EMV sprint, öine ja sprinditeade – aastad pole vennad

Sprint. Pildi autor Olle Kärner.

Just selline pealkiri ilmestab minu eelmise ja praeguse aasta EMV tulemusi. Kui eelmisel aastal oli võistluste järjekord täpselt sama ja tulemusteks vastavalt pronks, hõbe, kuld, siis tänavu oli tühistamine, 10.koht ja 8.koht. Samas tuleb möönda, et kõik ei jäänud sugugu vaid füüsilise taha.

Sprindis alustasin kohe kehvasti. Kui kaardi kätte sain, siis kaardikile oli nii ebameeldivalt lahti ja irvakil, et viskasin kile minema, Sellega aga kaotasin kaardilugemise aega ja ei jõudnud lühikest esimest etappi lugeda. Viga esimesega kohe 8 sekundit (korraldajatele – ei ole keeruline kilekotti kinni keevitada või siis tellida kaardid veekindlale paberile). Edasi sain tehniliselt end liikuma, kuni hetkeni, kui ma ei suutnud etapijoonte rägastikus enam tajuda, mis etappi jooksen. Liikusin 8.punktist 14.punkti suunas, kuid poolel teel sain sellest aru ning keerasin ümber (50 sekundit viga). Selle vea tõttu sai Kenny mind raja viimasel osal kätte ning polnud enam muud teha, kui lihtsalt lõpuni pingutada.

Finišis aga selgus, et ma ei saa isegi tulemust kirja: minu SI Air pulk ei registreerinud 16.punkti ära (ehkki olin igas punktis jaama ära puudutanud, mis oli justkui ebavajalik, sest jaam pidi ise juba 60 cm kauguselt punkti registreerima). Korraldajate juurde protestima minnes öeldi, et see on minu viga ja see, et keegi nägi, et ma võtsin selle punkti, ei loe ning jaamast ei pea reeglite järgi kontrollima. Peakorraldaja näitas mulle kastitäit SI Air pulki, kellel kõigil oli see punkt töötanud ning päris, kuidas on võimalik, et ainult minul ei tulnud märget. Lõin käega ja mõtlesin, et mis seal siis ikka, aga mõne aja pärast tuli Lauri Tammemäe vastu, rääkides, et tal oli täpselt sama probleem, täpselt sama punktiga. Ehk siis asi ei olnud lihtsalt juhuslik?! Lisaks kuulsin veel, et mõni pidi osade punktide juures tagasi minema, kuna pulk ei hakanud vilkuma.

Jutu mõte väga lihtne: kuna tegemist on tehnikaga ja nendega juhtub ikka probleeme, siis ei ole normaalne, et korraldaja surub jõuga oma tahtmise läbi ja ei soovigi mingit koostööd teha. Samuti võiks korraldajad oma SI Air süsteemi rohkem testida, mitte enda kaelast vastutust ära lükata ja võistlejaid süüdistada, just nagu tehti seda ka eelmine aasta samadel võistlustel. Nüüd MM-il olid täpselt samad pulgad kasutusel ja probleeme polnud.

Sama päeva õhtul toimus EMV öine. Viimati käisin lambiga metsas Jukolal, tollel korral oli küll lamp rohkem kaardi lugemiseks, sest väljas oli juba suhteliselt valge. Õige pimedas orienteerumine oli aga jaanuaris Soomes, ent metsa minekut see minul muidugi ei häirinud, küll aga tegevust, kuna pimedas orienteerumine on vähe teine teema kui päeval. Raskendas seda ka asjaolu, et olin sunnitud jooksma suhteliselt kehva hiina lambiga, mis ei valgusta just eriti palju.

Füüsiliselt tundsin end hästi kuni teeületuseni, vigu oli tulnud natuke üle kahe minuti, ent olin hoidnud ennast natuke tagasi. Pärast teeületust hakkas ootamatult füüsiliselt väga raske, pärast mida hakkas sisse lipsama ka lisakaari ja ära kaldumisi, kuni lõpuks Sander mind 3 minutiga kinni püüdis teel 19.punkti. Kui Sander mulle järgi hakkas jõudma, siis tekkis tunne, et mul lambi tuli ei põlegi, kuna Sanderi lambi valgus oli niivõrd palju suurem.

Haakisin füüsilisest raskusest hoolimata Sanderile end järele ja üritasin kinni hoida. Kõik toimis, kuni vahetult enne punkti 23 kustus eriti tihedast kuusetihnikust läbi minnes lamp ära. Jäin juhtmeid näppima: ühendused olid korras, vajutasin lambi uuesti tööle ja töötas. Mõne hetke pärast sama jama, sain aru, et „täistuli“ ei tööta enam ja tuleb pooltulega joosta. Pooltuli oli ikka eriti nutune, mistõttu jooksin edasi juba pooleldi käsikaudu.

Tulemuseks oli igatahes see, et Sander pääses minema ja jäin üksi ukerdama. Enne lõppu tegin veel vigu ja kukkusin lugematul arvul kordi, kuna ma ei näinud, kuhu astun, ja muidugi füüsiliselt ei jõudnud ka. Siiski lõppu ma igatahes jõudsin, tulemuse sain kirja. Tagantjärgi analüüsides olin 1/3 rajast täiesti konkurentsis (medal võtta), siis tekkis mõõnaperiood, kuni Sander mind pildile tagasi aitas. Kui lambiga poleks probleeme olnud, siis oleks võinud isegi medalile tõusta. Aga oleks/poleks, tuleb korralik lamp soetada ja trenni teha, et võiks öises metsas taas medalile tõusta.

Pühapäeva hommikul sprinditeates olime küll tiitlikaitsjad, kuid kahjuks pool võistkonda, õed Saued, ei saanud osaleda ja suuri lootusi üles ei saanud seada. Oma kolmandas vahetuses pingutasin öises metsas kurnatud keha täiesti tühjaks ja tõstsin võistkonna 10. kohalt 8.-ks. Sellel kohal ka lõpetasime pärast nelja vahetust.

Iseenesest oli Pärnus huvitav sprintida: ei olnud just kõige keerulisem, kuid võistlusolukorras piisavalt pinget pakkuv. Füüsiliselt/tehniliselt olin just sellises seisus nagu ma seda hetkel väärin. MM-il sai endast nii palju välja pigistatud, et nüüd Pärnus ma nende kiirusteni ei küündinud. Öise kohta kehtivad põhimõtteliselt samad sõnad, jõudsin ja tegin nii hästi kui hetkevorm seda võimaldab.

Kui öisel rajal jõudsin ka sellele mõelda, et peaks alles alanud hooaja ära lõpetama, kuna füüsiliselt olen hetkel nõrk, siis hiljem analüüsides tundub, et võib kahe nädala pärast siiski EMV tavarajale peale minna. Seni aga teen rahulikke treeninguid.

tulemused 

sprint

öine

Teekondadega võistluskaardid tulevad siis, kui arvuti otsustab minuga taas koostööd teha.