Uhtjärve jooks ja tehnilisuse meistriklass

Kuni vanuseni 16-17aastat käisin päris palju igasugustel krossijooksudel. Küll oli vaja ümber järve joosta, pargis tõmmata või asfaldil end proovile panna. Aga siis tulid kasvuperioodi ajal vigastused ja jooksuvõistlused jäid sinna paika. Põlvehädadest sain lahti, aga jooksurajad jäid kaugeks. Rohkem tõmbas mets ja orienteerumine, kus tunnen end koduselt. Tõsi mõnest jooksust olen küll osa võtnud, aga need on tõesti üksikud juhtumid. Loodetavasti läheb olukord paremaks ja suudan rohkem end jooksurajal näha. Võidupüha päeval oli taas üks väike juhus.

23.juuni õhtul toimus 15. ümber Uhtjärve jooks. Varasematest jooksudest olin kuulnud igasugu lugusid ja see kõik lausa tõmbas mind sellele jooksule. Start toimus õhtul kell 18:00 ja joonele oli tulnud nii orienteerujaid kui ka eelmise jooksu võitja. Alguses võtsin koha liidri selja taha sisse. Hoidsin end seal taga ja tempo tundus korralik.  Esimese grupi moodustasid Margus Koor, mina, Lauri ja Raido. Ei tekkinud tunnet, et sellise alguse järel võiks raske hakata. Järsust laskumisest alla minnes õnnestus korra isegi liidriks minna tänu o-kossidele. Viie minuti peal vaatasin kella ja ei suutnud silmi uskuda, arvasin, et olime juba pea kümme minutit ära jooksud. Õige pea hakkas raske ja ei suutnud enam Marguse tempot hoida. Lasin Lauri mööda ja jäin üksi, kuna Raido oli natuke maha jäänud. Pisut enne kruusatee lõiku jõudis Raido järgi. Kruusateel jäin tempos ilmselgelt jalgu ja üksi ma jäingi. Kruusalt ära keerates oli vahepunkt, kus pakuti juua, aga ei olnud janu. Pärast laskumist järgnes soine lõik, kus tuli kitsaid laudu pidi joosta, kohe järgnes tõus, kus suurem osa oli joostav, aga lõpp tuli juba käed põlvedel sammuda. Edasi hakkas põllujooks.  Kauguses nägin, et Lauri oli ka üksi jäänud ja Raido on teda kohe kinni püüdmas. Kulgesin üksi ja vahe tundus eesolevatega sama olevat. Mingil hetkel vahe isegi vähenes, aga siis kiskus jamaks. Joostud oli pea pool tundi ja kummitama hakkas kõht. Samm muutus täiesti jamaks, raja lõppu ka veel ei paistnud. Ühel hetkel sai kannatamisest kõrini ja olin valmis korra raja kõrvale minema, aga just siis läks paremaks. Uhasin edasi joosta, aga Lauri selga enam ei näinud, tagant ka kedagi ei paistnud. Mõned minutid oli head olekut, kui jälle hakkas jama pihta,  tegin sunnitud pausi. Järgmisel hetkel näen tuttavat kohta ja sealt ei jäänud palju lõpuni. Lõpujoone ületasin neljandal kohal ja ajaks 37:40(8,7km).

tulemused

Äge jooks oli, aga minu seedimine on küll täiesti ulme. Tegelen probleemiga edasi ja varsti leian võimaluse oma organismiga rahu sõlmida. Jooksu alustasin ilmselgelt liiga kiiresti, mis oli tingitud vähesest jooksuvõistluste kogemusest viimastel aastatel. Lihtsalt ei teadnud kuidas alustada ja eks tahtmine oli ka suur.  Jooksurada ise oli suhteliselt pehmel pinnasel ja raskete tõusudega. Mõni o-rada ei ole ka nii raske, kui too rada ümber Uhtjärve. Muidugi oleks võinud see üritus toimuda umbes kolm nädalat varem, kui jooksusammus võis tunda lennukust ja kergust. Kuid hea kogemus oli seegi ja ootan juba uut võimalust.

Järgmisel päeval ehk siis Jaanipäeval toimus järgmine üritus. Selleks oli Tartu neljapäevak ja Vitipalus. Seal on käidud küll palju, aga alati on sellel maastikul midagi varuks. Aga sellel korral oli hoopis rajameistril midagi näidata. Planeeritud oli kõige tehnilisem rada, mida mina olen tolles metsas orienteerunud. Kuna eelmisel päeval oli võistlus, siis eesmärgiks oli rada läbi joosta ja orienteeruda puhtalt. Peaaegu see ka õnnestus.

teekond

Nädalavahetusel läbin kokku vähemalt 120KP-d. Soojenduseks võtan Eesti valdade VXIII suvemängud, kus tuleb läbida 20KP-ga rada ja pühapäeval orienteerun 100KP jooksul.