Vigastuseta Ventspilsis

Pikk paus blogi kirjutamisel ei ole tähendanud seda, et miskit pole vahepeal toimunud. Treeningud on toimunud, aga oluliselt teises võtmes, kui detsembris ja jaanuaris. Just siis kui jaanuari teises pooles hakkas tunduma, et nüüd saab taas normaalselt treenida, tuli vigastus kallale. Õnneks ei olnud see enam achilleuse kõõlus nagu sügisel, aga kahjuks hakkasid põlved tunda andma. Jaanuari teise poole ajal lihtsalt polnud muud valikut, kui joosta jääl ja asfaldil.

Poolteist kuud sain ravi. Taas käisin laseris, kokku 18 korda. Kas sellest käimisest kasu on olnud, on raske öelda. Manustasin veel glükosamiini. Käisin ka jalauuringul, kus tehti mulle tallatoed. Uuringul selgus, et kõnnin-jooksen valesti ja võiksin natuke oma sammu muuta.

Paranemine vigastusest pole olnud üleöö näha. On olnud paremaid päevi, kuid on ka vastulööke olnud. Suur mure oli see, et isegi suusatades andsid põlved tunda. Ei olnud vahet, kas vaba tehnikas või klassikat vahelduvat sõites. Suuskadel olen saanud sõita ainult paaristõukeid ehk siis toores ülakeha töö. Lisaks olen tunde kogunud sõudeergomeetril, rattal, ujudes ja jõuharjutusi tehes. Kõik see on parem kui mitte midagi, aga jooksmist ei asenda miski.

Eelmise nädala alguses üritasin mõne sammu haaval juba jooksmise moodi liigutusi teha, seda muidugi sisetingimustes. Jooksin väiksemate pausidega ja suhteliselt aeglaselt. Põlved oli järgmistel päevadel pisut hellad, aga otseselt ei valutanud. Kolmapäeva õhtul tuli ootamatu kutse osaleda Lätis o-laagris ja väljasõit oli kohe järgmise päeva hommikul. Otsustasin minna ja kasvõi kaardiga kõndida mööda metsa. Pole ju terve talv kaardiga metsas saanud liikuda. Maastikud pidid väidetavalt olema, kas lumavabad või kohati lume all.

Võtsin laagris kõike sammhaaval. Esimese 45 minutise treeningu järgselt olid põlved kahtlased. Järgmistel päevadel oli taktika selline, et kui hakkab valu tegema, siis lõpetan. Tulemuseks oli see, et jalad pidasid laagri ilusti vastu. Sain isegi laagri võistlusest osa võtta, mis ei olnud füüsiliselt eriti meeldiv, arvestades et pole paar kuud intensiivseid liigutusi saanud teha ja jooksmisega on olnud kehvad lood.

Kas ma olen nüüd taas valmis jooksma? Ei, kaugel sellest. Laagri järgselt annavad põlved pisut tunda, kuid ei midagi katastroofilist. Mõne päevaga peaks olukord olema taas hea. Jää ja asflaldi sõbraks veel ei hakka, lähen pigem ujuma.

Laagri kohta saab lugeda veel noorte blogist ja Lauri blogist.

Mõned kaardid laagrist:

2.trenn. EM 2008 lühiraja finaali  maastik

3.trenn. Kui kaarti ei loe, siis juhtub täpselt nii, nagu juhtus 3.KP-sse  minnes.

4.trenn. Laagri võistlus. 2008 EM lühiraja eeljooksu maastik.

5.trenn. Öine mõnulemine.