Tampere-suunnistus

Kahe päevaga juhtus metsas paljugi. Esimesel päeval esimesel laskumisel väänasin jalga, teise punkti järgselt ei tahtnud kompass enam tööd teha, lõhkus end käe ja kalju vahel ära. Kui oleksin tahtnud kompassi terveks jätta, siis oleks katkise kompassi asemel hoopis pea. Suvila ala kõrval astusin naela jalga. Maastik ise oli väga huvitav, aga mets oli läbi märg ja kividel-kaljudel liikumine ohtlik. Kahe rajavalikuga kaotasin kokku kuus minutit. Muidugi omaette tegemine oli ilma kompassita orienteerumine. Õnneks orbiidile selle tõttu ei läinud, aga mõnel korral suutsin siiski ära kalduda.

Teisel päeval toimunud lühirajal oli päike väljas ja mets kuivem. Nii sai julgemalt liikuda, aga orienteerumise julgus sai otsa viiendas punktis. Jõudsin punkti, kontrollisin numbrit ja ei klapi. Umbes 20meetrit enne puntki olin kontrollinud legendist punkti asukohta ja numbrit. Tegin rohkem kui minuti pikkuse kaare ja tulin samasse kohta tagasi. Olin mingil kombel vaadanud eelmise punkti numbrit. Kusjuures sellele minutisele kaarele minnes suutsin kaardi niimoodi kätte võtta, et lugesin neljandat punkti. Segadust kui palju. Mõne punkti pärast lagunes orienteerumine täielikult, käisin orbiidil. Lisaks veel mõned kaared.

Kahe päevaga juhtus kõik see, mis tegelikult juhtuda ei või. Õppematerjal on nüüd enda käest võtta, tuleb ainult õppida ja järgmisel korral teha rahuldav sooritus.

1.päev

2.päev

tulemused