorda mõista, aga ei suutnud, jooksin kuni hakkasin teed nägema ja siis üritasin kiirelt end paika panna, õnneks läks sellega hästi. Võistluskeskuseni sai jälle korraks hoo üles ajada ja kiiresti joosta. Kuid kohe kui raba pihta hakkas, liikusin käsipidur peal. Seal lihtsalt ei võinud orbiidile minna, sest paika on end jube raske seal saada. Õnneks raba esimesse punkti minnes sain käsipuuna kasutada kraavi. Kuid järgmisega jooksis juhe kokku, lähen laudteelt ära, näen suuremat turbaauku, aga edasisest ei saanud looduses midagi aru. Tegin väikse kaare, seisaku ja siis jäi vaatevälja ainult üks auk, kuhu ma polnud oma nina toppinud. 19. etapil kaldusin pisut ära, aga tajusin õigesse suunda tagasi keerata. 20.KP aga nii lihtsalt ei läinud, üritasin hoida õiget suunda ja samal ajal ka kiiret liikumisteed leida. Märkamatult olin kaldunud jälle ära, aga kaugusetunnetus oli paigas ja õigel ajal ringi vaadates mõistsin olukorda. Sealt lõpuni ei olnud muud kui  ainult jalgadele valu anda ja lõppu jõuda.

Natuke aega sai oodata viimaseid konkurente ja selgus tõsiasi, et oma teistel individuaalsetel eestikatel täiskasvanute seas olen tulnud kullaga koju. Aga et rõõmu jagada, sain ma seda tiitlit vastu võtta koos Peetriga, kes jooksis täpselt sama aja. Kolmandaks tuli Timo. Võistluste tulemustega olen igati rahul, füüsilise taha ei jäänud ka midagi(kordagi polnud raske), aga mis kehvasti läks oli orienteerumine. Viga tuli kokku 45 sekundit, sellest 23 sek enne raba ja 22 sek rabas. Põhilise põhjusena näen liigset kiirust. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kiiresti jooksnud, lihtsalt pole harjunud selle tempo pealt kaarti lugema. Aga küll sellega ka ära harjub.

tulemused

Öine toimus Uljastes ja plaan oli liikuda nii kiiresti, et orienteerumine ka sammu jõuaks hoida. Liikusingi siis imeaeglaselt, aga lohakusi tuli kokku seitsme esimese punktiga minuti jagu. Kõik oli veel võimalik, kuna etapiaegade järgi vaadates olin veel kolmandal kohal. Kaheksandat etappi alustasin ilusti, liikusin lausikul, siis keerasin küll tuulemurru tõttu varem mäkke, kuid kõik oli kontrolli all. Aga kui minu jaoks oli punktini jäänud vaid mingi 50 meetrit, siis hüppasin üle palgi, mis oli umbes meetri kõrgusel ja ühel hetkel oli mingi kuiv oks silma kõrval. Keerasin pead, et see mul silma ei läheks ja sellega kaasnevalt keerasin ka oma keha ja maandusin nii, et sain kuulda hüppeliigese raginat. Järgmisest hetkest saadik oli valu kohutav nii silma, kui jala juures. Lonkasin tulutult ringi ja eelnev orienteerumine, et kohe peaks punkti võtma, oli nagu peast pühitud. Nii jõudsingi lõpuks 16.KP juurde ja läksin sealt 8.KP-sse.  Selle uitamise peale kulus oma 12 minutit, enamus kõndides. Suurem valu kadus ära ja otsustasin jooksu jätkata. Hoidsin jalga nii kuidas suutsin, aga pidev jala peale mõtlemine ei lubanud orienteeruda enam. Järgmiste punktidega tulid ainult vead ja tagatipuks väänasin 19. KP-sse minnes veel sama jalga uuesti ning siis otsustasin kõndides raja lõpuni teha. Nii läks siis sellel korral.

tulemused

2 comments:

Anonymous said...

Mulle meeldis, kui ütlesid enne hooaja algust, et sa ei tule põhiklassi uksele mitte koputama, vaid lööd kohe jalaga ukse maha. Eesti mastaabis ongi sul väga hästi läinud! Lühirajal oli küll viimane käik puudu, kuid oli näha, et liikusid õigel teel. Usun, et sprindikuld mekkis hästi, aga nüüd on aeg põhiroaks!

Tagasihoidlik fänn.

Risto Kiilberg said...

Tundub, et uks koos hingedega lendas ... :)