Tuesday, October 20, 2015

Lõuna-Korea osa 2

Lõuna-Korea elamused jätkusid võistlustega. Varustus sai täiendatud. Kes võttis endale ühe kinda kätte, kes mõlemasse, kes veel lisaks midagi käevarrele. Kõige tugevamad ei pannud mitte midagi.

Lühiraja raskus algas juba enne starti kui pidi mäkke ronima. Metsa nähtavus oli modeliga võrreldes isegi parem, suure osa peal oli tehtud väikest harvendusraiet, mille tulemusena oli jalge all päris palju risu. Orienteerumine algas minu jaoks kohe negatiivsete nootidega, langesin valesse orvandisse ja tulin põhimõtteliselt lageda põrkega tagasi. Edasi orienteerumine justkui sujus, kuid füüsiliselt enda tõusudest üles vedamine oli maru raske ülesanne. Valikus oli ainult kas lihtsalt kõndides või käed põlvedel kõndides. 

Lühirada
Tavarajale läksin küll mõnuga peale, kuid ega füüsiline vorm üleöö paremaks polnud läinud. Esimesesse punkti visati kohe sein ette, sain šveitslase kätte, kuid kohe teise punkti minnes läksin vale teerada pidi alla ja kaotasin ta silmist. Võtsin mõõduka tempo, sain šveitslase uuesti kätte, kuid juba etteruttavalt võib öelda, et temal oli kehvem päev kui minul. Liblikani vedasin end välja ja siis hakkaski minu jaoks tavarada pihta. Liblikas tegin kolmeminutilise vea, kui teeradade ja suurte orvandite lugemine läks segamine. Edasi ma orienteerumistehniliselt midagi hullu ei teinud, kuid kiirus, mida ma suutsin arendada, oli väga madal. Tasastel isegi oli mingi kiirus olemas, aga kohe, kui tõus tuli, oli hing paelaga kaelas ja edasi sai ainult neljakäpukil.
varustus, mida läks tavaraja ajal vaja
Tavarada

pärast sellist pingutuse läbimist on võimalik veel õnnelik olla

Teatevõistluse päeval elasin võistlusele kaasa ja kui pärast autasustamist kaardid kätte jagati, siis läksin ja läbisin kogu raja. Orienteerumise koha peal midagi erilist polnud, kuid seda huvitavam oli korraldajatega. Kuna igas punktis oli reaalselt punktivalvur, siis iga punkti valvur helistas korraldajale ja/või küsis, mis on minu rinnanumber. Pärast paari korda selgitamist hakkasin neid ignoreerima ja sain veel ühe orienteerumiselamuse Koreas tehtud.

Pärast võistlusi jäid veel mõned päevad kohaliku elu, kultuuri ja loodusega tutvumiseks, ühel päeval käisime matkamas Songnisan-nimelises rahvuspargis. Järgnevalt mõned pildimeenutused sellest päevast.
kõige võimsam

omal jalal enam ei jõua


kõht tuli sisse tõmmata

seal nähti ufot

panoraam ühe mäe tipust avanenud vaatest

Nüüd enam nõrgamaks minna ei saa ehk on aeg hakata põhja laduma uueks aastaks. Trennis näeme!

No comments: