EMV pikk rada

 Ja juba jõudiski järg viimase Eesti meistrivõistluste distantsini. Pooleteise kuuga toimusid kõik EMV distantsid. Ilmselgelt tundub tegu olevat uue rekordiga.

Pikk rada on ikka pikk rada, kord aastas saab joosta ja siis selleks valmisolek on alati kahtluse all, kuna ühtegi nii pikka võistlusdistantsi aasta jooksul ei ole. Õnneks enne võistlust treeningpäevikut ei vaadanud, kuid nüüd pärast võistlust selgus, et septembris oli põhimõtteliselt kaks treeningut rohkem kui 1 tund, neist esimene oli EMV tavarada ja teine Soome MV öine. Augustis oli kaks jooksutreeningut 1,5 tunni kanti, ülejäänud pikka rada arvestades ilmselgelt alamõõdulised.

Pikk rada sobitub väga hästi oktoobrisse, kuna siis on põhimõtteliselt hooaeg läbi ja see ei riku ülejäänud võistlusi ära, kuna taastumine võib võtta väheke kauem, kui lühemate võistluste puhul. Võistlemiseks mulle ilm meeldis, +11 kraadi ja märg mets.

Start

Stardirivi oli meeste seas küllaltki pikk ja tõotas tulle huvitav ühisstardist võistlus. Alguses ei hakanud ma mitte kuhugi kiirustama ja hoidsin esimesed kaks punkti end tahaplaanile, lastes nii entusiastlikematel loha lükata. 

Liblika alguseks imbusin ette poole, et ürituse käigust parem ülevaate saada. Ühtlasi tollest hetkest ise 100% orienteeruma hakata, et mitte pärast liblikakaarte tegemist tagaajaja rolli jääda. Liblikas läkski laias laastus hästi, kohe joogipunktis selgus, et olime pundiga liidrid, kuid 11.KP-ga olin raskustes ja tegin minutise aukaare. Rong mida vedasin sõitis edukalt ilma minu vedamiseta minema.

Mõne aja pärast sain rongi oma valikuga uuesti kätte ja lisaks hüppas teise hajutuse pealt tulnud Kenny punti. Koos oli kuus meest, kellest mõne hetke pärast jäi järgi ainult neli (mina, Kenny, Tõnis, Timmo), kes jäid ka dikteerima võistluse käiku. 

Enne kaardivahetust Kenny küll kadus mõneks ajaks ära, kuid ma ei osanud selles olukorras veel midagi ohtlikku näha, pigem isegi arvasin, et esimest korda pikka rada jooksev sportlane läks veale. Kuid mees laekus kaardivahetuse hetkeks punti tagasi.

Kvartett jätkas, kuid tempo kõrgel hoidmisega ei soovinud keegi väga vaeva näha. Eks igaühel oli oma strateegia, millega üritati oma võimalusi kõrgel hoida. Taganttulijate peale ei mõelnud ma kordagi, nelikus olid kõik eelsoosikud olemas ja lisaks veel Tõnis, keda ma esialgu ei osanud poodiumile tõsta.

23.KP-st väljudes pandi vist natuke käiku juurde ja tee peal otseselt puhata ei saanud, toimus kerge jõnksutamine, kuid järgmises punktis oli taas kõik koos. Teist korda maastiku taha otsa jõudes ülejäänud otsisid joogipunktis oma pudeleid, ise olin geeli juba enne joogipunkti sisse võtnud ja piisas ainult puhtast veest. Seega sain mõned meetrid teistega võrreldes rahulikumalt joosta.

Maastiku tagumisest otsast algas kodu poole kiirustamine, õigemini tempo püsis ühtlaselt kõrgel. Kvartett püsis ilusti koos. Kuid 27.etapist kujunes võistluste käiku muutvaks etapiks. Olin oma peas kaalunud ideed, et kas minna otse üle lageda või alguses paremalt mööda teed ja siis otse. Kenny keeras aga veel varem ära ja siis ma sain aru, et ta oli näinud ka vasakult mööda teid varianti, mis minul endal oli esialgu nägemata jäänud. 

Nüüd oli selg vastu seina, tundsin, et olen võtnud kehvema variandi ja mis sellises olukorras ikka tehakse?! Tuleb see variant kiireks joosta. Tõstsin märgatavalt kiirust ja kasutasin võimalikult palju metsa alla tekkinud lohasid. Ise olin juba neljas kord seal +  muud klassid olid seal jooksnud, seega oli seal kohati magistraal.

Võistluse käekäiku muutnud etapp, kus arvasin, et olen kehvema variandi võtnud.

Enne liblikat tee peal nägin veel Kennyt selja taga tulemas, kuid nüüd ei olnud enam midagi muud, kui tuli nii ennast kui teisi edasi küpsetada. Liblikas oli meil taas erinev. Hoidsin intensiivsust üleval, üritasin võimalikult palju mööda lohasid liikuda. Olin liblika niivõrd hästi jooksnud, et pigem ootasin Kennyt seljatagant, kui eest. Aga kuna reaalne vahe oli teadmata, siis tuli veatult edasi pingutada.

Liblikaga tekkinud vahe.

Rada oli veel siiski piisavalt ees ja see ei olnud niisama jalutuskäik pargis, vaja oli ronida kõige kõrgema tipu otsa ja teha mitmeid väikseid rajavaliku ülesandeid, enne kui tuli päästev finišijoon vastu.

Finišis olin üllatunud, et vahe oli Kenny ees kärisenud üle kolme minuti. Kusjuures tagantjärgi selgus, et liblikaga kärises vahe 2,5 minutit ja järgmise etapiga veel 40 sekundit. Ju siis olid minu jõuvarud suuremad ja perfektselt joostud liblikas andis sellise tulemuse.

Kvartetist kolmandaks võitles end Tõnis (üllatus temale endalegi) ja Eesti üks vastupidavamaid mehi, Timmo, pidi leppima sellel korral neljanda kohaga.

Joka koduleht

GPS-jälgimine

Kõik, kes jooksid, on tegijad.

Kolm parimat

GPS-teekond

Sellega said ka EMV-d selleks aastaks otsa. Nii nagu ka aastal 2018, nii ka tänavu õnnestus igal distantsil medal kaela saada. Kahju, et sellest ei teki sportlase sobilikke hüvesid. On ainult au, natuke kuulsust ja medalid. 

Aga tänud Jokale hästi korraldatud võistluse eest ja erilised tänud selle eest, et kaart oli kilekotis, aitäh!