EM katsevõistlused Tallinnas

Aeg lume alt välja sulada ja talveunest ärgata. Talve jagu häid treeninguid on selja taga ja hing ihkab juba jalga joonele panna. Rahvavõistlused jäävad riburada pidi ära ja justkui polegi head võimalust saada head tagasisidet, et kuidas on talvised treeningud võrreldes konkurentidega läinud. Endale tundub trennis ikka, et olen tugev, kuid lõpuks loeb see, et mis on seis teistega. Selline on tulemussportlase elu.

Kuid siiski, sprindi Euroopa MV Šveitsis ja  metsa maailmameistrivõistlused Tšehhis, on esialgu kavas ja hetke seisu järgi tundub, et vähemalt need võistlused toimuvad. Nendest esimese jaoks toimusid nüüd nädalavahetusel sprindi katsevõistlused Tallinnas. 

• Laupäeva hommikul individuaalne sprint.
• Laupäeva õhtul knock-out-sprint poolfinaal ja finaal.
• Pühapäeval hajutusega rada ühisstardist.

Olen küll eelmiste kevadetega võrreldes rohkem sprindile keskendunud, see tähendab, et lisaks metsale ka sprindikaardiga treeninud. Sellega olen saavutanud mingi väikse stabiilsuse ja rutiinide toimimise. Küll aga on raske treeningul imiteerida võistluslähedast kogemust, kus kiirused paratamatult on suuremad, kui treeningul, eriti veel mees mehe vastu võisteldes.

Viimane kuu aega ongi olnud natuke keerulisemad, kui eesmised reielihased ei tahtnud taastuda tavapärases rütmis pärast metsatreeninguid ja sellest tulenevalt tuli rasketele treeningutele, sealjuures ka kiiretele treeningutele paariks nädalaks pidurit tõmmata. Viimane nädal enne katsevõistlusi on andnud alles võimaluse midagi tugevat teha (2x tõusulõigud ja Pärnu EMV sprindi uuesti jooks).

Laupäeva hommikune individuaalne sprint

Jäin soojenduse tegemisega selgelt ajahätta ja sisuliselt pidin minema lendstardist. Hea, et jõudsin dressidki maha visata, kuigi ilma (+2, vihm, tuul) poolest võinuks need selga jäädagi. Lõpuks tuli sooritus sama hektiline, kui stardieelne 5-10 minutit. Ma justkui ei jätnud endale enne starti võimalust mõelda korra eesootavale väljakutsele ja viinud end õigele lainele. Seda siis rohkem tehnilise poole pealt, aga ka füüsiline oli nõrga võitu ja justkui väheke roostes. Suur kaotus oli minu jaoks üllatus ja võiks isegi öelda, et pettumus. Küll aga ei saanud tollel hetkel enam aega tagasi keerata, vaid tuli hakata mõtlema sellele, et kuidas õhtupoolikul knock-out-sprindis end parimast küljest näidata. Ehk siis uus start ja uus võimalus.

Laupeäva õhtune knock-out-sprint

Poolfinaalide koosseisud oli määratud treeneri poolt ja ilmselt selle mõttega, et tugevamatel oleks võrdsed võimalused finaalis kokku saada. Poolfinaalis anti minut enne starti 20 sekundit aega igaühel valida variandi A ja B vahel. Kusjuures näha oli ainult konkreetsed etapid, mitte kogu rada. Järgmise joone taga tuli välja valitud variant võtta ja stardipiiksu oodata. Kuidagi ajasin iseennast segadusse ja võtsin ikka selle variandi, mille olin välistanud ehk siis pikema ja aeglasema variandi. Kuna rada oli lühike, siis võimalus kasvõi korraks kergemalt võtta. Terve rada tuli punases läbida ja siis veel aeglasem variant tasa joosta. Kuid kuna poolfinaal oli koha peale jooks, siis viimasesse punkti ja finišisse lasin natuke jala sirgu, kuna finaalikoht oli garanteeritud. Füüsiliselt oli parem, kui hommikune sprint, kuid konkurentide koos püsida tuli vaevaliselt ja toore jõuga. Ilm oli õnneks läinud kuivemaks ja mõne kraadi võrra soojemaks.

Finaalis enam ühtegi nõrka meest ei olnud. Need, kes olid end sinna välja võidelnud, olid kõik piisavalt tugevad. Finaali rada oli kõigil sama. Esimesel etapil sattusin kohe üksi oma variandi peale ja see osutus ka kiiremaks. Edasi oli tunne, et nüüd tuleb ainult pundis püsida nii kaua kui võimalik. Enam oma varianti kusagil aretama ei hakanud ja kasutasin teiste kiirust enda kiiruse üleval hoidmiseks. Füüsiliselt finaalis isegi päeva kõige parem olemine, kuid kuna kogu 6 minutit tuli piirajas veeta, siis mugavustsoonis kulgemisest oli asi kaugel. Tulemusega olen pigem rahul, kui pettunud, eriti arvestades hommikust lati alt läbi jooksu.

Pühapäevane ühisstardist hajutusega sprint

Eelmise päeva 12 kiiremat said esimesse ühisstarti. Kõige enam pelgasin, et mehed lähevad kohe algusest sama tempoga minema, mis knock-out puhul, kuid tegelikult on sooritus 2,5 korda pikem ehk siis natuke mängis rolli ka jõuvarude jagamine. Esimesse punkti peale joostigi tormi, kuid edasi läks iga etapiga sagimine rahulikumaks, aga tempoga ei hoitud kohe üldse tagasi. Etapid olid pikad ja see andis võimaluse kiirust üleval hoida. Kellegi selja taga hingeldamine pani ilmselgelt rohkem pingutama ja enda piire kompima. Raja lõpp tuli muidugi natuke üllatavalt, ühel hetkel vaatasin, et paar etappi ongi jäänud ja ongi kõik. Kogu pingutus oli kogu raja ulatuses piirajas kulgemine.

pärast viimast pingutust

Kokkuvõttes endale hinnet ei oskagi anda, kuid hea on see, et ka natuke kehvema enesetundega päevadel ei ole kaotus sprindi teravamatele pliiatsitele väga suur. Hea meel on muidugi selle üle, et mingil määral tuli laupäeva hommikusest olukorrast nii välja, et see ei jätnud suurt vaimset pitserit järgmistesse sooritustesse. Kindlasti oli tegemist äärmiselt vajalike pingutustega, kuna juba varasemad aastad on minu puhul näidanud, et vajan väga tugevaid starte, et oma füüsiline potentsiaal täielikult kasutusele võtta.

Tore oli näha, et paljudel on treeningud talvisel perioodil hästi läinud ja jaksatakse kiiresti joosta.

Nüüd tuleb vaadata, kas tehtud sooritused olid piisavad, et paari nädala pärast Euroopa MV-le sõita Šveitsi.

Ja aitäh korraldajatele, kes nii noorte kui ka täiskasvanute koondisele andsid võimaluse kahel päeval mõnusalt pingutada.