Antud nädalavahetus on juba aastaid olnud väga raske pähkel, eriti kui soov on kõigil kolmel võistlusel olla edukas. Vähem kui ööpäevaga kolm tugevat sooritust teha, neist üks öösel, ei ole lihtne. Korraldajate amatöörluse tõttu lükati sprindi starti veel paar tundi hilisemaks ehk siis keerati veel vinti peale. Muidugi võib tunduda, et starti tulnutel on tingimused võrdsed, kuid reaalsuses võib see nii olla ainult neist kolmest stardist esimesel.
SPRINT
Esimeseks katsumuseks oli individuaalne sprint Kuremaa asulas. Sprindiga on minu jaoks sellel aastal üldse hapud lood. Mitte ühtegi sprindi starti, üks treening kunagi talvel ja nüüd esmaspäeval üks õige mõõtkavaga harjutus. Muidugi on see olnud tingitud asjaolust, et tänavu on MM ainult metsas ja sprindid on MK-l alles täiesti hooaja lõpus.
Tegin korraliku soojenduse, lihas oli väsinud ja liikumine oli raske võitu. Lohutasin end sellega, et start antakse, siis ei pane seda enam tähelegi. Kuid vahetult enne starti juhtus saatuslik moment. Starti minnes jäi teekonnale ette laiem kraav suure tee ääres. Millegi pärast ei hakanud kraavi põhja kaudu minema, vaid tegin sellise kergema hüppe, pigem nagu sirutuse. Parema jala tagareies midagi juhtus selle peale. Kuna lihas oli niikuinii kange olnud ja start oli kohe-kohe, siis jäi see kohe tahaplaanile. Reaalsuses alles pärast võistlusnädalavahetust teisipäeval kerget sörki tehes sain aru, kus ma selle vigastuse üles korjasin. Et just täpselt selle hüppega üle kraavi.
Sprindi võistlus ise läks aia taha (neid aedu ikka jagus maastikul) ehk siis minu tehtud sooritus iseloomustas väga hästi sprindiks ettevalmistumist. Esimesed punktid koplite vahel sain lahendatud probleemideta, kuid tõele au andes, siis sellist erinevates stiilides aedade (elektikarjused jms) ja keelualade virr-varri ei soovi küll rohkem EMV-del näha. See oli pigem segane, kui lihtsasti loetav süsteem.
Minu sprindi tulemusele sai saatuslikuks viies etapp, kus oli mitu häirivat asjaolu. Kusjuures samast kohast oli korraldajatel ka kaardinäidis juhendis ehk ma olin selle koha Google Street View-st järgi vaadanud. Punktist väljudes oli punkti ees täpselt sõiduauto käruga pargitud, hüppasin käru ja auto vahelt läbi ja suund oli kohe umbes 30 kraadi vale õige majanurga suhtes, kuhu oleks pidanud liikuma. Edasi tahtsin väga näha kahte ületamatut müüri maja otsa peal, et olla kindel, et liigun õige maja taha. Kahjuks ma neid ei näinud, kuna need ei paistnud kõrge heina tõttu sealt üldse välja ja liikusin ilma rohkem süvenemata ümber mõisa jooksma. Alles mõisale ringi peale teinuna sain aru, mida olin teinud. Ma olin neid müüre ka kodus arvuti taga vaadanud ja siis ma neid nägin, paistsid madalad, kuid nüüd võistlusolukorras, eriti kui hein kõrgem, siis neid näha ei olnud ja nii tekib üldse küsimus, kas tegemist on üldse infoga, mis peaks kaardil olema?!
Püssi ma põõsasse ei visanud, tehtud vea peale ma ei mõelnud kordagi enne kui finišis tulemusi kuulsin. Jätkasin võitlust, midagi nii suurt enam korda ei saatnud. Etapil 13 nägin ainult paremalt või vasakult varianti, keskelt läbi aedade minekut võimalust silm ei hoomanudki. Aiamaade vahel olevad punktid läksid muretult, see mis oli kaardil, oli ka maastikul väga hästi kilelintidega piiritletud, erinevalt näiteks seitmenda punkti juures olnud tumerohelistest kaardil, kuid mis maastikul hõredateks sirelihekkideks osutusid. Lõpp nõudis küll veel keskendumist, kuid oli pigem füüsiline pingutamine.
Tulemuseks neljas koht, kaotust parimale 37 sekundit, ümber mõisa tiir läks maksma 35 sekundit. Tulemus ei jäänud kiiruse taha, vaid suures osas ümber mõisa tiirule ja paarile ebakindluse momendi taha. Kuid kõik taandub siiski selle taha, et kui pole seda harjutanud, siis on ka tulemus vastav. Sellel aastal neljas, järgmine aasta oleks see suur pettumus.
sprindi tulemused
sprindi GPS
sprindi tulemused
ÖINE
Vaid loetud tunnid hiljem hakkasid öised meistrivõistlused. Öisteks ettevalmistus kasin, viimane lambiga jooks oli aprilli lõpus Tiomilal. Stardipositsioon oli pigem hea ehk siis nimekirja teises pooles. Mis oli antud võistluse puhul positiivne, siis stardiintervall oli 4 minutit, mis pani konksus jooksjate tulemusele paraja hoobi.
Soojendusel oli pigem hea enesetunne. Rada hakkas pikema teevaliku etapiga, kus oli võimalik sisuliselt kogu rada ette ära lugeda. Kuid oma esimese vea tegingi lihtsas olukorras, hakkasin natuke maad 1.KP asemel 14.KP suunas liikuma, õnneks tõesti mitte pikalt. 1.KP juures tegin veel lisakaare, Punktist väljusin valesti ja jooksin mõttetult pikalt mööda metsa, selle asemel, et kiiresti tee peale minna. 2.KP juures läksin valesse lohku, silm kaardil nägi esialgu ainult ühte neist. Selleks hetkeks olin tolle hetke liidrist üle 2 minuti maas.
Üle "kivide ja kändude" algus sai siiski ilusama jätku. Orienteerumine hakkas rohkem sujuma, väikseid kaari ikka tuli, kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Tagantjärgi raja kõige otsustavamaks piirkonnaks kujunes etappidele 7-10 jäänud raiesmik. Kuna 2.KP juures oli saanud seda raiesmikku korra juba nuusutada ja see ei olnud väga meeldiv, siis 8.etapi otsustasin lahendada kinnikasvava lageda kaudu.
Raiesmikul võtsin orienteerumist tasa ja targu, sest need olukorrad polnud lihtsad. Ühelt poolt oli keeruline leida head kohta, kus oleks võimalik joosta, teisalt pidi suhteliselt täpselt teadma, kus oled ja kuhu lähed, vastasel juhul võis tekkida väga suur segadus ja ajakadu. 9.etappi soovisin minna küllaltki otse, kuid helerohelises ei leidunud head kanalit kust end läbi pressida ja läksin väikse parempoolse kaarega. 10.etapi puhul jagunes etapp minu jaoks kolmeks - esialgu mäeharja peale, siis sisuliselt nägin minu jaoks enam-vähem õiges suunas üht tulukest ja siis liikusin selle peale. Tuli õnneks ära ei liikunud ja sealt edasi võtsin punkti oma koha pealt ära. Muidugi mäeharja pealt oli väga efektne näha, kuidas kümned tuled raiesmikul ringi siblisid.
Kui raiesmikule läksin 47 sekundise kaotusega parimale ja viiendal kohal, siis raiesmikul ära läksin liidrina ja juba üle 2 minutise eduga. Rajal seda muidugi ei teadnud ja hakkas taas suusaradade ralli, kuid oli veel mitu punkti, kuhu pidi veel väga täpselt kaarti lugema ja minul ebaõnnestus see täielikult. Kusjuures 12.etapil andis tagareis väga selgelt tunda ja segas jooksmist. 13.KP-ga tuli minutine viga ja 14.KP-ga poolteist minutit viga. 14.etappi joostes nägin ka tandemit Sergei-Ats vastu tulemas ja kui ma veel vea otsa tegin, siis teadsin, et seis Sergeiga võrreldes natuke hapu.
Teades, et Sergei on üks tugevamaid rajal, siis tuli jalad kõhu alt välja võtta. 15.etapil tuli tandem mulle taas vastu, kui nemad liikusid 17.etapil, sain kella käima panna ja hiljem samasse piirkonda tagasi tulles sain teada, et vahe on minuti kanti. Kuid see oli Sergeiga, see mida teised rajal tegid ma veel ei teadnud ja arvestades oma vigade hulka, siis pigistasin endast kõik välja. Viimasel etapil võtsin natuke riskantse valiku, kuid sain sellega enam-vähem hakkama.
Finišis oli olukord kohe teada, maandusin liidriks ja keegi ei paistnud seda kohta ohustavat. Seega teist aastat järjest Eesti meister öises orienteerumises. Tundub, et mida võsasem, seda parem minu jaoks, sest ka eelmine aasta ei hoidnud maastik läbitavusega tagasi.
Vigu tuli tõesti nagu sigu, kokku midagi 5 minuti jagu, minu õnneks lahendasin raiesmiku ilusti ära, kui oleksin ka seal vääratanud, siis kulda kaela poleks saanud. Kuld kullaks, aga reaalsuses tuleb öise orienteerumisega rohkem vaeva näha.
öise GPS
öise tulemused
SPRINDITEADE
Öiste järgselt koju magama ja siis pühapäeva lõuna ajal viimane proovikivi. Peko oli rivis hea võistkonnaga. Daisy alustas, Gion teises vahetuses, minule kolmas ja Emily ankrus.
Juba hommikul ärgates oli reielihas kehvas seisus. Lihas oli natuke kange, väsinud ja valulik. Üritasin kuidagi lihast mudida, et koht soojaks saada. Soojendusjooksu ajal andis selgelt tunda. Keha üldiselt oli täiesti väsinud öisest võistlemisest. Kuid kõigele vaatamata läksin rajale endast kõike andma.
Daisy tuli rajalt liidritega. Gion tuli teisena, liidrist 25 sekundit. Mul ei saanud olla muud eesmärki, kui see 25 sekundit kinni joosta ja võimalusel eest ära joosta. Vahe suutsin küll tasa teha, kuid raja teine pool oli kujunes füüsiliselt väga raskelt, seega vahet sisse ei jõudnud teha, kuid liidriks tõusin küll. Rajal ma ei mäleta, et ma oleks tundnud reielihase valu, adrenaliin ja keha üleüldine väsimus oli sellest siis ilmselgelt üle.
Emily kahele tugevale koondislasele vastu ei saanud, kuid tõi siiski Peko auväärsele kolmandale positsioonile. Kusjuures tegu oli Peko esimese põhiklassi sprinditeate medaliga.
sprinditeate GPS
sprinditeate tulemused
Nüüd tuleb vaadata, mida reie tagune edasi teeb ja kas üleüldse on võimalik tuleval nädalavahetusel EMV tavarajal starti minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar