Wednesday, May 5, 2010

Tiomila

Mõtted enne jooksu olid sellised, et joosta nii kaua grupis kui võimalik, et mitte minna üksi kusagilt midagi aretama. Väga heaks tulemuseks pidasin alla 1:50 jooksmist, paremat ei osanud tahta, kuna ei teadnud millises grupis metsa saan. Kui enne starti küsiti, kas olen valmis minema metsa ka täiesti ees, siis enesekindlus oli selline, et vastasin kõigile jah. Lihtsalt enesetunne ja viimased nädalad on näidanud, et päris papist ma tehtud pole.

Esimesed kaks vahetust tegid oma töö ideaalselt, sain metsa 22.kohal ja liidrist maas 3:38. Läksin metsa suure grupi keskel, kuna oli teada, et hajutust pole kolmandas vahetuses, siis ei hakanud etappi täpselt planeerima, liikusin lihtsalt eesoleva selja järgi. Umbes sama taktikaga järgmine etapp, siis tuli pikk etapp. Rabelemist oli tohutult, korra tekkis tunne, et juba järgmise künka taga on lõpujoon ja iga hinna eest peab teised pikali jooksma. Ise üritasin sujuvamalt liikuda ja mitte tõmmelda. Teel pandi veel gaasi juurde, aga liikusin ilusti grupis, metsalõikudel parandasin positsiooni. Keegi ikka koperdas või läks valelt poolt puud. Esimeses TV punktis olin 26.kohal, grupi liidrist 17sekundit maas. Joostud oli tolleks hetkeks 29minutit, kõik oli hea. Siis tuli taas üks pikk etapp, mis viis raja kõige kaugemasse punkti. Selle etapi keskel tundus korra, et olen sunnitud gruppi isegi juhtima minema, kuigi tollel hetkel polnud mul täpsest asukohast aimugi. Õnneks nii see ei läinud ja leidus paremaid jooksjaid, kes kohe ette läksid. 

Aga kõik hea saab ükskord läbi. Umbes 40.minutil hakkas kõht valutama, algul natuke, iga natukese aja tagant kaotasin koha. Kaardi tagumisest otsast tagasi tulles mööda teed ei lasknud valu grupi esimese otsaga koos liikuda, vajusin üha kaugemale. Kuid kannatasin ja liikusin tagumises otsas kuni 11.etapp, kus ma enam seda ei suutnud, olin jäänud üksi metsa. Oma asukohast ei olnud teadlik, olin keskendunud sellele, et hoida grupist kinni. Õnneks mälu järgi taastasin tuldud teekonna ja liikusin suuremate kadudeta punkti. Korra algas isegi kergem, liikusin järgmisse TV punkti üksi. Kaotust oli grupile, kus liikusin, umbes 3minutit ja koht 43. Jooks oli kestnud juba 1:06. Tagant tuli paarisrakend, kuhu korra suutsin sekkuda, aga rohkem ei midagi. Vajusin oma piinadega sinna kuhu vaja. Kulgesin vaatepunkti, kaotust grupile 5minutit, 42.koht, joostud 1:24. 

Pärast seda hakkas täielik õudusunenägu, enesetunne läks aina sitemaks. Lisandus veel peavalu(esimest korda elus hakkas võistluse ajal valutama ja see polnud tingitud sellest, et lamp oli liiga kõvasti ümber pea). Järgi jõuavad väiksed grupid ja ilma vastuhakuta saavad nad ka kohe minema. Kolm punkti enne lõppu teen suurema vea(umbes 3minutise). Loksun lõpuni ja lõpetan 73.kohal, kaotust grupile, kus liikusin 21minutit. Viimase kaarega kaotasin ära 16minutit, kõht hakkab uuesti valutama kui pean selle peale mõtlema.

Võimalus oli teha sooritus, mis oleks pakkunud täielikku rahulolu, isegi rohkem veel. Nüüd käivad mõtted selle üle, mis siis oleks saanud kui poleks jamasid olnud ja mis kohal oleks lõpetanud. Juba järgmisel hommikul väikse mõtlemise ja arutlemise järel sai selgeks, millest oli kõhuvalu tingitud. Kuna minu stardiaeg oli plaanitud mõned minutit üle südaöö, siis sõin päeval korralikult ja kolm tundi enne starti ka korralikult kõhu täis. Sellega organism jälle ei nõustunud. Nimelt öösel on seedimine aeglasem ja lihtsalt söök, mille olin endale sisse ajanud, ei seedinud ära ja kõik. Kahju et see pidi sellisel üritusel juhtuma, aga kus mujal sellist kogemus ikka saada saab. Jüriöö öised jooksud on ju nii lühikesed, et jookse või burgeri pealt. Nüüd oli tegu pea kahe tunnise pingutusega. Kooliraha tuli ära maksta.

Kangasala SK  lõppkoht oli 49.
Kolmanda vahetuse GPS
mingid tulemused

No comments: