Tuesday, April 30, 2019

Tiomila



Tiomila oli minu jaoks juba kolmas teatevõistlus käesoleval aastal ja ühtlasi ka aprillis. Eraldi ettevalmistust Tiomilaks Kangasala SK ei teinud. Suuresti ka selle tõttu, et Tiomila toimus tänavu Stockholmist rohkem kui viie tunnise autosõidu kaugusel. Ja nüüd tagantjärgi maastikule peale vaadates, ei olekski see laagerdamist väärt olnud. Eriti kui sihikul ei ole top 20 koht võistkonnana.

Kuna võistlus toimus nii Lõuna-Rootsis, siis oligi kiirem ja mugavam kohale minna lennukiga. Lennukiga Kopenhaagenisse ja sealt autoga kaks tundi sõitu. Nii sai välditud pikka laevas loksumist mõlemas suunas. Kui oleks ööpäev varem kohale läinud, siis oleks tutvumiseks teinud kindlasti ühe treeningu kõrvalmaastikul, kuid praegu nägi see nii välja, et neli tundi enne võistlust jõudsime koolimaja põrandamajutusse ja põhimõtteliselt tuligi end juba võistlusteks sättima hakata.

Ainuke vahetus millest ma tänavu keeldusin oli pikk öö, kuna see on lihtsalt nii pikk ja seal saab kõige vähem tänu hajutusete rajale orienteeruda. Lõpuks jäi ikkagi sõelale tavapärane esimene vahetus, mida olen nüüd siis juba viimased kolm aastat Tiomilal jooksnud. Eelmise aasta suur fiasko vasardas enne võistlust ikka peas. Eesmärk oligi vältida eelmise aasta vigu.

Enne starti pelgasin kõige rohkem oma füüsilist taset. Väheste jooksu km tõttu ei ole mul tekkinud tunnet, et ma jõuaks joosta. Kuid see ei osutunudki suurimaks takistuseks. Oma jooksu rikkusin ära 2,5 tundi enne starti. 6 tundi enne starti sai söödud korralik pasta, kuid enne võistlust jäi selline tobe auk, kus korralikult söömine oleks olnud liig, kuid midagi pidi siiski sööma. Käepäraseim lahendus, mida olin endale varunud ja sisaldas korralikult energiat, olid meevahvlid. Piltlikult öeldes, tekitasin endale olukorra, kus mul esialgu oli hea olla, midagi sai kõhtu, kuid pärast oli ülimalt kohutav olla.

Võistlusest. Kangasalal eelmisel aastal ebaõnne ja selle tõttu pidime startima alles kohalt 168, mis tähendas päris mitu rida tagantpoolt startimist, kui parimad võistkonnad. K-punktini tuligi sisuliselt oma elu eest võidelda. Mõni kukkus ja joosti temast üle, ka minule sõideti sisse, kuid jäin püsti ja pääsesin terve nahaga. K-punktis olin ilmselt kohal 200.

Õnneks esimene etapp oli korralike teevalikutega ja oli võimalik suhteliselt vabas vees liikuma saada. Esimeses punkti jõudsin igatahes kohal 17, mida saan lugeda väga heaks alguseks. Järgnevad kolm lühemat etappi midagi keerulist ei olnud, kui välja jätta see, et mitmel korral lugesin vale etappi ja tekkis soov minna juba varem pikale etapile. Lihtsalt punktid olid nii ühel joonel.

Suhteliselt pika etapi algusest alates läks enesetunne ja olemine väga kehvaks. Süda hakkas läikima, pingutada ei suutnud, kõik sellest viimasest söömisest. Vaheaegade järgi on näha, et minust möödus sellel etapil 50 meest. Ebameeldivaks tegi antud etapil/lõigul jooksmise veel see, et seal oli mitmeid kiviaedu, okastraataedu, mille ületamine üksi oleks lihtne, aga kui sinu taga on pidevalt mingi selline tüüp, kes arvab, et kui on kaks jalga maast lahti, siis tema äkki jõuab jalgevahelt läbi lipsata, siis see nii lihtne ei olegi. Tuli ette kukkumisi ja tuli ette ka sõimu - esimese vahetuse võlud ja valud.

Pika etapi järgselt tulid taas lühemad ja metsasemad etapid, kus rong ei liikunud nii kiiresti ja oli võimalik nurki maha lihvida ja isegi mõnest mööduda. Kõige rajumaks elamuseks osutus kaheksandasse punkti minek, mis kaardi järgi on selline mõnus heleroheline, kuid reaalsuses ülitihe kuusetihnik, kus sisuliselt liiguti ühes hanereas. Mingil hetkel ei näinud seal tihnikus midagi muud kui eesoleva mehe tagumikku ja näos kriipivaid kuivi kuuseoksi. Samal ajal oli kogu tihniku alune kehadest eralduvat auru täis. Endal õnnestus punkt suuremate probleemideta selles segasumma suvilas kätte saada, päris mitmed liikusid oma ülieredate lampidega veel vastassuunas. Tervitused siinkohal Sandrile.

Järgnev etapp õnnestus isegi üksi joosta, teised siblisid kusagilt mujalt, kuid jätkus rongis olemine. Kümnendasse minnes vaatasin korra seljataha ja sisuliselt oli rongi viimane. Siis käis küll peast mõte läbi, et olgu mul nii halb olla kui tahes, sellest pundist end lahti ei lase. Õnneks mets oli valgustusraiete ja tihnikute tõttu nii raju, et tagumised mehed püsisid ka viimases vagunis.

Etapil 14, on taas olukord, kus kõik vajusid ühele või teisele poole ära ja sai teha oma tööd, järgmistel etappidel keegi ikka kusagil vilkus oma lambiga, kuid orienteerumine oli vaja teha täielikult endal. Siis tuli taas see hetk, kui oli vaja üle karjamaade, kiviaede ja okastraataedade ronida. Taas joosti minust mööda nagu postist. Rahulolu pakkusid need vaatepildid, kui möödusid korraldajate poolt tipptiimidele antud GPS-i kandjad. See andis tunnistust, et kõige hullemini ei lähegi. Sellel etapil möödus minust ka esimese vahetuse võitja Jerker Lysell, kes vajutas ikka väga korralikult. Parema tundega oleks ehk järgi hoidnud ja saanuks max minutise kaotusega finišisse.

Viimased punktid suure mäe peal osutusid kõige keerulisemateks kogu raja peale. Imekombel oli enne mäge minu taha isegi sabarakud tekkinud, kuid mäe peal hakkas igaüks oma asja ajama, Enda hajutuse sain väikse kaarega kätte. Keegi järgi ei tulnud ja jäin üksi pusima. Vea tegemine tegi ka järgmisel etapi ettevaatlikumaks. Lõunanaaber Kums küsis veel kusagil nõlva peale punktinumbrit, kuid läks ikka vales suunas minema. Eelviimasesse minnes muutusin lohakaks ja läksin suurema kaarega punkti.

Lõpuks oligi päästev finiš käeulatuses. Viimase kahe km andsin sisuliselt 3 minutit parimatele, kuid kogu tausta arvestades ja olukorrale rahulikult peale vaadates pean kogu sooritusega rahule jääma. Suurema osa rajast tegin siiski head tööd, viimase mäe peal oli ainult raskusi. Ja ma ei korranud eelmise aasta ebaõnnestumist!



GPS-teekond

tulemused
vaheajad

Järgnevalt ootab ees nädalane laager Norras, mille sisse jääb ka kaks võistlusstarti nädalavahetusel, mis on ühtlasi norrakatel katsevõistlusteks Soome MK jaoks. Laupäeval on lühirada ja pühapäeval tavarada. Maastik tundub igaljuhul põnev olevat. Link kaardile.

No comments: