Krist-o-blog: Itaalia, 25manna, jala paranemine

esimesel päeval paistis päike

Rääkides Itaalia laagri sisulisemast poolest, siis esimese kolme täispäevaga jõudsin õnneks päris palju ära teha. Tegin kaks o-trenni päevas, kuna tundus arulage maastikele niivõrd lähedal olles niisama jooksma minna. Mets lausa tõmbas. Nii nagu eelmises postituses kirjutasin, siis mets tõmbas mind nii kõvasti, et gravitatsioonijõu mõjul kukkusin kivi otsa end vigaseks.

Kuna juba haiglast lasin omal jalal jalga, siis naljalt mind voodisse lebama ei saanud jätta. Kohe järgmisel päeval sõitsin koos ülejäänud kolme laagrilisega treeningule. Teised läksid trenni, mina ukerdasin natuke mööda tasast põldu ja asfalteed väikeste sammudega. Tegin pilte, natuke uurisin kaarti. Kaks päeva pärast kukkumist ukerdasin juba Veneetsias turistina ringi. Muidugi seda kõike rahulikult ja longates. Trepid olid kõige rohkem kannatust nõudvad kohad. Jalg pidas ilusti vastu.

turist

Neli päeva pärast kukkumist läksime samale maastikule trenni, kus end vigaseks kukkusin. Käisin ka sündmuspaika uuesti vaatamas. Kivi seisis ikka sama koha peal. Kokku viitsin maastikul aega natuke üle kahe tunni läbides peaaegu 6 km. Tasapisi hakkas suurem lonkamine ära kaduma, kuid nõlvadel oli sellegi poolest keeruline liikuda. Viis päeva (viimane trennipäev) pärast kukkumist käisin lausa kaks korda maastikul jalutamas. Nii sain vähemalt mingi pildi maastikest, mis järgmisel aastal ees on ootamas.

laagrilised ja meie ratsu

Ärasõidu päev kujunes kõige ilusamaks. Päike paistis, pilvi polnud, nähtavus hea. Eelmisel päeval sai ühel maastikul sellistes vihmapilvedes oldud, et vaevu nägi kuhu edasi liikuda. Tolle päevaga oli vaja jõuda juba Stockholmi, kuna ees ootas 25manna. Mida ma reisipäeva juures kõige rohkem pelgasin oli lennuk, kuna ma jalg väga kõveras ei saanud hoida, siis Ryanairi riiulite peal pole just kõige mugavam istuda pikka kasvu isikul. Kuid minu üllatuseks paigutati mind varuväljapääsu juurde, kus jäi sirgete jalgadega istudes ka ruumi üle. Vedas.

25mannal olin sellel korral siis täiesti uues rollis. Alguses mõtlesin, et olen lihtsalt vahva sell platsil, kes jälgib võistlust ja klõpsib mõned pildid.. Kuid see idee lõppes sellega kui sain endale väikse kohustuse. Pandi mulle treeneri kaelapael kaela ja hakkasin Kangasala esimese võistkonna võistluse käiku üles tähendama. Tegu oli igati tänuväärt tööga, kuna korraldajad ise ei suutnud tulemusi kuidagi välja lasta. Kuid sellegi poolest olin igati rahul, võtsin finišikoridori ääres päikest ja suhtlesin klubikaaslastega.

25manna päikest nautimas

Eestisse jõudes hüppasin juba järgmisel päeval ratta selga ja kätte jõudis juba see päev, kui kukkumisest oli möödas 10 päeva. Perearst võttis õmblused välja, kokku oli neid kümme, ülejäänud sisemised õmblused kaovad ise ära. Jalgrattaga küll tegin oma igapäevaseid toimetusi edasi, kuid jooksma minemine tundus veel mõttetu üritusena. Kuid kaks päeva pärast õmbluste ära võtmist mõtlesin, et teen väikse sörgi pargis. Alguses plaanisin nii umbes 2 km proovida kui jalg kannatab. Lõpetuseks tuli välja, et jalg kannatas lausa 5,5 km joosta. Rohkem igaks juhuks ei teinud.

Nüüd reedest esmaspäevani olin Elvas noorte Ilvestega laagris. Viisin punkte metsa ja jõudsin isegi trenni teha. Ühtlasi ka alates reedest olen harjutanud kaks korda päevas ja seda ilma probleemideta. Seega kohustuslik puhkus on läbi saanud ja ettevalmistus järgmiseks hooajaks on alanud. Esialgu mõlguvad meeles ikka 2014 aasta võistlused, kuid mis seal salata, juba mitmeid kuid ootusärevalt oodates sai nüüd teatavaks see, et 2017 aasta MM toimub Eestis. Treeningutel on nüüd teine jume!