Neljapäeval jooksin esimest korda 5000 meetrit staadionil. Jooks toimus Võru staadionil ja päike paistis lagipähe. Väga keeruline oli enne jooksu prognoosida, millise tempoga tuleks joosta. 15:30 tundus aeg, mis võiks olla võimalik hea seisundi korral, vaja oli ainult ühtlast jooksu. Stardi eelselt tundus lihtne, et lähen algusest peale oma tempoga minema ja teised las teevad mida tahavad. Nii lihtne see muidugi polnud. Alguses võtsin küll kolmanda positsiooni sisse, aga raske oli liidritest lahti lasta ja oma tempoga joosta, väikse õhuvahe küll jätsin. Esimene km tuli 3:01.9, mis ilmselgelt oli liiga kiire algus. Teisel km liidritega vahe veel pisut suurenes, kuid jäi mingil hetkel pidama, kuni ühel hetkel hakkas minu vahe nendega vähenema. Ringiajad näitasid juba seda, et olime kõik ennast kinni jooksnud, aga joosta oli jäänud umbes pool maad. Seljad tulid mulle vastu ja teisel jooksu poolel tuli ise juhtima minna. Kui alustasin selliste ringiaegadega nagu 71-73-74sekundit, siis jooksu lõpus kangutasin ringe juba 80sekundiga. Kuidagi ma end siiski üle joone vedasin ja sain kirja aja 16:01.4. Esimesed 2,5km tuli ajaks 7:45 ja teise poole ajaks 8:16. Raske oli joosta, kui ei tea ja ei tunneta oma piire jooksurajal. Aeglasema alguse korral võinuks aeg olla natuke parem. Vähemalt sai nüüd märgi maha ja järgmisel korral suudan loodetavasti mõistlikumalt joosta. Aja parandamine ei tohiks eriti raske olla.
Nädalavahetusel oli taas Jukola kord. Viimase paari nädalaga oli liikumiskiirus metsas tunduvalt paranenud, nii valisin endale viimase vahetuse, mida ma varem polnud Jukolal jooksnud. Metsa sain täiesti üksi, K-punkti minnes hoidsin end pisut tagasi. Orienteerumise sain algusest peale sujuma, slaalomit pidi esimestel km kõvasti jooksma eelmiste vahetuste jooksjate vahel. Natuke olin üllatunud, et teises punktis hakkas IGTISA(Gvildys) selg paistma, kes sai rohkem kui minut ennem rajale. Siis tuli ta mingitele asjaoludel minu hajutusse ja minust ta maha ta jäi. Pikemal kümnendal etapil oli ta kuidagi minu ette jõudnud. Taas kadus ta minu silmist, kuni 12.KP juures minu sappa jõudis. Mööda ei julenud ta minna, nii sain rahulikult ise punkte noppida. 18.KP-sse minnes tegin üksi suure vea, kus mäe peal lugesin teid valesti ja sattusin hämmingusse. Veast aru saades ja juba õiges suunas liikudes nägin viieliikmelist kihutajate punti(Omdal, Lysell, Mamleev, Östlin, Tranchand). Ühe punkti vahe suutsin nendega ainult koos joosta, siis pidasin mõtekaks nendega mitte koos veale minna. Nii jätkasingi üksi kuni 24.KP-ni, kui see sama punt jälle kusagilt välja ilmus. Sealt kuni lõpuni käis pidev võitlus koha eest, kiirused olid mõistagi suured ja käis pidev jõnksutamine. Keegi ei soovinud loovutada oma positsiooni. Üritasin minagi võimalikult ees tulla, kuid ei olnud seda hoogu raja lõpus. Viimasel suusaraja tõusul oleks meelsamini jalutanud üles, aga põhimõtteliselt tuli sealt hüpetega üles minna. Tõusu järgselt olid jalad nii rasked, et kui ma veel viimasest puntkist ka välja kiirendasin, siis poole lõpusirge peal pidin loobuma võitlusest, kuna vastased kaugenesid ja reielihased olid nii valusad, et ei kannatanud lõpuni täiega panna. Tulemuseks seega 28.koht.
Kahju on natuke sellest, et top25 sekka jõudmisest jäi mõni sekund ainult puudu. Samas ega ma lõpusirgel just lihtsatelt meestelt ei saanud pähe. Ilma 18.KP minutise veata võinuks just selle suure pundi ees lõpetada. Aga mis teha, sellel tasemel loeb iga liigutus. Vähemalt sain orienteerumisega enamus rajast hakkama, umbes 70minutit oli sellist aega, kus ükski viimase vahetuse jooksja ei siblinud mul ees ja sain ilma probleemideta punktid võetud. Füüsiliselt tundsin end hästi, kergus oli olemas, aga see sobis rohkem selliseks ühtlaseks kulgemiseks. Natuke kiiremini jooksmine oli tunduvalt raskem. Vähemalt olen tulnud kevadisest raskest seisundist välja. Loodetavasti läheb seisund veel paremaks ja suudan veel kiiremini joosta.
1 kommentaar:
Kas Kenny Kiivikas on selle kulturisti sugulane?
Postita kommentaar