EMV lühirada ja teade

EMV-d hakkavad otsa saama, jäänud on vaid EMV pikk rada. Kuid läinud nädalavahetusel jagati medalid välja nii lühirajal kui ka teates. Üks oluline isiklikul tasandil, teine klubi tasandil.

Nädala sees kasutasin ettevalmistava treeninguna koduse MM lühiraja uuesti jooksmist, mille puhul nägin sarnasusi Vetla maastikuga. Seda kõike muidugi võistlusinfo ja vana kaardi põhjal, kuna Vetlaga varasem kogemus puudus. 

Ilm oli hea, tuli värskendavat vett pidevalt peale. Ainult kaardimaterjalile see ei meeldinud, mis muutus taas üheks nätsakaks, millega ei andnud korralikult tööd teha.

S-1 K-punkti kaardilt leidmine käis silmapilkselt ja kohe oli selge, et otse peale. Kindlaid orientiire abiks ei olnud, kuid suund ja kerge aimdus, kuhu suunas reljeef parasjagu langeb, oli olemas. Punkt ise väga kindla objekti peal.

1-2 Kandikul pakuti võimalust punktile teed mööda läheneda ja otse mineku riski ei soovinud ma ette võtta. Kaotada oli rohkem kui võita.

2-3 Midagi erilist korda ei saatnud, kuid parimatele poegadele kaotasin pool minutit juurde. Pidevalt valelt poolt puud või lihtsalt aeglane?! Enne punkti oli küll korraks segaduses, kuna kaardil on enne punkti siht, kuid maastikul oli enne kaardil olevat veel üks ja ka pärast punktist väljumist. Sealt võis mõned sekundid lipsata

3-4 Õige suund, pooljoone tunnetamine, diagonaalis mäest alla, kuid soo ääres tekkis peas ikka tunne, et tahaks vasakule keerata, kuid õnneks mitte ja punktile ilusti peale.

4-5 Oodata võis seal soos mida iganes, natuke hirmutas kaardil kujutatu ära, kuid hoidsin üldsuunda ja mineraalmaani jõudes punkt sisuliselt juba paistis.

5-6 Laual kaks varianti, kas etapi teises pooles natuke mäge ja suurt lohku vältida ning võibolla parem joostavus jalge alla saada või siis minna võimalikult otse ja just sellest suurest lohust abi saada. Otsustasin viimase kasuks, kuna tundus tehniliselt lihtsam teostada. Lohu põhjast punktini tundus nii pikk maa, et mitu korda tekkis kahtlus, et kas tõesti olen vales orvandis, kuid õnneks mitte, olin kasutanud õigeid orientiire.

6-7 Pidevalt tuulemurru vahel, samas hoida enda kaardis ja õiges suunas. Etapi alguses nägin rajal ka esimest ja viimast korda konkurente Reigot ja Sergeid, kelle sõnutsi ma kadusin lihtsalt kuhugi tuulemurru taha ja läinud ma olingi.

7-8 Veel peaaegu enne teele jõudmist ei olnud ka kaarti lahti murdnud ja nägin antud etappi ainult teeni Lihtsalt polnud sobivat hetke selle nätsakaga tegeleda, kuna tuli võsas vaeva näha. Kuid niipalju oli rada ette vaadatud, et peale otse minemise alternatiive ei paista. Punktile libamisi mööda nõlva alla. Iseenesest pooljoonega orvand hakkas varem juba pihta.

8-9 Kas liini alla või mitte? Kuna liini alune joostavus oli teadmata ja metsa all sai enam-vähem normaalselt joosta, siis isegi etapil liinile küllaltki lähedal olles ei tekkinud ahvatlust liini alla pöörata.

9-10 Kogu raja suurim komistuskivi. Tagantjärgi saab öelda, et kõik algas valest algsuunast, mis võis olla küll tingitud parema läbitavuse otsimisest, kuid kindlasti oleks läbi lohu kindlam olnud minna. Lõpuks nõlva peal ikkagi väga raskesti läbitavas alas ukerdades ei olnud mitte millestki kinni hakata kuni sain aru, et olen roninud liiga kõrgele. 40-50 sekundit kadus nagu ei kuhugi. Sellel etapil kippusid mõtted ka tulemusele minema.

10-11 Sama ebamugav etapp kui eelmine, ainult selle vahega, et nüüd oli mida lugeda. Pool ajast jalad maad ei puutunud. Ei, ma ei jooksnud nii kiiresti, vaid turnisin tuulemurrus.

11-12 Nina peale, mööda lohkude rida ja orvandist alla punkti.

12-13 Kindla peale, kiirustada polnud vaja.

13-14 Esimest lohku vältides, teisest läbi. Soo paistis paremat kätt. Hoian nõlval kõrgust, mis ei olnud läbitavuse tõttu üldse lihtne. Tundus, et nõlv kestab nii kaua, et justkui polekski õige koha peal. Lõpuks punkti orvand on nii suur, et sellest oleks keeruline mööda minna. Kontrollisin punkti numbrit, nagu ka iga teise punkti puhul, kuna reaalselt oleks olnud väga lihtne mõni paralleelsituatsiooni punkt võtta.

14-15 Tõusul soovinuks kindlasti kiiremini joosta. Valges metsas sattusin juba kuhugi võssa. Nõlv oli ujuv, kuid lõpuks orvand ise oli küllaltki konkreetne. Väikse ehmatusega sain punkti kätte.

15-16 Eelmine etapp tegi ebakindlaks ja nii üritasin nüüd hoida end võimalikult õigel kursil, nii palju kui seda mets lubas. Tee ületasin täpselt orvandi juurest, mis tekitas lisa kindlust, et küll see punkt on ka kohe oosi taga. 14-15-16 tabasin vist kõige raskemini läbitavad kohad, kuna kaotus kärises mühinal juurde.

16-17 Mitu korda kontrollisin suunda ja esimest korda tekkis tunne, et nüüd saab kiiresti joosta. Alguses isegi oli mingi loha, kuid tumerohelisest surusin toore jõuga läbi.

17-F Ergutuste saatel finišisse.

Sooritus oli hea, mitte väga hea ega ka parim. Kuid üldjoontes saab öelda, et hoidsin sooritust kontrolli all ja kiirustasin aeglaselt ehk tegelesin orienteerumisega. Kindlasti oli kohti, kus saanuks kiiremini joosta, kuid see on pigem see pool sooritusest, mis tuleb kaasa võtta järgmiste startide jaoks.

Tulemuseks teine koht, Lauri esimene, Timo kolmas. Tavarajaga võrreldes progress, üks aste kõrgemale, kuid pigem teeb mulle head meelt see, et olen saanud laias laastus lühiraja jooksmise kontrolli alla. 

Lühiraja järgselt tabasin end mõttelt, et Vetla maastik on segu Vitipalust, Voosest ja Läti MM lühiraja maastikust. Ehe tõestus sellele, et orienteerumine on kogemusel baseeruv ala. 

GPS-jälgimine

Lühiraja teekond. Näeb natuke paremini, kus sai käidud.

EMV lühiraja tulemused

Eesti lühiraja parimad

Isiklik Eesti MV lühiraja statistika:

2010 - 8.koht

2011 - 7.koht

2012 - ei osalenud

2013 - 5.koht

2014 - 6.koht

2015 - ei osalenud

2016 - 6.koht

2017 - 27.koht

2018 - 3.koht 

2019 - 3.koht

2020 - 2.koht

Pühapäeval toimus ka teatevõistlus. Ühelt poolt tore, saab sõpradega ühes tiimis joosta ja justkui eelnevalt kaela riputatud medali ära tuua, kuid teiselt poolt nukker, kuna nii vähe võistkondi oli joonel. Võiks ju mõelda, et olen poodiumil ja mis mul sellest, mis seal tagapool toimub, kuid tegelikult nii ei ole. Võistlustunne tekib ikka koos teistega.

Kus on noored? 14-15 aastased ja vanemad mitte ei võiks osaleda, vaid lausa peaks. Sealt tulebki see reaalne kogemus ja karastatus joosta mees-mehe ja naine-naise vastu. Omavahel pusides seda ei teki. Ja veteranid? Kuni 50 aastat pole vanus, millega jääda koju kindaid ja sokke tegema. Tuleb noortele näidata kuidas orienteerutakse.

Kindlasti ei ole see nende pihta, kes kohal olid, vaid see on mõtteaineks neile, kes ei olnud kohal. Muidugi ei tasu ootama jääda, et treener "kepiga peksab" starti või keegi tuleb põlvili paluma, et ilma sinuta ei saa joosta. Ise on vaja initsiatiivi näidata.

Teade ise hakkas Peko jaoks igati hästi, Sergei tuli juhtgrupi ühe osana. Kõik justkui ilus, kuid see et vennad Sillad meid üle jooksevad teises ja kolmandas vahetuses, oli samuti teada. Sisimas muidugi lootsin, et kaotus pärast teist vahetust on väiksem, et säiliks mingiga võimalus Timot kummitada, kuid kahjuks mitte.

Vaatepunktis - sain info, et kiiret pole mitte kuhugi.

Pekole teine koht.

Vaadake, ma olin nii rumal, et esimisega jooksin sinna teeni välja.

Kümne minutise kaotus võttis motivatsiooni alla, et minna viimast vahetust jooksma nii nagu eelmisel päeval lühirada. Esimese punktiga tegingi kohe enneolematu vea, mis äratas nii palju üles, et pärast seda keskendusin orienteerumisele. Füüsiliselt endast kõike ei andnud, kuna tagant keegi ohustamas polnud. Vaatepunktile läksin kehvasti peale, kuid muus osas ei muudaks tehnilises soorituses midagi. Füüsiliselt oli küll natuke raskem minek kui päev varem.

Teate GPS-jälgimine

Teate teekond

EMV teate tulemused

Pekole teine koht, seega eelmise aastaga võrreldes väike progress. Nädalavahetuse peale seega kaks hõbedat ja võib jääda rahule. Senini igalt EMV distantsilt medal.

Aitäh korraldajatele EMV väärilise võistluse korraldamise eest!

Järgmiseks Soome MV teade.