Laager küll käib veel või vähemalt
mõne jaoks, kuid minu jaoks sai maastikel jooksmine juba laupäeval
lõpu. Sain kokku teha sisuliselt 6,5 orienteerumistreeningut.
Suutsin laupäevases trennis end
vigaseks kukkuda. Komistasin või jalg jäi kuhugi kinni ja lendasin
otse kivi otsa. Lauri oli umbes 50 meetri kaugusel. Alguses tõusin
püsti, tundus täiesti tavaline põrutus, et natuke lonkan ja siis
jooksen edasi. Mõne sekundi pärast viskasin pilgu jalale ja
vaatepilt oli... Põlve all, sääre siseküljel, luu kõrval oli
auk. Hõikasin Lauri kohe enda juurde.
Olime autole suhteliselt lähedal ja
kuna kukkusin otse metsateele, siis lohistasin end Lauri abiga poole
kilomeetri jagu mööda teed, et pääseda autoga pääsetavasse
kohta. Päris mitmel korral hakkas pilt mustaks minema, kuid siis
istusin kohe maha. Haav oli küll verine, kuid õnneks verejooksu
polnud.
Kaks tundi pärast kukkumist jõudsime
Asiago haiglasse. Õmblused tehti vist kahes kihis, kuna haav oli
sügav. Kokku vist üle kümne õmbluse. Luud terved.
Longates saan end liigutada. Nüüd ei
ole muud kui puhata, Eestisse jõudes võetakse õmblused välja.
Vigastuse ajastus on selles suhtes hea, et see juhtus hooaja viimasel
nädalal. Jooksmata jääb ainult 25manna, kuid kahju on sellest, et
sain nii vähe järgmise aasta Itaalia MM maastikutüüpidega
tutvuda.
Elu on selline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar