- viimast korda said naised oma võistlust ainult valges joosta, järgmine aasta saavad ka nemad pimedasse ja vahetusi tekib ka juurde
- järgmine aasta on meestel enne öiseid vahetusi paus, et siis pikale ööle minna
- siseorienteerumine jõudis Tiomilale - start ja finiš olid jäähalli sees
- Tiomila polnud kunagi varem nii põhjas toimunud ja vist mitte ka nii hilja kevadel
Isiklikust vaatest:
- esimene suure teate start MS Parma särgis
- parim Tiomila tulemus
- kunagi varem pole ma ei Tiomilal ega ka Jukolal nii lühikest vahetust jooksnud
Skellefteasse jõudsin kohale neljapäeva õhtuks, nii sai reedel teha kvaliteetse pikema treeningu. Laupäeval enam kaardiga metsa ei trüginud, hoidsin energia võistluseks. Ettevalmistus oli hommikuse vahetuse tõttu veel selle võrra erinev, et viimasel neljal hommikul sai hommikune esimene treening tehtud kohe siis kui silmad lahti tegin ehk 5-6 ajal hommikul, just sellel ajal kui oli umbes minu vahetus planeeritud.
MS Parma Tiomila algas otseses mõttes kukkumisega. 227 võistlejat rivistati alguses jäähallis üles, siis ATV taga sammuti teineteise tagumikus välja ja siis ühel hetkel väljas anti start. Mõned komistasid juba enne starti, osad siis kui just hoog sisse oli saanud. Lendas ka Tuukka sinna asfalti ja lõhkus end korralikult, kuid õnneks jätkas.
Esimesed vahetused oleksid võinud minna paremini, et pääseda parematesse rongidesse, kuid tehti oma võimete piiril tasast tööd, suuri eksimusi ei tulnud. Võistkond oli nii üles ehitatud, et tugevamad olid võistkonna tagumisse otsa sätitud, mitte et nüüd esimene pool nõrk oleks. Viimaste vahetustega liidritele palju juurde ei antud ja natukese haaval tõusti järjest ette poole.
Minu auks oli joosta eelviimast vahetust, mis oli lühiraja pikkusega. Sain kohal 16 metsa ja tagasi laekusin samal positsioonil, vahepeal mitte ühtegi konkurenti ei näinud. Tegin rahulikult oma tööd, üritasin orienteeruda nii kindla peale kui võimalik. Sellega natuke mõnus orienteerumise sujuvus kadus, vältisin küll suuri eksimusi, kuid kohati läks liiga rahulikuks ukerdamiseks ja tuli ikka väikseid kaari sisse. GPS joonest ei paista otseselt välja, kuid orienteerumise poole pealt oleks saanud 2 minutit kiiremini. Füüsiliselt oli nii ja naa minek, reie tagused olid enne starti valulikud, köhivat hobust võis ka kuulda.
Kui minu vahetuses ei ole võimalik teadet võita, küll aga saab kaotada, seega teate jaoks oli see sellel korral piisav. Klubikaaslased olid ka rahul, seega kõik hästi. Viimases vahetuses tegi Akseli super jooksu ja tõstis meid veel 3 kohta ette poole, mille tulemusena tõusimegi küllaltki keerulise teate alguse järel kõrgele 13.kohale.
Eelmine aasta oldi 15.koha üle õnnelikud, tänavu 13.koht oli kehvema alguse tõttu pettumus, kuid tugev lõpp tõi ikkagi naeratuse näole. Meestel tundub tahtmist olevat, seega järgmistel suurtel teadetel võib MS Parma end 10 hulka ära joosta.
Jukola pole enam kaugel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar