Krist-o-blog: EMV lühirada ja teade Korelas

Sellest on juba hea mitu aastat möödas, kui Värska metsades sai võisteldud. Korelas võistlemist ei mäletagi, küll aga tean, et seal samas Poogandi järve ääres olid aastal 2002 Eesti-Läti-Leedu noortematš, mis vist oli ka minu esimene koondise esindamine. Tulemustest selgub, et olin võitjast rajal kaks korda kauem. Vahepeal on väike areng toimunud ja Korela maastik tekita enam selliseid tehnilisi raskusi.

Kuigi iga mehega polnud sellel aastal veel ühel joonel olnud, siis jõudude vahekord oli minu jaoks enne lühiraja joonele asumist selge. Tihedamas metsas oleksin teisiti arvanud, kuid ise pidasin parimaks võimalikuks kohaks neljandat, mis sellel päeval oleks saanud ainult realiseeruda kellegi selja püüdmisega. Kõrgemale mitte mingil juhul, kui siis ainult kellegi eksimuse korral, kuid sellele lootma jääda ei saa. Isikliklikult näen jõudude vahekorda puhtalt selle järgi, et kes kui palju on saanud viimase aasta jooksul terve olla ja kilomeetreid koguda. Minu taha jäi palju suurema kilometraažiga mehi, kuid neil jääb juba sooritus kahe kõrva vahele, sest enamus neist orienteeruda oskab. Ehk orienteerumine kui selline ei olnud Korelas suur väljakutse, vaid olulisem oli see, kui hea on jooksvorm.

Lühiraja viimases punktis. Pilt: Edith Madalik.

Lühiraja tehnilise poole peal midagi suurt korda ei saatnud, paaril korral oleks saanud 5 sekundit säästa ja esimese punkti otse minekuga oleks ka aega võitnud, kuid muidu lihtsalt realiseerisin võimalikult otse punktist punkti minemist. Füüsiliselt oli piirajas jooksmine ja raja lõpp oleks võinud kergemalt kätte tulla natuke rahulikuma algusega. Keskmine pulss jäi anaeroobsesse, mis on samuti harukordne sündmus minu puhul.

Lühiraja teekond.

Lühiraja finišisirgel. Pilt: Reigo Teervalt

Lühriaja tulemused

Pühapäevane teade tõotas võistluse jälgitavuse osas põnevam tulla, kuna meeskondi, kes medalile võimete poolest suudaks joosta, oli rohkem kui kolm. Harju OK viimase hetke Läti raketi oma ridadesse toomine tõi võistlusse selgelt rohkem närvikõdi ja pinget.

Sergei ja Reigo tegid oma töö ilusti ära. Esimesest vahetuses olid plaanid küll natuke optimistlikumad, kuid vähemalt saime pikema hajutuse tehtud ehk järgmistesse jäid lühemad. Kaks esimest positsiooni olid viimaseks vahetuseks juba eest libisenud, kuid kolmandana metsa saades tuli just Harju OK esindaja Artursiga rinda pistma hakata. Kusjuures tagantjärgi GPS-st nägin, et ka Tammed tulid kohe selga, kuid seal oli juba masinaklassi vahe.

Alguses küll hoidsin õhuvahet, kuid soos ei hakanud end ekstra väsitama, sest tagant tulijana püüab ta mind niikuinii mingil hetkel kinni. Liini all hoidsin ka end pigem tagasi, sest selleks, et soost mõned sekundid võita, oleks kulutanud kaks korda rohkem energiat. Kolmandasse pigem rahulikumalt, kuid siis oli meil esimene erinev hajutus. Käisin enda omas ära ja jäin kassi hiire mängus tagaajaja rolli.

Vahe ei tahtnud mitte mingi valemiga väheneda, liikusime iseenesest ka natuke erinevaid koridore pidi, alles kaheksandal etapil sain lähemale, kuna suutsin etapi otsemini läbida. Kusjuures otsemt teekond paistab GPS-st välja, kui luubiga vaadata. 8-10 läbisime suhteliselt lähestikku, kuid 11.etapil otsustasin läbi rohelise soo minna, sealt sain isegi hästi läbi ja olime ikka võrdsed, kuid järgneval tõusul oli Artursil jalgades rohkem jõudu ja ta libises eest. Enne vaatepunkti oli veel üks suurem tõus ja vahe kärises natuke suuremaks.

Teate läbijooksul. Pilt: Reigo Teervalt.

Siiski ei tundunud olukord päris lootusetu. Läbijooksul sain info, et minule peaks olema jäänud viimasel kaarel lühem hajutus võrreldes Artursiga. Selle peale ma siiski lootma ei saanud jääda ja hakkasin järk-järgult vahet sulatama. 18.etapiga tegin kusjuures veel vea, kuid kuna hoog oli juba sees, see sai kiiresti tehtud ja vahe ei suurenenud. 19.etapil justkui vahe natuke veel vähenes. Kuid siis liigun oma punkti, Arturs oma punkti, teadmata kus ta liigub täpselt, kust suunast teda nüüd näha saab. Pingutasin 21.etapil rohkem kui ühelgi teisel etapil, ühel hetkel üle õla vaadates võis konkurenti näha, kuid õnneks mitte kuklasse hingamas.

Pärast teatejooksu vastamas küsimusele, et miks Arturs on Arturs. Pilt: Reigo Teervalt.

Edasi tuli teha kõik korrektselt, üks 5-10 sekundiline kaar ja edu kaob. Läks plaanipäraselt, lõpusirgel sai juba sirge jalaga joosta ja meeskond 3.kohal üle joone tuua. Arturs oli muidugi pahane, et viimasel kaarel veel hajutus oli, kuid raja kokkuvõttes oli meil hajutustega võrdne seis. Ja hea, et ühele meist ei sattunud pikem hajutus, siis oleks see meelelahutus ära jäänud.

Teate viimased meetrid. Arturs taga veel pingutab, kuid mäng on läbi. Pilt: Reigo Teervalt.

Enam raskemat vastast ei oleks saanud mulle viimaseks vahetuseks anda. Kiirem mees oleks eest ära jooksnud, aeglasem oleks maha jäänud, aga kui kiirused on täiesti võrdsed, siis kujunebki sellises kiires metsas jooks selliseks nagu see nüüd kujunes.