Jukola

Juba aastaid on traditsiooniks, et juuni keskel võtan tee Soome Jukolale. Kui eelnevad 14 aastat olen osalenud sportlasena, siis tänavu oli oma osa kanda korralduses. Oma väikse rolli rohkem kui 2000 talgulise seas täitsin radade valdkonnas. Täpsemalt oli minu ülesandeks nii Venla kui ka Jukola ajal teatud etteantud piirkonnas tegeleda kontrollpunktide toimimise eest ja lisaks mõnede vahetuse jaoks TV-hoiatust teha.

Varustust pidi päris korralikult kaasas olema, et olla mis tahes olukorraks valmis. Näiteks olid kaasas raadiosaatja, punktitähis, helkurribad, kruvikeeraja, kruvid, hädaabipakett, telefon, emit ja muidugi erinevad kaardid eri vahetusteks ja ülesanneteks.

Talkuline

Meeskonna juhtide poolt oli võistluse päevaks ettevalmistatud juhendid iga tiimi jaoks. Iga tiim sai oma ala kaardid ja ajakava, et kuna mida teha. Lihtsustatult öeldes tuli enne starti läbi käia kõik punktid ala peal ja iga vahetuse eel vähemalt need punktid, kuhu konkreetse vahetuse võistlejad tulevad. Lõpetukseks veel kaks ringi kõikidele punktidele peale.

Venla ajal oli iga piirkonna kohta rohkem töökäsi kui Jukolal. Ala oli väiksem, kuid samas naiste vahetused olid ka lühemad ja see hoidis intensiivsust üleval. Venlal oli vaja iga vahetuse ajal tegeleda TV hoiatusega. Kokku tegeles Venlal meie ala peal 5 inimest.

Venla võistluse ajal, kui olime just taas oma punktidele ringi peale tegemas, sattusime väga emotsiooniderohkele olukorrale peale. Kui tegime teise vahetuse eel puntkidele ringi peale, siis suur osa naisi oli muidugi veel esimest vahetust jooksmas. Naiste neljanda punkti ühes hajutuses, punkt nr 119 läheduses oli väga palju naisi, ütleme, et vähemalt sada, rohkem ilmselt silm lihtsalt ei seletanud. Punktist juba 300-400meetri kaugusel võis näha ja kuulda paanilist punkti otsimist.  Iga paari sekundi tagant keegi hüüdis, kas punkti numbrit või pidas arutelu, kuhu see punkt on küll peidetud.

Punktini oli jäänud vähem kui 100m, siis ühel hetkel üks naistest hõikas, et "punkt on leitud" ja see rõõmukisa ja hõisked, mis siis metsas juhtuma hakkas oli midagi erakordset. Kõik nad jooksid punkti suunas, justkui oleks uus start antud. Seda kõike oli mõnus otse tegevuse keskmes kogeda ja kohe kindlasti jäi see kogu nädalavahetuse kõige suuremaks emotsiooniks. Praegugi seda kirjutades lähevad suunurgad üles.

Kusagil Jukola metsas

Jukola ajal olid ülesanded samad. Ala kus tuli punktides käia oli palju suurem ja töö tegemise aeg samuti tunduvalt pikem. TV-hoiatust tegime ainult viimasele vahetusele. Töö hakkas pihta 20:30 ja sai hommikul 9 paiku läbi. Jukola ajal sellist suurt ühist punktiotsimist ei näinud, kuid seal olid omad võlud. Läbi öö näha kuidas tugevad jooksevad, gruppides punkti jõutakse, seal plaan paika pannakse ja edasi liigutakse, kuidas 3-4 tundi metsas toimetanud tegelane vaevu püsti seisab, kuid siiski edasi liigub ja kuidas viimases vahetuses top 3 jooksjad viga teevad.

Kogu öö jooksul magasin vist umbes pool tundi, seda kunagi hommikul, kui tekkis tunnine auk puhkuseks. Mingil hetkel oligi olukord, kus ennustatud ajast kiiremi jooksmise tõttu tuli mitu vahetust järjest oma tiirud ära teha. Lisaks tuli vahepeal tegeleda ühe valehäirega, kus väidetavalt meie ala sees on ühes kohas esmaabi vajav sportlane.

Näide sellest, kuidas oli maastik aladeks jaotatud. Minu vastutusala oli ala nr 2.

Kindlasti oli tegemist vägeva võistlusega ja oli hea meel olla osa läbi aegade suurima Jukola osa, kui võistlejaid oli üle 20000. Muidugi tekkis tunne, et oleks tahtnud ise joosta, kuid nüüd korra elus näha seda kõike metsas otse sündmuste keerises, oli seda kõike kindlasti väärt.

Kui nüüd küsida, et milleks neid punkte on vaja pidevalt kontrollida ja milleks see kõik, siis kehva stsenaariumi korral võib mitmeid sadu võistkondi emiti jaama mitte toimimise tõttu saada tühistatud või siis väga palju segadust tulemuste maha lugemise finišis. Neid variante ja kombinatsiooni võib tekkida erinevaid, kuid lihtsalt öeldes, see kuulub Jukola kvaliteedi juurde ja seda on vaja teha.

Järgmisel Jukolal olen tagasi stardirivis!