10mila - totaalne pettumus

Tänavune 10mila läks nii minul kui ka lõpuks kogu võistkonnal täiesti aia taha. Mind pandi esimest vahetust jooksma ainult ühel põhjusel: et säiliks mingigi võimalus, et pikale ööle saaks vastu minna võimalikult heas grupis, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mina, kes ma pidin näitama stabiilset head sooritust, näitasin end hoopis täiesti teisest küljest. 

Juba stardis jäin raskustesse, kolmandast reast ja küllaltki kitsa stardikoridori tõttu jäin kohe kehvale positsioonile. Pärast K-punkti hakkasin siiski võimaluse korral kohti parandama. Esimesse punkti mäe peale jõudes olin täiesti paigas, kuid lõppviimistlus jäi tegemata. Tegin väikse kaare, elasin üle.

Teisel etapil sain korraks täiesti vabasse vette, aga punktiga oli taas raskusi, pääsesin 10-sekundilise ehmatusega. Kolmandasse jooksin rongis, vältisin ülemäärase tõusu võtmist ja oli aeg punktile peale minna. Lugesin kaardil selgelt välja, et punkt asub orvandis. Läksin üle seljandiku ja mida ei olnud, oli punkt, elektriliin samuti liiga lähedal. Ala kammis seal teisigi, kui ühel hetkel mõistsin, et punktiobjektiks on hoopis nina, teisel pool seljandikku. Kokku minutiline viga, tegemist oli juba küllalt mõru pilliga, mis pani rohkem pingutama.

Neljandasse minek oleks olnud väga lihtne, kuid olin raja alguses kuidagi suutnud kaardi sisse augu tekitada ja neljanda punkti piirkond oli kadunud. Neljanda ja viienda etapi joonte järgi sain umbes punkti asukoha ja legendist objekti koos numbriga teada ning sain edukalt punkti kätte. Õnneks polnud tegu hajutuspunktiga, mis tegi elu palju lihtsamaks, kuna teised liikusid samas suunas.

Viiendal etapil hakkasin füüsiliselt natuke rohkem pingutama, kuna olin kolmanda punkti vea tõttu langetanud päris korralikult kohti. Tundsin end kiiremini joostes väga hästi ja liikusin rivis jõudsalt ette poole. 400 meetrit enne punkti olin veel kaardis, kuid sealt edasi lõpetas aju tegevuse järgmiseks üheksaks minutiks. Täpselt nii kaua läks mul aega, et vale mäe otsas asju klappima saada. Lõpuks mingil imeväel hakkas asi laabuma ja leidsin tee oma punkti suunas. Need mõtted ja tühi tunne, mis tollel hetkel läbi käisid... Individuaaljooksus oleks veel kuidagi selle mõru pilli alla neelanud, kuid kui pärast mind stardib 9 meest, siis on see raske hoop.

Pärast seda läks tükk aega, enne kui mingigi kindlus orienteerumisse tagasi saada. Jooksin küll taseme poolest mudaliigas (jooksevad ikka kiiresti), kuid siiski polnud nende vastu lihtne saada. Alles maastiku tagumisest otsast tagasi tulles, kümnendast punktist alates, hakkas orienteerumine laabuma ja tekkis mõistmine, kuidas peaksin seda maastikku käsitlema.

Tänu ühtlasele orienteerumisele avastasin natukese aja tagant, et olen taas uute nägudega kokku sattunud. Füüsiliselt end tühjaks ei jooksnud, pigem vaatasin, kuidas orienteerumisega hakkama saada. Pärast 22. punkti olin taas uues pundis, kõik andsid nii palju jalgadele valu, et mul puudus võimalus rongi viimase vaguni koha pealt välja pääseda. Kuidagi tänu eelviimasele punktile ja viimase punkti ette vaatamisele enne starti suutsin kõik 5 meest alistada ja pea norus vahetuse üle anda.

Lõpuks andsin vahetuse üle 92. kohal ja kaotust kogunes 14 minutit. Pärast ülisuurt viga tuli juurde kaks minutit, mis polegi kõige hullem. Pärast viga olin kohal 225. Võistkonnal edasi ei läinud ka kõige roosilisemalt, seitsmendas vahetus jooksnud Petteri rebestas kuidagi säärelihast ja tulemust kirja ei saanud. Sellel aastal siis niimoodi.

Kindlasti oleks võinud nii minu kui ka kogu klubi ettevalmistus olla tõsisem antud maastiku jaoks. Eelmine aasta sai Kangasalaga just kevadine laager tehtud eesmärgiga 10milal olla natukene paremad. Tänavune kevadlaager toimus Ahvenamaal ja lumekatte tõttu ei hakanud ise sinna minema.

Oleks tore mõned aastad joosta sellise klubi eest, kes panustab suurtesse teadetesse rohkem. See paneks ka ennast rohkem arendama ja pingutama.

Võistluste koduleht