Teistmoodi Tartu Maraton

Tund enne starti, siis kui oli kõik veel rahulik.

Tänavu polnud maratonil üldse vahet, kui kiiresti suusatada, Elvasse niikuinii poleks jõudnud. Mis aga ei tähenda, et maraton poleks elamus olnud. 63km trassi asemel oli Otepääle kokku keerutatud 6km rada, mida tuli 5,5 korda läbida. Mitu erinevat starti, esiotsa sõitjad nagu tavaliselt hommikul kell 9:00.

Ma ei mäleta, et ma eelmistel maratonideks nii vähe valmistunud oleks. Suusad tavalise parakaga üle, enne starti põlve otsas pidamine alla ja starti minek. Ei mingit toitumise jälgimist, spordigeelide tarbimist. Klassika tehnikas sõidukordasid võis ka ühekäe sõrmedel ette lugeda. Eesmärk oli algusest peale minna läbima. Samas teadsin, et ega see lihtne ei ole, kui number pannakse ette ja siis peab stardist minema uhama, et mitte teistele jalgu jääda.

Alguses hoidsin end rahulikult selle koha peal, kus startisin. Libisemine ka enam-vähem teistega võrreldes. Enesetunne oli täitsa mõnus. Hea oli sõita kui nägid, et enda ümber olevad sõitjad pingutavad rohkem kui ise pingutad.

Mingil hetkel pärast starti hakkas taevast midagi lumelaadset ka sadama, mis tegi libisemise kehvemaks. Kusagil tunni peal, kui sõidetud oli 3 ringi, hakkas järjest kurnatud olek süvenema ja isegi pingutades oli võimatu teistega koos püsida. Lõppes lõpuks see sellega, et minust sõideti kui postist kümnete kaupa mööda. Ei kujuta ette, mis siis oleks saanud, kui ma oleks stardist väheke hoogsamalt minema läinud.

Igatahes mina sain oma elamuse kätte. Rahulik algus küll, kuid lõpus täiesti tühi. Sai kirja väärt treeningu, mis päev hiljem annab seljalihastes korralikult tunda.

Järgmise maratonini!

Korraldajad on toetajate peale mõtlema hakanud ja loonud pakikotile eraldi koha, kus toetajad ära märkida.