EMV lühirada ja teade Hüüdres

Nüüd teist nädalavahetust järjest oli EMV-de aeg. Eelmine nädalavahetus sprindid Laagris, nüüd lühirada ja metsateade Põlvamaal Hüüdres. Põlvamaal peaks olema head maastikud kõik juba kaardistatud, aga ometi leidus veel üks maastik. Seda küll natuke "näriti" nurgast eelmisel aastal, kuid põhiline osa jäi nüüd meistrivõistlusteks.

Kahe EMV nädalavahetuse vahe läks mul suuresti taastumisele. Ühtegi tugevat treeningut ei teinud, sisuliselt käisin ainult jalgu sirutamas. Nimelt juba pikemat aega andis vasaku jala juures mitmed kohad tunda, ühe koha ülekoormus tõmbab kaasa järgmise. Nii olidki selgelt valusad tuhara ülemine ots, reie tagune ja põlve sisekülg. Õnneks sain nüüd sellele leevendust tänu manuaalterapeudile. Lisaks ei saanud juba pikemat aega kopse täis võimsusel kasutada. Need kõik tehti teisipäeval paremaks ja sisuliselt loeti sõnad peale, et tugevaid ja isegi pooltugevaid treeninguid enne nädalavahetuse võistlust mitte teha. Kerge liigutamine muidugi on kasulik. "Asju" tõsteti paika, aga keha vajas veel taastumist, kuna ülekoormuse all ägisenud kohad ei taastu üleöö.

Ideaalis oleks kolmapäeval teinud mingitsorti lõigutreeningu, kuid nüüd juhtus nii, et alles laupäeva hommikul enne võistlusi hommikujooksul tegin ühe 1:20 pikkuse kiirenduse. Abiks ikka, aga kuna sain abi teisipäeval ja lasin taastuda kehal, siis lühiraja päevaks oli keha lahti ja ka enesetunde poolest oli selle aasta parim minek, mis omakorda tekitas võistluses omad väljakutsed.

Juhtus midagi sarnast nagu eelmine aasta EM-ga. Vorm läheb järsku paremaks, nii hea tunne on joosta ja siis jääb kogu soorituses fookus pigem füüsilisele ning tehniline pool jääb tagaplaaniline. Sisuliselt jooksin nagu noor sälg, kes on esimest korda karjamaale saanud. See muidugi ei tähenda, et raske ei ole, ikka pingutad oma piiril, lihtsalt kiirus, millega seda teha sai, oli kõrgemal tasemel. Muidugi mängis siin ka oma rolli haigusest taastumine ja kaks tugevat lahtijooksu sprintide näol. Kontrast oli suur.

Igaljuhul jooksin jalad ees ja siis kusagil tuli aju järgi. Muidugi omamoodi keeruliseks tegi võistlemise ka asjaolu, et see aasta Eestis metsas veel võistelnud polnud ja üldse pärast lume sulamist mõned korrad Eesti metsas orienteerunud. Lühirajal võistlemist ei soodustanud ka 2,5 meetri joone kasutamine, pooljoonte rohkus ja vähemalt minu arvates läbitavuste kaardistamine, mis polnud kohati väga selge ja oli joonistatud pigem suviseks võistluseks, mitte kevadeks, kus puud pole veel täies lehes ja alustaimestik pole tõusmagi hakanud. Aga samas kõik võistlesid samades tingimustes.

Lühirada läks väga ebaühtlaselt ja juba sisuliselt algusest peale puudus soorituses sujuvus ning punkte sai võetud lisakaartega. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et tõmbaks nüüd hädapidurit ja kutsuks end korrale, et sooritus päris aia taha ei läheks. Jalad ju liikusid ja siis tuleb neile valu anda. Tagantjärgi on näha, et enamus eksimusi on kompassi mitte kasutamisest tekkinud ja püüdlusest mingite objektide järgi orienteeruda.

Mõned vead kujunesid nii absurdseteks ja normaalsest jooksukoridorist välja, et rajal olin tegelikult mingil hetkel veendunud, et kaks viimast startinut (Lauri ja Kenny) olid minust nende vigade ajal mööda tuisanud. Rajal olles ju alati tundub, et veale kulutatud aeg on pikem, kui see reaalselt on. Lisaks polnud näinud enda ees startinud mehi (Ats, Sergei). Olenemata paremast minekust hakkas kehal siiski raske, tundus, et alguses sai natuke üle pingutatud. Samas kõigest sellest olenetama pingutasin lõpuni ja finišisse jõudes oli üllatunud, et läksin liidriks ja viimased startijad hakkasid kohe pärast mind riburada tulema. 

Mõistsin kohe, et täna oli võimalik võistelda igat karva medali eest, kuid lõpuks on siiski heameel selle üle, et pärast aastast pausi olen taas lühirajal poodiumil, sest tegelikult oleks võinud see tulemus olla ka 4.koht ja vot siis oleksin enda peale palju kurjem. Nüüd on vähemalt on teada, et kusagil on see kiirus tänu abikätele olemas ja nüüd tuleb see sujuvasse orienteerumisse integreerida.

Oma sooritust analüüsides jään rahule ainult nelja etapiga, ülejäänutes on mingit praaki sees. Kokku tuli erinevaid eksimusi natuke üle 4 minuti ehk siis selles metsas jõudis sellega joosta linnulennult 800 meetrit. Sellised need orienteeruja trahviringid välja näevad, samal ajal veel vitsad peksavad.

Võistluse koduleht

Lühiraja GPS

Teekond, huvitav tähelepanek kaardi juures on see, et vanakooli kaardistaja ei ole kasutanud kõiki võimalikke läbitavuse kajastamise võimalusi. Kuid aga enam tundub, et antud kaardijoonis on sobilikum suveks, mitte nüüd kevadiseks ajaks.

Lühirajal ei saanud ühe oksaga hästi läbi. Tulemuseks auk läbi kõrva ja EMO-s üks õmblus. Rajal muidugi tundsin seda kohe, kuid pigem oli hea meel, et kuhugi mujale ei torganud. Adrenaliin oli nii üleval, et unustasin selle kohe ja alles pärast finišis muljetades katsusin kõrva ja tuli meelde, et tõesti rajal juhtus midagi.

EMV lühiraja top 3

Lühiraja tulemused

TEADE

Pärast nii raju lühiraja pingutust oli keha kurnatud ja võimalik, et midagi oli kehas taas välja lülitanud ja ei funktsioneerinud normaalselt. Hommikujooksul oli teel joostes enesetunne hea, jalad oli ka toonuses. Täiesti huvi pärast tegin ka sarnase kiirenduse. Kiirus sama, aga tunne märgatavalt kehvem. 

Peko esimene meeskond on aastaid sama mustri järgi toimetanud ja polnud ka sellel korral midagi teistmoodi. Lühiraja neljas mees Sergei alustas, lühiraja kümnes Reigo annab enda osa ja siis mina toon tiimi üle finišijoone. Sergei vedas ilusti kogu avavahetust ja tuli liidritega ühes pundis välja. Reigo tegi oma, tuli teisena. Liidritega, Võruga, oli vahe küll juba 5:34 peale kärisenud, tagant oli Ilves 1:28 selga tulemas.

Kui hommikujooks oli veel hea, siis soojendusel oli täiesti tühi tunne. Vahetust üle saades ja metsa poole joostes see ei muutunud. Keha ei toiminud, sellist asja nagu kiire liigutus polnud olemas. Kuid medalid olid mängus ja tuli end piitsutada. Esimese etapi mitte just parim teostus ja Kenny kiire algus tähendas seda, et kolmandaks punktiks olin kinni püütud. 

Muidugi ei hakanud rapsima ja ennast näitama, vaid võtsin kiiruse omaks. Kuuendasse minnes tundus, et oli hajutus ja läksime eri teid. Tagantjärgi selgus, et meil oli sama punkt ja Kenny jäi seal kaarti uueks joonistama. Edasi ma võisin ainult arvata, et liigun teisel kohal, kuid kindlat polnud midagi. Sihte ja avatuid kohti oli mitmeid, kus oli võimalik olukorrast ülevaadet saada, kuid konkurente ei paistnud.

12.punkt valmistas raskusi, olin otse tulnud, suutnud lugeda need olematud ninad ja soosaare välja, kuid siis jäi lõppteostus tegemata, korraliku suuna võtmise asemel üritasin maastikust midagi välja lugeda. Kraavi äärde jõudes ei saanud aru, et kuhu poole nüüd minema peaks. Põhja pool liikudes hakkas mets muutuma, siis oli selge, et olin vasakule kaldunud ja tuli mööda kraavi tagasi joosta ja täpselt siis laekus ka Kenny punkti.

Järgmise kahe punktiga ideaalne sooritus, kuid pikema hajutuse tõttu jäin maha. Vaatepunktis kerge värskendus ja viimasele kaarele minek. Järgmisega tuli eksimus sisse, ootasin pingsalt metsa muutumist mööda kruusateed joostes ja selget kõlviku piiri, kuid seda ei tulnudki ja lõpuks keerasin tunde järgi metsa sisse. Viimaseid etappe ikka pingutasin, kuid raske oli loota, et ees eksitakse. 

Kuid põhjus lõpuni pingutada on alati, seda tõestas päev varem joostud lühirada ja nüüd ka teade. Kuna rajal mõned jaamad ei töötanud Air-ga ja tuli pulk auku panna märke saamiseks, siis selgus, et Kennyl kõiki märkeid polnud ehk rada ei ole läbitud määrustepäraselt ja tulemuseks Pekole seega teine koht. Liidrile Võrule tuli minut kaotust juurde ja kolmandaks tõstis end Rakvere.

Teate GPS

EMV teate top3

Kolm kanget, kellega tuleb iga aasta arvestada. Selle korral hõbedad.

Teate tulemused

Tehniliselt oli sooritus parem kui päev varem, kompass leidis rohkem kasutust, kuid lõpuks ikka natuke üle kahe minuti üleliigset ajakasutust. Areng seegi, nüüd võib juhtuda nii, et järgmised stardid kodumaa kamaral on minu jaoks alles septembris, kui on taas EMV-de aeg. Balti MV-l mind osalemas ei näe, kuna vasaku jala ülekoormusest soovin lahti saada ja natuke on muidu ka tervist vaja parandada.

Järgmine nädalavahetus on Tiomila Rootsis, mida ootan põnevusega.

AUS MÄNG

Aga palju põletavam teema on seoses ausa mänguga meie spordis. Kuna siin blogis räägitakse asjadest nii nagu need on ja siia mingi tsensuur ei jõua, siis küsimus, mida teha sportlasega, kes teadlikult pärast oma sooritust läheb mingit käekella maastikule otsima, kui tema meeskond samal ajal võistleb top 3 koha nimel? Ehk siis miks Harju OK 2.vahetuse jooksja viibis maastikul, kui võistlus veel käib ja tagatipuks veel jagatakse selle ajal medaleid?

Reeglid on kõigile samad, kuid mõned tunduvad olevat teistest "paremad". Siin pole absoluutselt vahet, kas see kell kadus päriselt ära või oli see hädavale, et maastikule pääseda. Ja kas keegi käis veel temaga koos võistlust mõjutamas?! Seaduste ja reeglite mitte tundmine teadaolevalt ei vabasta vastutusest. Igaljuhul mage lugu, et ausast spordist lugu ei peeta ja selliseid avantüüre korraldatakse.

Loodetavasti järgmisel aastal tuuled pöörduvad vanale rajale ja Harju OK meeste esindustiimi kolmandaks jooksjaks saab keegi, kes tunneb reegleid ja peab lugu ausast spordist. Avalikult keegi ei julge seda välja öelda, aga eelmisel aastal minuga külg külje kõrval EMV teatel 3.koha nimel võistelnud Läti kodanik jäi eelmisel suvel dopinguga vahele.

Tegemist polnud nüüd reklaami soojendusega, vaid tõsieluliste näidetega, aga järgnev läheb nagu rusikas silmaauku. Nüüd esmaspäevl 22.mail kell 19 korraldab EOL treenerite täiendkoolituse, mille teemaks on "Aus mäng orienteerumisspordis." Sisuliselt peaks sellel osalema kõik orienteerujad, kes osalevad päevakust kõrgemal tasemel olevatest üritustest või on seotud mõne sellise sportlasega lähedalt. Ehk siis see pole ainult treeneritele. Mina olen end igaljuhul kirja pannud. Rohkem infot leiab https://orienteerumine.ee/2023/05/10/treenerite-taiendkoolitus-aus-mang-orienteerumisspordis/