Kytäjä-Jukola

Pärast EOC-d olid orienteerumisest puhkus. Päev enne Jukolat käisin treeningmaastikul ja sain kerge maitse suhu. Ilmselgelt tahtsin rohkem ette end valmistada selleks soorituseks, aga kevadine hooaeg ei andnud selleks võimalust. Klubi pakkus küll laagrit, aga siis olid kodumaal tähtsamad võistlused. 

Jooksin esimest vahetust ja stardist peale oli sitt tunne. Minust joosti tuimalt mööda ja vastu polnud midagi panna. Kaks esimest punkti võtsin puhtalt, Jaagup oli ka kusagil minu läheduses. Kolmandasse tekkis segadus, ei suutnud end kaardis hoida, enesetunne oli lihtsalt sitt. Neljas-viies ilusti ja kuuendasse minnes usaldasin kaasvõistlejaid, aga ühe hetkel jäin üksi ja mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen. Ühtegi pidepunkti ka ei olnud kuhu minna. Jooksin samas suunas edasi ja sain uuele vennale sappa. Ei teadnud, kas ta läheb hajutuse punni või juba järgmisse lihtsalt hoidsin sabas, õnneks varsti olin punktis. Järgmise etapi üritasin lahendada soo kaudu ja siis läks eriti raskeks, sunnitud paus ja kergendus tegi asja paremaks. Kaheksas puhtalt, üheksandasse sõitsin vales rongis. Korraks sain järje peale ja siis hakkasin kaheteisekümnendasse minema ja poolel etapil ei saanud enam midagi aru ning hüppasin ühte punti sisse ja see viis mind juba järgmisse punkti. Tõsise puupea tunne tekkis, raske südamega käisin õiges punktis ära ja läbisin juba tuttava teekonna.

Pikal etapi alguses sai koos paari vennaga joostud, siis jõudsime rongile järgi ja selle esimest vagunit ei jõudnudki ära oodata. Pundis uimerdas ka üks gps-i tüüp, suhteliselt paljud üritasid ta seljataha hoida ja see tekitas ka aeglases rongis pingeid. Etapi lõpus lugesin end kaarti, siis astusin korra kõrvale ja kükki(enesetunne läks kohe paremaks), hüppasin punti tagasi ja üritasin punkti kätte saada, aga ei õnnestunud, teisel korrral õnnestus.Lühikesel etapil võtsin rongist pisut teise trajektoori ja parandasin kohti kümnete kaupa, enne punkti hakkas sagimine peale, punkti otsiti pisut valest kohast, lasin pundist läbi ja punktis ma olingi. Järgmise etapi lõpus läksin taas üksi ja valesti. Lõpus noppisin punkte. Lõpusirgel kui ekraanile pilgu heitsin, siis läks tuju kohe alla. Teadsin, et olin eriti sitasti jooksnud, aga reaalsus jõudis kaotusminuteid nähes kohale. Seitseteist minutit parimale ja 177. aeg pole päris see, milleks võimeline olen.

tulemused

Ilmselgelt ei ole ma jooksuga rahul. Üle tuleb vaadata oma söömised enne öiseid võistlusi, olen ise mõelnud selle üle ja olen ka saanud soovitusi. Järgmine kord proovin metsa puhtaks jätta ja teha jooks, millega võiks rahule jääda. Orienteerumise koha pealt oli jube raske keskenduda sooritusele, kui on vaja tegeleda kõrvaliste asjadega. Aga usutavasti poleks puhaste paberitega sooritust suutnud niikuinii teha. Ma lihtsalt tean, et vähene skandinaavia maastike kogemus ei lase mul seda veel teha. Aga aeg parandab kõik ja kogemus oli seegi, nii et järgmine kord teen paremini.