Töövarjuga Hispaania tehnilistel maastikel

Hola chicos (Tere poisid) nagu ütles Navaluengas basseiniinstruktor, kes juhendas, kuidas asjad sealses basseinis käivad ja andis ka varustuse, et ujumistreening huvitavamaks teha. Ise lisaks juurde veel sellele tervitusele chicas, siis kõik tervitatud.

Laagri alguses olid käpad terved veel.

Kohalik ujula.

Olin juba aastaid  mõelnud Maximuse laagrikoha peale Hispaanias, mis nüüd ka realiseerus. Madridist kõigest 1,5 tunnise autosõidu kaugusel asuv o-meka sobis ideaalselt, et juba kergelt talveunne läinud o-tehnika ülesse äratada. Ilmad polnud kõige soojemad, kuna Madridis samuti talv, eriti võrreldes lõunarannikuga. Parimal päeval oli +10 ja päike, muidu varieerus -2...+6 vahel, Hommikul jahedam, päeva peale soojenes, päikest oli mõnusalt palju. Aga suur pluss oli see, et oli kuiv, ainult ühes hommikusel treeningul oli mets natuke märg.

Uued sõbrad võtsin ka päikest võtma. 

Sisuliselt on tegemist o-paradiisiga, käe-jala juures on mitme laagri jagu kaarte ja treeninguid. Oleneb muidugi laagri pikkusest, kuid minu plaanidesse sobis hetkel väga hästi just paljude o-treeningute tegemine, kus intensiivsus oli pigem rahulik, kuid ka mina ei jõudnud ajaliselt kõiki läbi teha. Ehk jäi midagi ka tulevikuks, kui peaks sinna tagasi minema.

O-paradiisiks ei tee seda ainult kaartide rohkus, vaid see tehniline raskusaste, mida loodus ja inimene on sinna kokku keerutanud. Kive eksisteerib seal täpselt sama paljudes eri vormides kasutuses nagu meil poes on piimatooteid. Kivid, kivihunnikud, kaljud, avakaljud, kivipõllud, kiviaiad, varemed, majad, kivised teed jne ehk siis kivid igas asendis ja vormis, nii looduse kui ka inimese poolt. Kivide vahel veel puud, põõsad ja muud loomad. Sinna juurde veel lisada pinnavormid ja ongi juba olukord, kus kaart mustab kividest ja infost ning kõik ei mahu peale, samas on vaja millegi järgi orienteeruda.

Üle võlli tehniline orienteerumine on minu hinnangul sobilik ettevalmistuse osa juulis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks Šveitsis. Lisaks muidugi tõusumeetrid, mida kogunes laagri jooksul 6400 meetrit. Ehk siis kümme päeva pikkune laager sobis täiesti viisakalt aasta põhieesmärgiks valmistumiseks.

Lisaks orienteerumisele sai ühel treeningul kohalikku mäge mindud vallutama, mis jäi napilt alla 2000 meetri merepinnast. Esialgu oli plaanis 2-3 tunnine sutsakas, kuid kaardirakenduses olevad rajad osutusid sümboolseteks võimalikeks kohtadeks, kus justkui on võimalik suure huvi korral liikuda. Kuidagi sai end mäest üles ronitud, kuid kuna samast kohast ei oleks mingi hinna eest alla läinud, siis valisin laskumiseks teise variandi, mis oli vähem ekstreemsem.

Teel ülesse sai väike ehmatus üle elatud. Liikusin mäe nõlval mööda suuri kivikamakaid, kui astudes ühele suurele kivile, mille pind oli sile, kuid umbes 30 kraadise nurga all. Kivi oli kuiv, kuid ilmselt oli kusagilt eelmiselt kivilt jäänud jalanõu alla natuke lund ja sisuliselt olematu kiiruse pealt käisin kuidagi paugust külili, nii et mõlemad käed "pehmendasid" maha kukkumist. Kui vasak käsi poleks hoogu maha võtnud, siis ilmselt sinna olekski jäänud. Daatumid oleks saanud sekundi pealt fikseerida, kuna kell võttis põrutuse ajal automaatselt vaheaja. Aga läks hästi!

Seiklus mägedes muidugi jätkus, esialgu kohe aru ei saanudki, et seis nii hull on. Sai mõlemaid käsi kasutatud suurte kivide pealt turnimiseks, alles kusagil mäest alla laskudes, viimastel kilomeetritel, kus sai vabal sammul joosta ilma takistuseta, siis tundus, et vasak käsi vajab natuke ekstra hoidmist. Ranne läks märgatavalt paari tunni möödudes tursesse, nii sai õhtul kohalikus väikses EMO-s käidud, kuid kuna seal röntgenit polnud, siis tuli sõita 40 minuti kaugusele Avila nimelisse linna suuremasse haiglasse. Käsi kipsi, kuna mingi murd sealt ikka leiti. 

Mägedes kukkumine juhtus suhteliselt täpselt keset laagrit ehk siis pooled treeningud olid alles ees. Otseselt ühtegi treeningut ära ei pidanudki jätma, järgmisel hommikul olin juba rivis ja valmis orienteeruma minema. Kuna sõrmede liigutamine suures ulatuses oli esialgu valus ja ma kompassi/kaarti kannan samas käes, siis tuli paar treeningut kasutada vasaku käe kompassi paremas käes. Nii oli isegi võimalik kompassi äär etapiga paralleelselt hoida. Pöidla juures olevad lihased läksid päris valusaks lõpuks, kuna tegid harjumatut tööd.

Laager läks seega ühesõnaga omasoodu edasi ja ühtegi treeningut tegemata ei pidanud jätma.

Laager numbrites:

• 24,5 treeningtundi
• 148km
• 6400 tõusumeetrit
• 17 orienteerumistreeningut (2 pimedas, 3 sprinti)
• 419 kontrollpunkti
• 1 seiklus mägedes
• 1 ujumine
• 1 randmeluu murd
• 1 noor hakkaja laagris kaasas, kes käis kõik samad maastikud läbi

Aasta tagusega on seis palju viisakam erialase töö suhtes. Eelmise aasta jaanuaris ei kogunenud ühtegi orienteerumist ja jooksuga oli sarnane seis ehk hetkel on seis positiivne. Muidugi detsembri keskpaigast pidin tegema kolme nädalase sundpuhkuse, kuna üks soolikas oli tunginud ilmavalgust vaatama. Topiti tagasi ja õmmeldi lukk ette, mis loodetavasti peab. Sellest tingituna saigi Hispaania laager rahulikumalt võetud. Ehk tehniliselt keerukad maastikud sobisid hetkel nagu valatult ettevalmistusse.

Kui mõtlete, et kui paljude sõnade ette on võimalik panna "o", siis paljude, siin blogis ilmselt absoluutselt kõigi sõnade ette. Head oo-tamist!

Tuju hea pärast eelviimast treeningut.

Valik treeningute kaarte: (mõned kaardid tekivad siia hiljem juurde)