Juba neljandat korda käisin kokutamas. Kui siiani oli liikunud kaheses võistkonnas, siis sellel korral läksin katsumusele vastu ühe lisaliikmega. Joonele asusin Lauri ja Jaagupiga ning tiimi nimeks "The Sild Experience". Selle järgi võis oodata rasket ettevõtmist, sest kuidagi on ju vaja tiimi nime õigustada. Ilm oli õnneks sügise kohta mõnusalt soe ja vihma ei sadanud.
Alguses võtsime mõnusa tempo ja loksusime osaliselt koos konkurentidega, aga juba teise kaardi alguses jäime kolmekesi ja nii me läinud olimegi. Vedada sai igaüks, isegi SI-pulga raskust sai jagatud. Teise kaardi lõpus pakuti joogikas mõnusalt sooja teed ja nii oli lausa lust liikuda järgmisele kaardile. Õige pea hakkasime noppima B-raja jooksjaid, kuna nende rada oli A-rajaga sama, aga nemad alustasid poolelt maalt. Igatahes oli hea joosta metsas, kui näed seal ka teisi jooksikuid ja et õiged konkurendid on kusagil kaugel selja taga. Kolmeteistkümnenda punktiga väänasime esimese vea maha, ilmelt oli kõigil hämming vana kaardi ja nüüd uue maastiku kokku viimisega. Aga õnneks pääsesime kergelt, ainult kahe minutise veaga. Kolmandale kaardile ehk siis Kükale jõudes sai Jaagup haamri ja sealt maalt hakkas tema jaoks kannatuste rada. Selleks ajaks olime liikunud umbes kaks tundi ja lõpuni oli maad veel palju. Aga ees ootas veel üks joogikas ja väike lootus oli, et kustunud kaaslane saab seal uue hingamise sisse. Suureks abiks oli tomat, mis Jaagupi august korraks välja aitas. Teada saime ka, et eelmises joogikas oli vahe järgmistega üle viie minuti, aga nähes kui aeglaselt me liigume, siis võis konkurente iga hetk selja taga näha. Õnneks Küka kaardi lõpuni suutsime end liikvel hoida. Enne viimasele kaardile minekut tegime teise vea, aga mitte midagi hullu. Aga siis hakkasid Jaagupil krambid tulema ja nii tiksusime rahulikult väikeste pausidega lõpuni välja. Konkurente edestasime lõpuks kümne minutiga.
Alguses võtsime mõnusa tempo ja loksusime osaliselt koos konkurentidega, aga juba teise kaardi alguses jäime kolmekesi ja nii me läinud olimegi. Vedada sai igaüks, isegi SI-pulga raskust sai jagatud. Teise kaardi lõpus pakuti joogikas mõnusalt sooja teed ja nii oli lausa lust liikuda järgmisele kaardile. Õige pea hakkasime noppima B-raja jooksjaid, kuna nende rada oli A-rajaga sama, aga nemad alustasid poolelt maalt. Igatahes oli hea joosta metsas, kui näed seal ka teisi jooksikuid ja et õiged konkurendid on kusagil kaugel selja taga. Kolmeteistkümnenda punktiga väänasime esimese vea maha, ilmelt oli kõigil hämming vana kaardi ja nüüd uue maastiku kokku viimisega. Aga õnneks pääsesime kergelt, ainult kahe minutise veaga. Kolmandale kaardile ehk siis Kükale jõudes sai Jaagup haamri ja sealt maalt hakkas tema jaoks kannatuste rada. Selleks ajaks olime liikunud umbes kaks tundi ja lõpuni oli maad veel palju. Aga ees ootas veel üks joogikas ja väike lootus oli, et kustunud kaaslane saab seal uue hingamise sisse. Suureks abiks oli tomat, mis Jaagupi august korraks välja aitas. Teada saime ka, et eelmises joogikas oli vahe järgmistega üle viie minuti, aga nähes kui aeglaselt me liigume, siis võis konkurente iga hetk selja taga näha. Õnneks Küka kaardi lõpuni suutsime end liikvel hoida. Enne viimasele kaardile minekut tegime teise vea, aga mitte midagi hullu. Aga siis hakkasid Jaagupil krambid tulema ja nii tiksusime rahulikult väikeste pausidega lõpuni välja. Konkurente edestasime lõpuks kümne minutiga.
Äge oli see ettevõtmine ja tiimi nimi õigustas end igati, üks isik sai tunda seda piina ja vast jääb meelde pikemaks ajaks. Ise oleks tahtnud viimast tundi ka sama moodi pingutada nagu esimest kahte, äkki siis oleks järgmisel päeval jaladki valusad.
tulemused, etapiajad, graafikud, teekonnad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar