Sügisene Tartu Rattamaratoni rada

stardis päikest välja meelitamas

Täna läksid kolm kanget Otepääle, et sõita läbi Tartu Rattamaratoni 89 km distants. Tegelasteks peale minu olid veel Tauno ja Tõnis. Olin seda sõitu planeerinud juba pikemat aega, aga hooaja keskel sellist väga ette ei võta. Tauno oli ettepanekuga rada läbida kohe nõus, kuna joosta ta hetkel niikuinii ei saa. Tõnis oli viimase hetke liblikas, kes näitas suurt huvi asja vastu.

Ilmaga meil vedas, saime kuival päeval sõita. Kuid ega see tähenda, et rada kuiv oli. Pakuks, et septembris on rada tunduvalt kuivem, kui seda nüüd sügisel. Vahepeal oligi ainult üks lomp teise otsas, lisaks erinevad mudaväljad ja libedad puulehed. Suhteliselt palju oli viimaste suuremate tuultega mahalangenuid puid teel. Kuid kõik see lisas ainult vürtsi asjale. Muidu olekski liiga lihtne olnud ja poleks rajal peale kiiruse tagaajamise mingit adrenaliini kätte saanud.

Kuna võtsime seda treeninguna ja mõnuga, siis kiiret meil polnud kuhugi. Kaheks pausikohaks olid meil vaatetornid. Üks neist pärast pikka tõusu Harimäel ja teine Vitipalus. Mõlemates avanes vaade, mida peabki harva nägema, muidu ei suuda seda hinnata. Eks vaatamisväärsusi oli teisigi, seda siis nii külade kui ka metsade näol. Eriti muljetavaldav vaatepilt avanes Mägestikus, kus ühe talu juures oli loomi rohkem kui üks ja aias olev koer näitas oma imelisi oskusi, kuidas tema võiks traadist aia läbi hammustada kui tal ainult hambad seda lubaksid. Eks lahtisi koeri oli ka rajal, aga need olid rohkem sellised haukujad kui tegude koerad.

Harimäe tornis

Raja üks põnevamaid lõike oli kõigi kolme arvates Meegastest alguse saanud ja pärast Mägestiku maastikku lõppenud rajalõik. Sellised poolkiired laskumised ja järsud tõusud, kus vaevu üles sai vändatud, oli just see, mis adrenaliini kergelt üles lõi, kuna rada oli porine. Pori peal oli omakorda veel puulehed.

Lõppu jõudes tundus 89 km siiski liiga vähe või õigemini meestel oli veel jõudu üle. Lõdvestuseks sõitsime Tõraverre, kus sai mõnus treening lõpu. Kilomeetreid kogunes 97,4 ja sõiduaega 5:08. Pausidele kulus umbes 45 minutit. Oli väga meeleolukas treening.

gps teekond

Olin ka varem Tartu Rattamaratoni rada läbinud, aga seda 2004 aastal südasuvel pisut kuivema ilmaga ja seda vanal trassil, mille pikkuseks oli 63 km. Kaaslasteks olid vend ja ema. Siis algas sõit Palupera raudteejaamast, suund Otepääle, 63 km rada. Elvas aga keegi rongi oodata ei viitsinud, et Rõngu lähedale maakohta minna. Seega sõitsime veel lisaks maale. Kokku kogunes tollel korral 108 km ja aega kulus 5:24. See on ka siiani pikim rattasõit, mille olen ette võtnud. Pikkuselt järgnev oli siiani eelmine aasta Soomes sõidetud 74,8 km ots ja seda pooltühjade kummidega. Aga muidu on jäänud minu rattatrennid alla 55 km, niipalju kui ma neid üldse olen teinud.

Järgmise korrani!