Valmistutud, puhatud, haigestutud, osaletud - just nii lühidalt saakski Norra MK kokku võtta. Laager Norras läks üldpildis edukalt, vahepealne nädal Eestis oli mõeldud taastumisele ja Jüriööl osalemisele. Keha taastuski iga päevaga paremasse seisu. Jüriööks oli juba päris hea seis, gramm oleks veel tahtnud rahulikult võtta, kuid siis viskas unegraafiku sassi ja oligi mitmeks päevaks habras olemine ja siis kas korjasin ise kusagilt haiguse üles või Norra kohale jõudes sai esimese treeningul külmetatud. Võis ka tekkida mõlema kombinatsioon, kuna treeningu olud olid ekstreemsed. Tulemuseks igatahes haigestumine.
2 päeva enne tavaraja starti Norras MK maastiku külje all oleval maastikul treeningul. Lund sadas, sood oli põlvini vett täis. |
2019 MM võistluskeskus |
Haigestumisest andis märku enesetunne, kuid ka öine madalaim pulss oli üles roninud. Kui reeglina puhanud olekus on 35-37 madalaim pulss, siis 40 on juba ka varasemalt olnud selge märk, et kehas on mingi jama. Modeli päeval ei teinud seega midagi. Pikalt mõtlesin ühte ja teistpidi, kas üldse MK tavarajal startida, kuid lõpuks siiski läksin, kuna olemine oli parem. Haiguspäeval panin endale järgmiseks päevaks kriteeriumid, et enesetunne peab parem olema ja pulss peab ka madalam olema. Oli ja nii läksingi siiski starti.
TAVARADA
Sain küllaltki viisakalt liikuma. Kaardi ja maasiku kokku panemine ei olnud probleem. Samas öeldakse, et tavarada hakkab teisest tunnist, siis minul hakkas juba esimesse punkti minnes. Keskendusin orienteerumisele, mis laias laastus püsis kontrolli all. Ebamugavust põhjustas aeg-ajalt kummitav peavalu, mitte väga tugevalt, kuid ikka nii, et on tunda.
Tavaraja läbijooksu algus |
Nii umbes 75 minuti (teel 22.punkti) järel hakkas keha järk-järgult rohkem väsima ja hakkas tulema klassikaline tavaraja kurnatus. 22.etapi lõpus sain leeduka Bartkeviciuse 6minutiga kätte, õigemini tema ilmus minu selja tagant välja. Kui sinnani oli orienteerumine olnud suhteliselt käpas, siis leedukast lasin ennast ikka niivõrd vist häirida, et 22. tuli rabedalt, 26. ja 27.punktiga konkreetsed vead.
Pingutasin ikka vastavalt võimetele edasi. Viimane tõus raiesmikule oli juba kivist vee välja pigistamine. Tulemus midagi erilist polnud. 123 starinud mehe seas 71.koht, kaotus Kasper Harlem Fosserile +21:15. Enne võistlusi, kui tervis oli korras ja taastumine Norra laagrist käimas, siis hindasin enda võimeid 10-12 minutise kaotuse juurde.
Tavarada oli ülesehituselt minule hetkel küllaltki sobilik, tõusu oli raja peale küll 600 meetrit, kuid see kõik kogunes kuidagi sujuvalt ja sellist ronimist oli küllaltki vähe. Oleksid ja poleksid ei muuda esialgset tulemust, kuid on vajalikud selleks, et kui hetkel näha neid väikseid positiivseid pusletükke, siis tulevikus on normaaltingimuste juures võimalik see kõik kokku panna ja teha suurepärane sooritus.
LÜHIRADA
Pärast puhkepäeva oli järgmise distantsi kord. Puhkepäeval kergel sörgil käies olid jalad toonuses, kuid kerge kiirenduse ajal tundsin, kuidas hingamine oli pinnapealne. Lühiraja hommikul hommikujooksul olid jalad justkui veel paremad. Karantiinis õnnestus Soome koondise kiropraktikult natuke abi saada. Kahtlustus, et ei saa kasutada kopsude täit võimekust vastas tõele. Tehti korda, kuid toime polnud pikk.
Soojendus tundus mõnus, paar esimest etappi ka, kuid siis oli ikka nagu surnud liha vedamine mööda metsa. Tundsin, et justkui pingutan ja rapsin, kuid edasi ei lähe. Poole raja peal sai lätlane Upitis mind ka kätte. Kordus natuke sama, mis leedukaga tavarajal, et üksi orienteerumine oli enam-vähem, kuid koos hakkab asju juhtuma. Järelejäänud etappidest viis läksid aia taha.
Valusaim laks tuli 14.punkti juures, kus sain aru, et lätlane ei kavatsegi punktile peale keerata, ise keerasin, kuid kaljude vahel üle kuivanud puude hüpeldes ei pannud tähele, et 10-15 meetri peal ka punkt paistab. Nii saigi ukerdatud ja 1,5 minutit ja siis pärast täpselt nende samade kuivanud puude juurest järgmise punkti suunas mindud.
Lõpuks finišis 127 startinu seas 84.koht, kaotus Fosserile +9:35. Leinalippu ei heisanud, aga tuju üleval ka nüüd polnud. Kui keha ikkagi ei toimi, siis nii lihtsalt on.
TEADE
Jooksin Eesti teises tiimis esimest vahetust. Kahe tehtud stardi pealt sain aru, et keeruline on suuremat kala püüdma minna. Samas oli tuju üleval vaja hoida, et siiski konktreetsest stardist maksimum võtta.
Teate start |
Natuke aega suutsingi pundist kinni hoida või siis selle sabas pingutada. Tagantjärgi selgus, et esimene punkt oli minul pikem hajutus, lühem koguni 30 sekundit kiirem. See tähendas vahetuse lõpuks umbes 1,5 minutist lisakaotust, kuna kiirem rong oli läinud. Metsas seda veel ei teadnud, pingutasin edasi.
Neljandasse oleks saanud paremini minna ja ilmselt kuuendasse oleks minule sobilik variant olnud seda kivist nina vältida ja ringi minna. Seitsmenda tõus oli minu jaoks hingekella löömine, seal vahe kärises märgatavalt.
Viimasele kaarele ei läinud ma siiski üksi, eelmise päeva läti sõber ikka külje all ja mõned paistsid veel. 14. ja 15.etapi liikusin täiesti üksi, 16. sisusliselt ka oma lahendust. 16.etapil polnud piisavalt julgust, et vasakult mööda teed tõus ära võtta. Tagasi võistlustkeskusesse tõustes andsin taas hunnikus aega ära.
45 meeskonda startis, mina andsin vahetuse üle 30.koha peal, kaotust tuli +4:18. Oleks teadnud, et esimesel hajutusel on niivõrd suur kaal kogu tulemusele, siis võinuks üritada natuke agressiivsemalt alustada, kuid pigem jään kogu nädala kontekstis sooritusega rahule. Haigusest kurnatud ja kahest stardist väsinuna ning siis veel tugevatega üks-ühele joosta on omaette vägitükk. Ja rahul olen just tehnilise poolega, rada muidugi ei olnud eriti keeruline, kuid kuna nii tavarajal kui ka lühirajal lasin teistest jooksjatest end häirida, siis nüüd seda ei juhtunud.
Teate 1.vahetuse GPS - Minu GPS on Saksamaa (GER) all, kuna korraldajat soperdasid GPS-dega enne starti ja lõpuks anti minule suvaline GPS, minu nime all peaks jooksma poolakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar