EMV tavarada - Soolamägedest medaliga koju

Rahvusvahelist hooaega (MK, MM jms) tänavu ei ole, nii on iga start justkui väga tähtis. Hirmukülvajad lisavad veel juurde, et kes teab äkki järgmisel nädalavahetusel ei lastagi enam võistlema. 

Narva nädalavahetuse järel midagi rõõmustavat ei olnud. Kolmapäeval tegin oma arust tavaraja maastikule natuke sarnastes tingimustes orienteerumise. Keha oli terve nädala pigem loid, neljapäev ja reede võis küll tunda, et teedel võib rahulikult juba täitsa mõnusas tempos joosta, mis iseenesest oli positiivne ja andis lootust, et füüsilise taha EMV tavarajal ei jää midagi.

EMV-ks oli kaardistatud täiesti uus maastik, mis on Eesti kontekstis suhteliselt harukordne, kuna head maastikud tunduvad ammu juba kaardistatud. Kuid kui kusagil neid pärle veel peidus on, siis Võrumaal võiks neid veel leiduma.

Esimese punkti sain ladusalt kätte, teist etappi hakkasin alguses liiga otse suruma, kuigi võinud lühimat võimalikku teekonda pidi teele joosta ja seda mööda jätkata. Teise etapi teine pool oli täiesti üllatus, kus keset valget metsa hakkas järsku tuulemurd, võsa ja vaarikas pihta. Justkui nagu ei olekski õigesti orienteerunud. Ei tea mis seal tihedas viirutuses siis veel olla võis!?  Kusagil seal sai joostud ka peaga vastu puud, paar päeva hiljem annab veel tunda.

Kolmas ja neljas läksid ladusalt. Viiendasse tahtsin otse minna, kuid kaldusin mõnusalt tee peale ja ründasin punkti sealt poolt. Enne punkti valge mets oli ikka päris raju valge mets, raskendatud oli nii nähtavus kui ka joostavus. Ilmselgelt oli kaart joonistatud kevadisel ajal. Kuid see ei olnud veel kõik, järgmisest etapist kujunes raja kõige raskemini läbitav etapp. Kuuendal etapi otsustasin hoida end võimalikult joone lähedal, et mitte kuhugi ära kalduda ja siis punkti võtmisega hädas olla.

Kuid kuuenda punkti järel katkes ka hea tehniline sooritus, mis läks maksma vähemal kolm minutit. Eelneval rajal tehniliselt midagi väga halba korda ei saatnud, kuid peas oli igast muud igapäevased mõtted/probleemid, millest ei suutnud ma kuidagi jagu saada. Lisaks andis selgelt ka tunda, et keha ei olnud füüsiliselt täna valmis pingutama. Kõik see viiski ilmselt lõpuks selleni, et ühel hetkel näpp

Lõik mille jooksul mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen.

"hüppas" kaardil ühest kohast teise ja järgmise seitsme minuti jooksul ei olnud mul õrna aimu, kus ma asun. Peast käis igast variante läbi, kuid kuidagi ei tulnud mõttesse, et liigun just seda teekonda pidi. Suutsin juba peast läbi käia, et ma jooksen võibolla kõigile keelatud keelualas. Võiks öelda, et mul oli juba mingis mõttes paanika. Kuid iga halb asi saab kord läbi ja jätkasin rada.

Sealt edasi kuni liblikani liikusin probleemivabalt, valisin võimalikult kindlad variandid. Pärast viga olid kadunud ka kummitavad mõtted. Füüsiliselt oli juba stardist alates raskem minek, kuid reaalne tavarada hakkas minu jaoks pihta umbes poole tunni peal ja kui peata olek ka läbi sai, siis ei jäänud muud üle, kui keskenduda 100% võimalikult heale sooritusele. 

Liblikaks midagi ette lugeda polnud vaja, kuna teevalikuid ei paistnud seal olevad. Tuli leida vaid endale sobivad orientiirid, mille järgi punktid ära noppida. Liblika ajal õnnestus ka kuus minutit varem startinud Sandrit märgata ja kuna mina liikusin just samale liblikakaare, kust tema just tuli, siis mul oli võimalik tema põhjal aru saada, mis seis temaga on. Tuli välja, et kas olukord on võrdne või natuke minu kahjuks. Teada ju oli, et kolmele medalile pretendeerib viis meest ehk keegi peab ju välja jääma.

Kohe 18.KP järel olevas joogipunktis. Foto: Sander Lembra.

Hoidsin fookust edasi, kõik üleliigsed liigutused olid välistatud. Etapp 18 sujuvalt ja hästi. Viimane pikem etapp 19.KP juurde oli ilmselt mõeldud teevalikuetapina, kuid ma ei suutnud muud näha kui kõige otsemat kanalit pidi minekut.

Raja lõppu oli jäetud korralik tehniline ülesanne, kus pidi pidevalt olema paigas. Muidugi olin ma ise füüsiliselt juba ülimalt kurnatud, kuid see maastik seal ise oli ka raske. KP 20 ja 21 oleks saanud natuke paremini ära võtta, kuid üldjoontes läks raja viimane osa perfektselt ja suutsin ka füüsiliselt äärmuseni viidud kehast viimased mahlad välja pigistada.

Teekond

Tulemused

GPS-jälgmine

Kõik see kandis lõpuks ka vilja, kui sain teada, et pingutasin ikka asja eest. Tasuks kolmas koht. Timo ja Lauriga võidu jooksmine oleks vajanud selgelt paremat enesetunnet, kui see oli sellel päeval. Piltlikult öeldes tundsin, et läbin rada "tühjade kummidega" ja sisuliselt velje peal lõpuni kangutada ei olnud üldse kohe lihtne. Jah, ühele etapile jäi kolm minutit, kuid muidu olen oma tehnilise sooritusega rahul ja siit on hea võtta suund EMV lühiraja suunas. 

Kohalikega poodiumil. Foto: Sander Lembra.

EMV sprint, öine, sprinditeade

Emotsioonid käisid sellel nädalavahetusel seinast seina. Kord läks justkui hästi, kuid siis läks kõik justkui totaalselt valesti.

Narvas toimusid sprindid ja nende vahel öine Narva-Jõesuus. Ehk siis vähem kui ööpäevaga kolm võistlusstarti. Mõnele on see nuusata, kuid minul on alati neist kolmas start füüsiliselt nõrk olnud, olenemata kui hea on vorm.

Osa eeltööst - ajalooga tutvumine

Individuaalne sprint

Sprint algab ikka karantiini kaudu, mis iseenesest on tore, kuna väga keeruline on saada Eesti orienteerujaid võistluskeskusesse kogunema, kuid kui kohustuslikus korras nurka aetakse, siis justkui õnnestub. Nii tekib ka meil tõelise võistluse tunne. Samas ma kujutan ette, et see on vaimselt väga keeruline, kuna tahaks ikka autos olla.

Soojenduseks olid kaunis ahtad võimalused jäetud, kuid midagi sai seal nõlval tehtud. Start läks sujuvalt ja juba oodatud suunda. Teistega võrreldes ainult aeglase võitu. Sooritus sai täielikult ära rikutud raekoja kõrval oleva seitsmenda punktiga, kus jooksin valele poole müüri. Minu väide on see, et kõik punktid, mis kaardil on rõnga keskpunktiga keset müüri, on vale koha peal. Punkt on kas ühel või teisel pool müüri, mitte müüri peal. Tegemist ei ole geopeitusega, vaid orienteerumissprindiga, kus loeb kiirus.

Oli andnud armutult palju aega ära (15 sekundit), kuid rada oli veel alles ees ja tuli jätkata oma tööd. Edasi oli rajal lihtsam osa, kus eksida oli raske ja luges pigem kiire teostus. Aga siis hakkas lossiala, mis õnnestus täielikult, kui välja jätta see, et seal ei olnud ruumi kiiresti joosta, kuna kitsaste olude tõttu pidi vastutulija tõttu hoo maha võtma või ees jooksjast möödumiseks pidi olukorda ootama.

Lisage pildiallkiri

Enne päris viimaseid punkte unustasin vist pingutada, kuid etapil 23-24 ja 25-26 unustasin korralikult pingutada ja kaotasin 9 sekundit juurde. Selle eest raja lõpp oli soliidne ja sai end peaaegu 100% realiseeritud.

Tulemuseks kolmas koht, näpuotsaga kaotust Sergeile ja käputäis sekundeid Kennyle. Võimalus oli olla parim, kuid ei realiseerinud see võimalus. 

Sprindi GPS

Esimesed viis sekundit

EMV sprint tulemused

Öine "tavarada"

Öiseni olid jäänud pärast sprindivõistlust ainult loetud tunnid. Stardi eel hakkas ka vihma sadama. Kaua kasutuseta olnud maastik andis suurepärase võimaluse korraldada kõigile võrdse ja huvitava võistluse. Tore oli näha, et nii mõnigi mees oli julguse kokku võtnud ja öistele jooksma tulnud.

Päevane sprint on tavaliselt jalad lahti võtnud öiseks rajaks, nii ka sellel korral. Start hakkas tehnilise viperusega, kui ämbrist kaarti võttes selgus, et lamp ei lähe põlema. Sörkisin K-punkti poole ja selgus, et juhe oli kuidagi aku küljest lahti tulnud. Õnneks mõne hetke pärast (20sek) sai alustada rada ja alguse tehnilised probleemid ei kandunud esimeste punktide võtmisele üle. 

Esimesed kaks punkti olid nii ilusas ja kiires metsas, et tundus, et kas tõesti tuleb selline jalutuskäik pargis, kuid juba kolmandasse minnes võttis kadakas võimust ja joostavus natuke langes. Kolmandasse minnes heleroheline oli väga kiiresti läbitav ( alla 4min/km). Neljandasse otse trügides hakkas mets juba päris korralikult vastu ja tekkis juba tunne, et kas on vaja nii palju otse rammida, et saab ju ka teid mööda.

Pikem etapp viiendasse saigi juba valitud teed mööda, et vältida võimalikku kehva läbitavust ja ära kaldumist. Kuid probleemid tekkisid punktile peale minemisega, kus nägin ilmselt teerada suurelt teelt (sama rada, mis vasakul pool jätkus ka teisel pool) ja hakkasin mööda seljandikku minema. Reljeefi klappima ei saanud, pööritasin pead igas suunas kuni lõpuks jõudsin teele, kust olukorra kiiresti parandasin. Kuuendasse minnes käisin esmalt ühes teises punktis.

Järgmise pika etapi kaheksandasse otsustasin taas mööda teed kindla peale lahendada. Üheksas punkt oli korralik pähkel, kuhu ma peale suutsin paremini minna, kui sealt välja. Roheline oli ikka roheline. Väljumisele kulus 20 sekundit kauem aega, kuigi välja võiks kiiremini tulla, kui sisse minna.

Punkt 11 oli "korralik leiutis". Maastikul kõrge L-tähekujuline kännuhunnik, mis kaardil on märgitud keelualana ja seal nurgas punkt. Objektid said vist maastikul otsa. Sealt edasi hakkas eliidi väsitamine, tuim mööda teid jooks, kus korraks tuli teelt kõrvalt astuda. Nii sai 1/5 rajast tehtud.

Etapp 14-15 sai rumala peaga hakatud otse suruma. Kaardil valge mets, reaalsuses raskesti läbitav ja mööda teekonda tuli kiiruseks 6:25min/km. Ja siis päästeti taas parkemetsa jooksma. Etapil 17-18 vaatasin jooksule kulunud aega, vaatasin järele jäänud rada ja igaks juhuks kontrollisin, kas olen ikka terve raja läbinud või on midagi vahele jäänud, kuna alla tunnist sooritust ei osanud võistluse eel kusagilt oodata.

Tasuks aus teine koht, Lauri esimene, Kenny kolmas. Keskmised kiirused alla 5min/km. 

Öine GPS

EMV öise teekond

Ööloomad

EMV öises tulemused

Murettekitav oli nädalavahetusel kasutusel olnud kaardipaberi materjal. Tegemist on väidetavalt küll veekindla materjaliga, kuid mis muutub vett saades üheks märjaks massiks ja muudab kaardi voltimise väga keeruliseks ja ettevaatlikust nõudvaks protsessiks, kuna järgmisel hetkel on tunne, et kaart lihtsalt laguneb käes ära. Ma ei tea, mis siis saab, kui selle kaardiga peaks õnnetul kombel kuhugi kukkuma. Korraldajal on küll mugav, et ei pea kaarte kilekotti panema, kuid võistleja seisukohalt on tegemist ebamugava märja nutsakuga, millega peab orienteeruma.

Sprinditeade

Tugeva tiimiga on hea võistlusele vastu minna, kuid konkurents tõotas tulla tihedam, kui kunagi varem. Aga kuna võistlus tühistati, siis see kõik ei mängi mingit rolli ja sisuliselt oli tegemist Eesti läbi aegade kõige rohkem tähelepanu saanud sprinditeate treeninguga. Mina osaleksin teinekordki.

Minu ülesandeks oli kolmas vahetus, mis algas hästi ja laias laastus sujus kuni punktini 20, mille järel lagunes sooritus mõneks ajaks täielikult. 21.KP lähenesin valelt poolt aeda, 22.KP-st ei läinud ma mitte 23.KP suunas, vaid läksin 25.KP juurde, kust hakkasin rada vale pidi läbima, kuid 24.KP juurde suundudes sain oma veast aru ja jätkasin rada õiges järjekorras.

Tänapäeva Narva põhitoon

Olin end nii pehmeks jooksnud, et ühel hetkel toiminud miski ja vigade koguhulka sai juba kalendriga mõõta. Sellel korral niimoodi. Järgmine sprindivõistlus järgmisel aastal?

Sprinditeate GPS

Nüüd suund ja mõtted EMV tavaraja suunas. Uus ja huvitav maastik pidi tulema.

Eesti omavalitsuste suvemängud Paides

Nädalavahetusel toimusid omavalitsuste suvemängud. Kui varasemalt on võistlus toimunud metsas, siis sellel korral kolisid võistlused linnatingimustesse. Laupäeval oli kavas sprint ja pühapäeval sprinditeade.

Võtsin mõlemat starti väga tugeva treeninguna ja eelkõige ettevalmistusena nädal hiljem Narvas toimuvate võistluste jaoks. Samas ega ma end tagasi ei hoidnud, füüsiliselt pingutasin oma võimete piiril.

Sprint oli nii distantsi kui ka ennustatud võitjaaja poolest pikem, kui seda reeglina sprindid on. Samas oli see hea, sai ühe stardi eest rohkem orienteeruda. Naljahambad võiksid muidugi kohe öelda, et alati saab kauem rajal olla. Sooritus sujus enam-vähem. Oli rajalõike, kus endale tundus, et jooksujõudu on ja liigun ideaalseid valikuid pidi. Samas päris mitmel korral olid etapid ette lugemata või silm ei seletanud jooksu pealt kaardil olevat joonist (linnamäe labürint). Raja suutnuksin läbida 20 sekundit kiiremini.

sprindi teekond

Kolm kõige väledamat

sprindi tulemused

Sprinditeates enam nii lihtsalt ei pääsenud, keha oli väheke kange võitu ja enda kiiremini liikuma panemise nimel pidi vaeva nägema. Nii keskendusin päris mitmel korral jooksukiirusele, mitte eesolevate rajavalikute tegemisele. Rajal ei olnud iseenesest mitte midagi ekstra keerulist, kuid kiirus ja hapnikuvõlg tegid oma töö ja tulid mõned valed valikud. Varusse jäi 20 sekundit.

sprinditeate teekond

Sprinditeate parimad. Kolmandal astmel on au koos olla koos kõige paremaga.

sprinditeate tulemused

Võistluse koduleht

Nüüd aeg natuke treeningmahte alla lasta, et jõuaks Narvas pingutada.

Sport soosib tugevamaid. Kokkuvõttes võitis orienteerumise Tartu vald.

Nädal Soomes + teateliiga

Eelmise nädala lõpetas uhkelt Soomes toimunud teateliiga teine etapp. Kuid selleks, et natuke rohkem Soomes käik ära tasuks, siis tegin alates teisipäevast mõned orienteerumistreeningud Tampere piirkonnas.

Teisipäeval, pärast pikka reisi tegin sissejuhatuseks rahulikuma orienteerumise. Keha oli reisist küll väsinud, kuid hea oli pärast 11 kuu pikkust pausi taas Soomes orienteeruda. Kaardistus oli küll vanamoodne, kuid ka sellega tuleb hakkama saada.

teisipäeva õhtune treening

Kolmapäeval oli juba kahe intensiivse treeningu päev. Hommikul metsas o-lõigud ja õhtul topeltsprint. Metsamaastik oli väljakutsuv ja nõudis pidevat keskendumist. Vähemal endale tundus, et jõuan joosta või vähemalt eelmise päeva õhtuga võrreldes oli kontrast olemas. Orienteerumine püsis enam-vähem koos.

kolmapäeva hommikused lõigud Vorstijärve kaardil

vaade K-punktist

Õhtul planeerisin joosta kaks sprindirada. Täpselt treeningu ajaks hakkas ka vihma sadama, mis tekitas omad raskused. Näiteks ei saanud luupi kasutada, et nii mitmeski kohas info kiiremini välja lugeda ja kuiva jalanõuga mööda muru oleks ka kiirem olnud silgata. Rajad olid väljakutsuvad, kordagi ei saanud lihtsalt joosta, vaid tuli teha valikuid järgmiste etappide osas.

esimene sprint

teine sprint

Neljapäeva võtsin intensiivsuse poolest rahulikumalt. Hommikul orienteerusin 2001 MM maastikul ja õhtul käisin joostes Tampere kesklinna avastamas. 2001 MM nii maastik kui ka kaart on detailirohked ja nõuavad pidevat valvel olekut. Suures osas see ka õnnestus, kuid raja viimases osas läks keskendumine täiesti käest.

neljapäeva hommikune treening

MM 2001 maastikul said ristsed naeltega Icebugid

Reedel oli taas intensiivse treeningu päev. Plaanis olid hommikul o-lõigud ja õhtul rahulik sörk. Maastik oli suurepärane, parajal peitlik, samas joostav ja kaart oli hästi joonistatud. Jooksin lõigud kiiremini, kui ma seda lühiraja võistlusel teeksin, seega sai kombatud piire, mis mõnel korral karistatud sai. Paarist eksimusest hoolimata oli tegu väga hea treeninguga.

reede hommikused lõigud

toores ilu

maamärk kruusatee äärest

Laupäeva hommikul rahulik jooks, pärastlõunal autoreis Tamperest Mikkelisse ja õhtul taas rahulik jooks. Jalad olid Mikkelis joostes täiesti hapud ja rasked. Neli päeva metsas ja intensiivsus olid oma töö teinud.

Pühapäeval oli pidupäev ehk sai võistelda, oli hea võimalus joosta koos Soome klubikaaslastega teadet. Soomlastel on juba kolmandat aastat käimas teateliiga, mis tänavu koosneb kuuest etapist. Kui nädal varem vaatasin vesise suuga Tartust videoülekande näol võistlust, siis nüüd oli hea meel ise sellest osa võtta.

Stardis 47 võistkonda. Kangasala avavahetust jooksis klubi raudvara hulka kuuluv Jere, kes on tänavu olnud füüsiliselt heas seisus. Seda näitas ta ka kohe alguses, kui 1,5 km peal oli heal kuuendal kohal. Järgmises vaheajapunktis, mis oli 4,9 km peal, aga Jeret ei paistnud. Möödunud oli üle 10 minuti liidrist, aga ei midagi. Kuna võistlejad teleülekannet keskuses ei näe, rääkimata GPS ülekandest, siis oli teadmatus. Ühel hetkel tuli korraldajatelt info, et Jere oli korralikult jalga väänanud ja korraldajad tõid ta ATV-ga rajalt ära. 

Õnnetuste vastu ei saa, edasi pakkusid korraldajad, et saan teisele vahetusel startida 30 minutit pärast liidreid, kuid lõpuks lasti mind 12 minutit liidritele järgi. Tugevad olid läinud, kuid üritasin siiski korraliku pingutuse ja orienteerumise teha. Rajal sai mitmeid konkurente nähtud, kuid alati tundus, et kas nad on aeglasemad või lähevad kuhugi mujale.

Korraldajad hirmutasid võistlusinfos 300 tõusumeetriga, kuid peale neljanda punkti ülijärsu tõusu ei tundunud rajal väga palju tõusu olevat. Liblikas saingi korraks ühe kaare peal kiirematega koos olla, kuid minul oli veel pool sellest tegemata, kui nemad juba liikusid sealt minema.

Üldiselt tundus, et justkui saan orienteerumisega hakkama ja jalad pole ka kõige hullemad pärast intensiivsemat nädalat. Kuid nüüd analüüsi tehes näen, et nii mõnelgi etapi olen kaotanud aega. 

5.KP 40 sekundit - kaldusin teistega liiga paremale ja liikusin läbi liblika teise kaare, kuigi pidin otse minema.

11.KP 20 sekundit - kuna muidu oli olukord kontrolli all, siis pääsesin punkti juures ainult ehmatusega.

17.KP  60 sekundit - vale rajavalik, kuna etapp oli mul ette lugemata.

teate teekond

Muus osas ei saa nuriseda, need kaks minutit välja jätta ja suuremas konkurentsis joosta, siis võib võidu joosta küll. Kahju ongi pigem sellest, et sisse jäi tunne, et potentsiaal jäi realiseerimata. Kuid ei ole hullu, imelik on seda öelda keset augustit, aga hooaeg põhimõtteliselt alles algab, nii et võimalusi veel jagub.

Teateliiga koduleht

Võistluste koduleht

2.vahetuse GPS jälgimine (ka minu GPS on näha)

Tulemused

Koprakarikas - kolmest kolm

Teistmoodi hooaeg sai alguse Koprakarikal. Toimunud on Eestis teisigi võistlusi, kuid Koprakarikal tekkis esmakordselt tunne, et nüüd saab juba väheke tõsisemalt teistega mõõtu võtta. Ja seda mitte ainult ühe stardi kaupa, vaid koguni kolm starti kahe päeva jooksul. Laupäeva ennelõunal toimus lühirada, õhtul sprint ja pühapäeval tavarada.

Teadsin, et statistiliselt on stardinimekiri minu kasuks, kuid kunagi ei tohi vastaseid alahinnata ja ammugi ei tohi enda oskusi ülehinnata. Orienteerumise puhul on igatpidi tegu individuaalspordialaga, kuid sellegipoolest on hea läbi mängida, kes on lähimad konkurendid. 

Lühirajal pidasin suurimaks vastaseks Kaarel Vesilindu, sprindis veel valitsevat sprindi Eesti meistrit Ats Sõajalga ja tavarajal Jaagup Truusalu. Kui ma isiklikult poleks stardis olnud ja oleks pidanud iga stardi võitjaid ennustama, siis ennustusvõistluse oleksin ikka kinni pannud. Tunne oma vastast!

Füüsiliselt end nõrgaks ei pidanud, kuigi nädala esimene pool tuli treeningutel väga raskesti kätte. Ainuke intensiivne liigutus enne nädalavahetust oli reedene viimane treening, kus jooksin 1 km lõigu ja see ei olnud üldse kerge. Pool maad allamäge ja alla 3 minuti ei õnnestunud saada.

Lühirada

Tagantjärgi saab öelda, et kolmest stardist kõige rabedam sooritus. Erinevad 10-15 sekundilised lisakaared esimestel etappidel, lisaks mõtlematu vale rajavalik kuuenda punktiga. Alles kümnendast punktist alates läks sooritus rohkem kontrollituks, senimaani olin poolteist minutit juba magama pannud. 

Mõnda aega läkski väga hästi, Reimo Liiv leidis ka minu selja taga uue hingamise. Kuid vastu ei pidanud minu orienteerumine, raja ainukese punktiga, mis kaardipildi järgi asus rohelises, õnnestus ära kaotada 40 sekundit. Alahindasin selgelt punkti raskusastet.

Lühiraja finiš. Pilt - Kobras.

Tulin küll parima ajaga, kuid enda sooritusega rahule jääda ei saa. Ülejäänud startide jaoks tuleb teha omad järeldused.

Vesilinnu ees edu 2:09.

lühiraja teekond

Lühiraja GPS

Sprint

Pärast hommikust korralikku lühirada otsustasin teha natuke pikema soojenduse, et Vastse-Kuuste küla vahel olevaks pingutuseks täielikult valmis olla. Midagi ekstra keerulist oodata ei osanud.

Kui hommikuse lühiraja puhul ei jäänud midagi silma, siis sprindi puhul oli näha mitmeid kohti, kus mõisaköis oli jäetud lohisema. Seda nii võistluskeskuses, kaardijoonistamise kui ka punktide asukohtade suhtes. Startimine esimeste seas lisas sellele veel oma valulise pitseri.

Alguses võtsin kohe hoo üles. Esimesel etapil oli kaardijoonistajaga vaja olla täpselt sama loominguline. Punkt ise oli peidetud põõsasse. Teise punkti juures olevat infot oli ilmvõimatu jooksu pealt mõista ja veel etapi keskel muutsin esialgset plaani. Punktist välja tulles astusin õnnetult heinte sees olevasse betoonkraavi, mis hakkas sääreluud eest muljuma, õnneks pääsesin kriimudega. Pärast seal ka lõdvestus jooksmas käies saan öelda, et tegemist oli täiesti sobitmatu kohaga orienteerumiseks.

Kolmas ilusti, neljandaga väike lisakaar enne heinte sisse suundumist. Edasi sai edukalt hakata jooksma nii kiiresti kui süda lustib. Pargis tuli võtta lihtsalt õige suund.  Alles kümnenda punktiga tekkis tõrge, kui kaardi peal on üksik puu lageda ääres ja seal peaks olema punkt. Reaalsuses lage oli küll niidetud, kuid mitte puuni ja selle ümbert. Tegin lisakaare punkti juures ja siis nägin, et punkt oli heinte sees peidus.

Kaksteist oli põõsasse pandud ja siis hakkaski viimane lõpuspurt. Paneelmajade vahel kahetimõistmisi polnud ja sai mõnuga joosta.

Tore oli joosta sprinti, kus ajaline läbimine jääb 12 minuti juurde. Betoonkraavi astutud jalg tegi valu (ka järgmisel päeval), kuid õnneks kippus see tahaplaanile jääma ja adrenaliin tegi oma töö.

Edu Sõnajala ees 26 sekundit.

Sprindi teekond

Tavarada

Lausa lust oli soojendusel vaadata eelmisest päevast kangete lihastega konkurente. Endal ei tundunud midagi häda olevat, kuid ühel mehel polnud veel midagi häda ja see mees oli, eelmised stardis vahele jätnud, Truusalu.

Siis kui nägu on veel naerul ja pole tavarajal startinud. Pilt - Kobras.

Rajameister üllatas kohe pika etapiga. Kuna esimesed 400m oli iga erineva valiku puhul samad, siis võtsin aega, et leida võimalikku parimat lahendust. Lõpuks jäin ikka esialgse paremalt poolt mineku kasuks, kuna eriti etapi teises pooles sai pikalt mööda teed joosta ja sellega sai ühtlasi välditud suurt sood.

Tänu liigsele agarusele (kiirele jooksule) olin esimese viie punktiga end kinni jooksnud, mis lõpuks päädis end sellega, et kuuendasse punkti tegin 2 minutise. Pärast seda oli hea lihtne orienteerumisele keskenduda. Sisuliselt olin jooksnud sarved maha ja jalad ka veel alt. Hakkas ühtlane kannatamine, mida oli veel tunnike jäänud.

Järgmised pool tundi tulid vaevaliselt. Sisuliselt olin viinud end esimese poole tunniga seisundisse, mis peaks kõige varem pärast esimest tundi tekkima. Liikusin edasi sujuvalt, otsisin võimalusi kasutada võimalikult palju teid. Punkti neliteist ronides võtsin sisse geeli ja täiesti ootamatult oli seal ka joogipunkt (õigemini tünn veega ja prügimägi). Olin jõudnud umbes poole raja peale.

Järgmised 15 minutit (14.-20.KP) oli küll raske, kuid täiesti talutav enesetunne, kuid siis hakkas viimase 25 minuti kannatus, mis sattus täpselt sellele hetkele, kui oli 6 minutiga kinni püüdnud Sõnajala. Mul puudus igasugune tahtmine ja jõud, et proovida mööduda või eest ära joosta. Hoidsin end Sõnajala järel, mõnes üksikus kohas lõikasin ainult nurki maha. 

Alles 27.KP juurde joostes õnnestus ette pääseda, kuid jätkasime siiski koos. Raja viimane osa oli pigem füüsiline, kui tehniline, kuid 30.KP-ga õnnestus siiski 30 sekundiline viga teha. Viimastel etappidel leidus kusagilt veel energiavarusid ja sai tolle päeva vastaste ees viga tagasi joostud.

Edu Truusalu ees 4:47.

Viimased pingitused tavarajal. Pilt - Kobras.

Peko eliidil on võime lennata. Pilt - Kobras.

Tavaraja teekond

Tavaraja GPS

Kokkuvõtteks on mul hea meel, et ma osalesin, nendest kolmest stardist igaühest on midagi kaasa võtta. Kõik ikka selleks, et sellel aastal veel toimuvate võistlustel joosta stabiilsemalt ja tehniliselt vähem rabedalt. Lõpuks oligi see hea koht, kus oma piire kombata ja võimeid testida.

Kolme stardi peale edu järgmise ees 12:58. Kui arvestada, et üks nendest oli sprint, kus vahed on paratamatult väiksed, siis üldkokkuvõttes hea tulemus.

Võistluse koduleht

Kõigi kolme päeva tulemused

Autasustamine. Pilt - Kobras.

Kui jooksid aeglasemalt kui mina Koprakarikal ja sinu jalas ei olnud Icebugid, siis on aeg marki vahetada.

Ida-Virumaa tehismaastikel

Toimus neljapäevane (27.-30.juuni) koondise kogunemine, kus sai suhteliselt lühikese ajaga tehtud intensiivne kursus tehislikel Ida-Virumaa maastikel. Paljud koondislased olid juba pikemalt oodanud, et saaks omal nahal järgi proovida maastikud, mis on kaevandamise tulemusel tekkinud.

Pealik peab kõne enne treeningut

Olles varem näinud alaliidu kaardibaasist kaarte, siis tundus, et oodata võis midagi täiesti teistsugust. Küllaltki detailsed maastikud ja järjest korduvad süsteemid, mis on omavahel äravahetamiseni sarnased. Samuti ootasin küllaltki kivist pinnast, mis tuletas meelde, et ilma teipimata hüppeliigestega ei tasu vähemalt minul sinna oma õnne proovima minna. Läbitavuse ja taimestiku peale ma enne ei mõelnud ja see oli väga hea, et seda ei teinud, sest oleksin endale loonud asjatuid ootusi. Reaalsuses oli läbitavus väga heast kuni väga halvani.

Esimene treening. Paarides, korda mööda vedamine. Ühel olid omad punktid kaardil, teisel omad. Punkti jõudes tuli tagumisel näidata, et kuhu välja jõuti ja siis sealt oma punkti vedama hakata.

Esimese treeningu lõpus oli punktinoppimine. Kaks tundi oli juba soojas metsas oldud. Ei hakanud viimaseid mahlasid välja pigistama, "5 kopika" lõuna ka ootas. 

Teine treening. Seal toimetati 100 aastat tagasi. Vähemalt minu hinnangul kõige erilisem maastik kogu laagri jooksul. Antud maastik väärib uuesti üle joonistamist. 1:5000 mõõtkava oleks samuti loetavam.

Teise päeva esimene treening. Sellel treeningul kimbutas nõges kõige rohkem. Kohati pidi olema väga lahtise mõtlemisega, et kaardi abil maastikul õigesse kohta jõuda.

Vabaõhuujula

Kolmas päev. Treeningvõistlus lühiraja distantsil. Eelmise õhtu tõusulõigud väga tunda ei andnudki ja oli päris hea pärast rahulikke pikemaid treeninguid ka korra kiiresti joosta.  Mingites piirkondades oli orienteerumisega hädas ja saanud suuremalt kiiruselt kaardil olevast infost aru.

Viimased pingutused enne treeningvõistluse lõppu.

Laagri kiiremad pojad.

Kolmanda päeva õhtu. Tehismaastikelt minema ja kerge treening koduste Euroopakate jaoks. Organism oli end välja lülitanud ja võttis vaba õhtu ehk siis füüsiliselt oli raske.

Neljas päev. Toimus ühine teatetreening koos noortekoondisega.Vihm oli muutnud metsa libedamini läbitavaks. Esimesse oleks pidanud otse minema ja kolmandasse orienteeruma.  

Teine ring läks soorituse poolest juba paremini.

Kohalik kaardijoonistaja on teinud hea töö, tänu temale on võimalik sellistel ainulaadsetel maastikel end proovile panna. Kuid kui nüüd natuke üldistada, siis vähemalt minule jäi nüüd tunne, et kaartide joonistamisel on liiga palju toetutud lidari andmetele ja puudu on joonistaja enda selge nägemus.  Siin ma mõtlen just reljeefi, mis nõuab ka reaalselt maastikul vormide üle vaatamist. Jalgrajad ei kippunud ka kaardil õige koha peal olema. Läbitavuse märkimisest on kohati ilmselt loobutud. Kas kvaliteet on jäänud ajapuuduse või millegi muu taha, seda ei oska öelda.

Enamus Aidu maastikust on sobilik talviseks/kevadiseks ajaks, kui seal on rohurinne madal ja nõges alles ootab, kuna saab kasvama hakata. Praeguste kaartidega peab rajameister igal juhul käima enne radade tegemist maasikul, vastasel juhul ei tule sealt head lahendust.

Kokkuvõtteks Polar Vantage V mõõtis nelja päeva peale:

• täpselt 10 tundi liikumist joostes/orienteerudes
• distantsiks 78km, sellest orienteerumist 52,4km
• 1655 tõusumeetrit
• 7 treeningut + 3 hommikujooksu tuhamäe otsa

Oli hea laager, treeningud jätkuvad!