Suunto Games Hatikul

Suuntoks mingit erilist ettevalmistust ei teinud, olin rahulikult kulgenud mugavas tsoonis pärast pikka rada, ei midagi kiiret. Alles kolm päeva enne võistlust käisime Kennyga Tartu Linnasprindil, kus tegime 7,5minutise kiirema pingutuse. Jalad olid nii kinni, et ei mõistnud üht jalga teise ettegi panna. Neljapäeval oli lihtsalt raske minek, aga päev enne võistlust oli täiesti kohutav, kuna oli päev otsa jalgadel tööd rüganud, siis jalad olid nagu pakud. Sellise taustaga oli raske midagi loota, aga kindel olin selles, et teine päev peaksin füüsiliselt end paremini tundma.

Esimesel päeval pakuti korralikku 14km pikkust rada. Kahe esimese punktiga ei saanud kuidagi hakkama, suunda ei mõistnud jälgida ja takerdusin iga oksa taha. Järgmised pool tundi suutsin suuremate vigadeta joosta, siis takerdusin 12.KP-ga. Läksin valesse orvandisse ja siis õiges orvandis koperdasin liiga madalal ja tagatipuks oli punkt minu arvates üldse pisut vale koha peal. 14.KP-ga läks asi päris hulluks, 2,5minutit uitamist. Pärast seda viga ärkasin üles ja hakkasin agressiivsemalt jooksma. Justkui oleksin raja esimese poole unisena jooksnud. Nii surusin pisikesi vigu tehes kuni raja lõpuni. Päeva lõpetasin kolmandal kohal, Artūrsile kaotust 1:28 ja Timole ainult 10sekundit. Viga tuli liiga palju, kokku 7,5minutit, see andis lootust, et teisel päeval ilma mõne veata võiks päris hästi minna.

teekond

Teisel päeval mindi 10,4km rajale viitstardist. Stardipositsiooni üle ei saanud kurta. Teise punkti valisin Timost erineva valiku ja kaotasin aega. Kolmandaga läksin päris lolliks ja tõmbasin minutise vea maha. Seega raja algusega eksisin 1:20 ja olin jäänud üksi. Nüüd visati ette pikk etapp, mille lahendasin paremalt. Teel tuli vajutada nii kuidas torust tuli, mingi hetk hakkas pistma, aga õnneks kestis see vaid mõne minuti. Pika etapi lõpus nägin juba Timo selga ja siis võis arvata, et midagi pole kadunud. Järgmistel etappidel vahepeal vilksamisi oli näha selga, aga oh imet, üheksandasse minnes raiesmikul nägin Artūrsit juba Timoga ühes pildis, ideaalne. Selle peale tuli kohe juua natuke joogikas, jube jahedat vett pakuti. Edasi tuli taas pikem etapp, nägin, et ees liigub paarisrakend. Etapi lõpus lõikasin pisut natuke läbi metsa ja vahe vähenes jõudsalt. Sama kiiresti vahenes nende edu ka metsavahel ja pärast 12.KP-d metsateel olid nad käes. Artūrs hakkas imestunult küsima, et kust mina välja ilmusin. Kuni 16.KP-ni toimus tõsine lahing. Keegi tempot alla ei tahtnud võtta, ainult tõmmati. Aga kui tempot alla ei võeta, siis tuleb hoopis juurde panna ja tõmbasingi mäest alla minnes hoo sisse, metsarajal veel pigistasin edasi. Metsas tuli sama hoogu võimalikult kaua säilitada, aga samas oli vaja veel orienteeruda. Õnneks suutsin tollelt kiiruselt kaarti käsitleda ja ei vääratanud, nii võisingi üksi viimaseid punkte noppida.teekond

Nädalavahetusega võib igatahes rahule jääda. Ainult esimese päeva orienteerumine oli väga konarlik ja kõik see on tingitud vähesest orienteerumisest viimase kahe kuu jooksul.
tulemused