 |
| Stardikoridor - tempo tapab! |
Juba mitmeid aastaid on peas käinud maratoni jooksmise mõte, kuid kohe kindlasti mitte asfaldil toimuv maraton, kuna see ei pakuks emotsionaalselt mitte midagi ning liigituks minu jaoks ainult jalgade lõhkumise alla. Kui kunagi üldse asfaldil maratoni joosta, siis lihtsalt ärategemise pärast, et linnuke kirja saada. Õnneks on jõudnud ka pikemate maastikujooksude kultuur Eestisse, mis lööb silma mõnusalt särama. ACE Adventure Racing Teami üritustel olen ikka silma peal hoidnud ja nüüd avanes suurepärane võimalus just hooaja lõpus end maratonidistantsil proovile panna. Ees ootas Eesti Maastiku Maraton 2017, mis algas Lahemaalt Kõnnust, lookles läbi Kõrvemaa ja lõppes Aegviidus.
Maratonieelselt tegin ilma süümepiinadeta kahepäevase treeningpausi, et luud ja lihased saaksid puhata. Enne maratoni ma ei pelganud seda, kas ma jõuan raja läbida, vaid pigem, mida teevad põlved, kuna paar nädalat varem Šveitsis võistlemine lõppes mõlema põlve tõsiste valudega, mis oli tingitud suuremalt jaolt järskudest nõlvadest alla jooksmisega ja sellega kaasneva põrutusega. Vältimaks rajal vedeliku -ja energiadefitsiiti, siis võtsin oma joogipauna ja hunnikus geele kaasa.
Pärast pikka nädalat, mil oli ainult sadanud, oli lausa imeline, et maratoni päeval paistis päike. Stardipaugu kõlades läks kohe üks kergejalgne, nappides võistlusriietes (lühikesed püksid, lühikeste käistega särk, joogipudeli vöö puusadel) sportlane rida juhtima. Võtsin positsiooni kohe tema taha. Olin justkui talveriietes tema kõrval. Minul jalas pikad liibukad, seljas pikkade käistega soojapesu särk ja natuke kohmakam kott joogiga seljas.
Vahe järgnevatega hakkas Pärlijõe kallastel kohe venima, ühel hetkel seljataga kedagi enam ei paistnudki. Hoidsin end teisel positsioonil ja ei kippunudki juhtima minema, kuna minu jaoks oli juba antud tempo ülejõukäiv, pulss seisis stabiilselt 170 juures. Viru rabani jõudes oli hea tunne, et nüüd saab naeltega jooksmisest kasu hakata lõikama. Läksin rajale just kõige tavalisemate Icebugi orienteerumisjalanõudega, millel on naelad all. Laudtee oli siiski enamjaolt kuivemapoolsem ja väga suurt kasu konkurendiga võrreldes ei saanud. Laudteele oli ka muidu rahvast kõndima tulnud ja üks naljakas moment oligi, kui konkurent ees ja mina järel jooksime mööda laudteed ja sattus selline koht, kus noorpaar kõndis vastu, kuid neil puudus võimalus astuda kõrvale, kuna kõrval oli raba vett pilgeni täis. Nii toimusidki kiired tantsuliigutused vastamisi ja kõik said ilma vette kukkumata jätkata oma teekonda.
Viru raba järgselt sai paar sõna konkurendiga juttu ka puhutud ja siis selguski, et tegemist on norrrakaga, pärit Lillehammerist, elab Tallinnas Eesti naisega, endine suusataja. Kusjuures tänavu Berliini maratoni jooksnud 2:38-ga. Mõne kilomeetri sain ise ka juhtida, rahustasin tempot natuke maha. Enne Tallinn-Narva mnt ületust sai viimased sõnad vahetatud, kus norrakas arvas, et liigume päris hea kiirusega, mille peale mina vastasin, et ilmselt liiga kiire algus. Paika pidasid mõlemad. Igatahes pärast maanteed lasin norrakal eest ära libiseda.
Kui norrakaga koos kippusid km ajad ikka alla 4 olema, siis edasi lasin mõnuga umbes 4:15min/km kohta. Sealkandis olid ühed porisemad rajalõigud, kuid siiski talutavalt joostavad. Võiks öelda, et orienteeruja jaoks sobilikud. Järvi järvede juures olevast joogipunktist jooksin taas mööda ilma peatumata, kuna joogipaunas oli veel piisavalt joogipoolist. Teisel pikal laudteelõigul, sellel korral Kõnnu Suursoos, oli minu jaoks kogu maratoni tipphetk. Jooksin üksi mööda laudteed, päike siras otse näo peale ja see mõistmine, et kuradima äge ja mõnus ettevõtmine ja milline vapustav loodus. Eks ma nautisin ka teisi raja osasid, kuid seal ma reaalselt eraldi mõtlesin selle peale.
Pärast raba hakkas sisuliselt rada alles pihta, tõusunukke tuli rohkem sisse, lisaks rada muutus kitsamaks ja tehnilisemaks. Jussi järvede joogipunktis sain tagasisidet, et norrakaga on vahe 4-5minuit kanti. Maiustama ja jooma sinna ei jäänud, omad varud veel toimisid. Seal kandis hakkasid ka lühema distantsi matkajaid tee peale jääma, mis tegi raja läbimise selle koha pealt lihtsamaks, et sai neid järjest kinni püüda. Väga meeldiv oli tunda, kuidas neist möödudes sai paar ergutussõna ka juurde, mis kõik kulusid ära, kuna just sealsetel lagedatel aladel, Jussi nõmme kandis hakkas füüsiliselt raske ehk 28km juures hakkas minu jaoks maraton pihta.
Jussi nõmme juures sain esimest ja viimast korda infot, kui kaugel on järgmine jälitaja. Selgus, et vahe on 3 minutit, mis tundub selline paras vahe, kuid kui just on hakanud võitlus endaga pihta ja lõpuni oli jäänud 15km, siis see vahe võib sulada kõigest paari km jooksul olematuks. Lisaks hakkas tugevalt tunda andma ka parem põlv, eriti laskumistel, kuigi ka lausikul joostes tuli lihtsalt valu ära kannatada. 15km enne lõppu hakkas pihta ka pidev arvutamine, kui palju veel lõpuni on, seda nii ajaliselt kui ka km järgi.
Soodla jõe ületus oli küll omamoodi ettevõtmine, kuna luht oli korralikult üle ujutatud ja nii polnud kuiva jalaga teest haisugi, pigem oli tegemist veeteega, kus olid sügavad ja madalamad kohad, kus natuke sai toetada mõnele puujupile. Seda oli siiski ainult korraks, algas taas tavaline enda piitsutamine. 32,5km peal olevas joogipunktis tegin esimese kiire peatuse, jõin topsitäie vett, sõin väikse kurgiviilu ja kõrsiku. Enda joogipaunas oli küll veel vedelikku, kuid puudus teadmine, kui palju, kuid igatpidi oli lihtsam topsist juua.
Rada jätkus Riistakõrve raba ääres olevat oosi pidi, kus jooksmise tegi raskeks just väiksed tõusu ja laskumise põntsud, lisaks veel kohati kaldu nõlva peal, mis ei lihtsustanud kuidagi ühtlaselt finiši poole kulgemist, vaid aitasid just viimaseid mahlasid välja pigistada. Eriti, kui peas on teadmine, et kusagil seljataga on iga hetk keegi suure tõenäosusega järgi jõudmas. Väikest kartust süvendas lisaks veel järjest aeglasemad km ajad, kui viimase 10km ajal automaatselt kella peale tulevad km ajad ei tahtnud kuidagi alla 5 tulla.
3km enne lõppu oli korraldajate poolt üllatusena püsti pandud elustamistpunkt, täpselt viimase raske tõusu otsa Pukimäele. Surusin end kogu tahtejõuga ilma kõnnisammuta end sealt üles, võtsin laualt topsitäie juua ja lonkisin kiiresti minema. Aeg-ajalt viimase 10km ajal viskasin pilgu ikka seljataha, et kuna mind poolelusalt kätte saadakse ja nii ka 1km enne finišit. Pidin mitu korda vaatame, et aru saada, kas silmad petavad või tõesti peab nüüd lõpus veel ekstra pingutama hakkama.
Nii tuligi kusagilt üles leida viimased varud, jalad olid parajalt krambieelses seisundis, lisaks veel üks käsi kiskus ka krampi. Viimasel tõusunukil enne tänavatele jõudmist oli ilmselt krampidesse langemine täiesti noatera peal, kuid asfaldile jõudes andsin hoogsalt jalgadel minna. Õnneks vahe ei vähenenud, pigem püsis sama ja nii kõige meeleheitlikumaid liigutusi ei pidanud tegema hakkama. Küll aga finišijoone eelselt käsi üles tõstes viskas korralikud krambid sisse ja käed langesid sama kiiresti alla tagasi. Viimane 1,06km tuli 4:14min/km.
Lõpuks aeg 3:17:59, norrakas 7 minutit 53 sekundit varem finišis. Kait Vahter jäi 31 sekundiga selja taha. Polar näitas GPS järgi lõpuks 43,3km. Tulemuseks tubli teine koht. Jah, lõpuni ma jõudsin, kuid kui treeningmaht ei ole selliseks pingutuseks vastav ja pole ka pikemaid treeninguid teinud, siis tuligi see kõik rohkem tahtejõu pealt. Kindlasti oli tegemist oma olemuselt ühe orienteerujasõbralikuma jooksuvõistlusega, kuid kindlasti mitte pikkusega. Tänavu kõige pikem orienteerumisvõitlus jäi ajaliselt rohkem kui tunniga maratonile alla.
Kahju, et rauast jalgu ei ole. Finišijärgselt lohistasin oma tühjaks pigistatud jalgu järel, põlves korralik valu. Nii jätkus puujalgadega käimine veel mitu päeva. Esimesed kaks päeva pidi väga rahulikult ringi käima. Kolmandal päeval oli juba parem, nüüd neljandal-viiendal puhkepäeval on keha justkui taastunud, kuid parema jala talla all, kanna lähedal on valu sees, mis annab just liikumise peal tunda. Järgmisel korral ma nii pikale distantsile nii tugeva tallaga ja naeltega jalanõudega võistlusele peale ei läheks. Esialgu oli plaanis tavalise tossuga minna, kuid kes see jõuab neid vett täis veepakke järel vedada. Õnneks on hooaeg läbi ja puhkepäevade lubamine ei ole patt, kuid loodetavasti taandub ka see valu ja saab korralikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata.
Suured tänud korraldajatele, kes on nii ägeda ürituse ellu kutsunud ja suudavad selle ka edukalt läbi viia. Eriti hea oli minu arust kogu raja ulatuses rajatähistus. Kes teab, uuel aastal olen võibolla uuesti stardis.
Võistluse koduleht
Tulemused
Viru raba järgselt sai paar sõna konkurendiga juttu ka puhutud ja siis selguski, et tegemist on norrrakaga, pärit Lillehammerist, elab Tallinnas Eesti naisega, endine suusataja. Kusjuures tänavu Berliini maratoni jooksnud 2:38-ga. Mõne kilomeetri sain ise ka juhtida, rahustasin tempot natuke maha. Enne Tallinn-Narva mnt ületust sai viimased sõnad vahetatud, kus norrakas arvas, et liigume päris hea kiirusega, mille peale mina vastasin, et ilmselt liiga kiire algus. Paika pidasid mõlemad. Igatahes pärast maanteed lasin norrakal eest ära libiseda.
Kui norrakaga koos kippusid km ajad ikka alla 4 olema, siis edasi lasin mõnuga umbes 4:15min/km kohta. Sealkandis olid ühed porisemad rajalõigud, kuid siiski talutavalt joostavad. Võiks öelda, et orienteeruja jaoks sobilikud. Järvi järvede juures olevast joogipunktist jooksin taas mööda ilma peatumata, kuna joogipaunas oli veel piisavalt joogipoolist. Teisel pikal laudteelõigul, sellel korral Kõnnu Suursoos, oli minu jaoks kogu maratoni tipphetk. Jooksin üksi mööda laudteed, päike siras otse näo peale ja see mõistmine, et kuradima äge ja mõnus ettevõtmine ja milline vapustav loodus. Eks ma nautisin ka teisi raja osasid, kuid seal ma reaalselt eraldi mõtlesin selle peale.
Pärast raba hakkas sisuliselt rada alles pihta, tõusunukke tuli rohkem sisse, lisaks rada muutus kitsamaks ja tehnilisemaks. Jussi järvede joogipunktis sain tagasisidet, et norrakaga on vahe 4-5minuit kanti. Maiustama ja jooma sinna ei jäänud, omad varud veel toimisid. Seal kandis hakkasid ka lühema distantsi matkajaid tee peale jääma, mis tegi raja läbimise selle koha pealt lihtsamaks, et sai neid järjest kinni püüda. Väga meeldiv oli tunda, kuidas neist möödudes sai paar ergutussõna ka juurde, mis kõik kulusid ära, kuna just sealsetel lagedatel aladel, Jussi nõmme kandis hakkas füüsiliselt raske ehk 28km juures hakkas minu jaoks maraton pihta.
Jussi nõmme juures sain esimest ja viimast korda infot, kui kaugel on järgmine jälitaja. Selgus, et vahe on 3 minutit, mis tundub selline paras vahe, kuid kui just on hakanud võitlus endaga pihta ja lõpuni oli jäänud 15km, siis see vahe võib sulada kõigest paari km jooksul olematuks. Lisaks hakkas tugevalt tunda andma ka parem põlv, eriti laskumistel, kuigi ka lausikul joostes tuli lihtsalt valu ära kannatada. 15km enne lõppu hakkas pihta ka pidev arvutamine, kui palju veel lõpuni on, seda nii ajaliselt kui ka km järgi.
Soodla jõe ületus oli küll omamoodi ettevõtmine, kuna luht oli korralikult üle ujutatud ja nii polnud kuiva jalaga teest haisugi, pigem oli tegemist veeteega, kus olid sügavad ja madalamad kohad, kus natuke sai toetada mõnele puujupile. Seda oli siiski ainult korraks, algas taas tavaline enda piitsutamine. 32,5km peal olevas joogipunktis tegin esimese kiire peatuse, jõin topsitäie vett, sõin väikse kurgiviilu ja kõrsiku. Enda joogipaunas oli küll veel vedelikku, kuid puudus teadmine, kui palju, kuid igatpidi oli lihtsam topsist juua.
Rada jätkus Riistakõrve raba ääres olevat oosi pidi, kus jooksmise tegi raskeks just väiksed tõusu ja laskumise põntsud, lisaks veel kohati kaldu nõlva peal, mis ei lihtsustanud kuidagi ühtlaselt finiši poole kulgemist, vaid aitasid just viimaseid mahlasid välja pigistada. Eriti, kui peas on teadmine, et kusagil seljataga on iga hetk keegi suure tõenäosusega järgi jõudmas. Väikest kartust süvendas lisaks veel järjest aeglasemad km ajad, kui viimase 10km ajal automaatselt kella peale tulevad km ajad ei tahtnud kuidagi alla 5 tulla.
3km enne lõppu oli korraldajate poolt üllatusena püsti pandud elustamistpunkt, täpselt viimase raske tõusu otsa Pukimäele. Surusin end kogu tahtejõuga ilma kõnnisammuta end sealt üles, võtsin laualt topsitäie juua ja lonkisin kiiresti minema. Aeg-ajalt viimase 10km ajal viskasin pilgu ikka seljataha, et kuna mind poolelusalt kätte saadakse ja nii ka 1km enne finišit. Pidin mitu korda vaatame, et aru saada, kas silmad petavad või tõesti peab nüüd lõpus veel ekstra pingutama hakkama.
Nii tuligi kusagilt üles leida viimased varud, jalad olid parajalt krambieelses seisundis, lisaks veel üks käsi kiskus ka krampi. Viimasel tõusunukil enne tänavatele jõudmist oli ilmselt krampidesse langemine täiesti noatera peal, kuid asfaldile jõudes andsin hoogsalt jalgadel minna. Õnneks vahe ei vähenenud, pigem püsis sama ja nii kõige meeleheitlikumaid liigutusi ei pidanud tegema hakkama. Küll aga finišijoone eelselt käsi üles tõstes viskas korralikud krambid sisse ja käed langesid sama kiiresti alla tagasi. Viimane 1,06km tuli 4:14min/km.
Lõpuks aeg 3:17:59, norrakas 7 minutit 53 sekundit varem finišis. Kait Vahter jäi 31 sekundiga selja taha. Polar näitas GPS järgi lõpuks 43,3km. Tulemuseks tubli teine koht. Jah, lõpuni ma jõudsin, kuid kui treeningmaht ei ole selliseks pingutuseks vastav ja pole ka pikemaid treeninguid teinud, siis tuligi see kõik rohkem tahtejõu pealt. Kindlasti oli tegemist oma olemuselt ühe orienteerujasõbralikuma jooksuvõistlusega, kuid kindlasti mitte pikkusega. Tänavu kõige pikem orienteerumisvõitlus jäi ajaliselt rohkem kui tunniga maratonile alla.
 |
| Autasustamine |
 |
| Top10 tulemused |
 |
| Automaatsed km ajad |
Kahju, et rauast jalgu ei ole. Finišijärgselt lohistasin oma tühjaks pigistatud jalgu järel, põlves korralik valu. Nii jätkus puujalgadega käimine veel mitu päeva. Esimesed kaks päeva pidi väga rahulikult ringi käima. Kolmandal päeval oli juba parem, nüüd neljandal-viiendal puhkepäeval on keha justkui taastunud, kuid parema jala talla all, kanna lähedal on valu sees, mis annab just liikumise peal tunda. Järgmisel korral ma nii pikale distantsile nii tugeva tallaga ja naeltega jalanõudega võistlusele peale ei läheks. Esialgu oli plaanis tavalise tossuga minna, kuid kes see jõuab neid vett täis veepakke järel vedada. Õnneks on hooaeg läbi ja puhkepäevade lubamine ei ole patt, kuid loodetavasti taandub ka see valu ja saab korralikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata.
Suured tänud korraldajatele, kes on nii ägeda ürituse ellu kutsunud ja suudavad selle ka edukalt läbi viia. Eriti hea oli minu arust kogu raja ulatuses rajatähistus. Kes teab, uuel aastal olen võibolla uuesti stardis.
Võistluse koduleht
Tulemused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar