Laeva raba

Milleks minna ringiga, kui saab ka otse. Selline lause iseloomustaks läbitud rabamatka kõige rohkem. Nimelt pühapäeval läksid kuus aktivisti, Tiit Tali eestvedamisel, Laeva rabasse müttama. Teada oli distants, mis on 10km linnulennult ja liikuda tuleb otse lõuna suunas. Lisaks veel, et laukaid aerofoto pealt ei paistnud ette jäävat. Mina liikusin koos Timoga. Abivahenditeks olid meil kompass ja Regio 1:100000 atlase väljavõte.

Alguses saime natuke mööda sihti liikuda, aga maapind oli väga vesine. Vahepeal isegi kuni põlveni mudas. Kui juba 15minutit olime sumbanud soos, siis paistis, et nüüd saab korraks kuivale maale. Meie ees paistis nagu selline kõrgem koht , kus tõusu oli koguni kaks meetrit. Kuid järgmine vaatapilt oli hea, me ei jõudnud mitte kuivale maale, vaid rappa. "Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks"-Vikipeedia. Siis üritasime joosta mingi aeg, seda tegime umbes 10minutit ja tõdesime, et kõndides liigume palju tõhusamalt edasi. Suuna hoidmiseks oli kõige lihtsam võtta kusagil väga kaugel mingi puu ja hakata selles suunas liikuma. Kui olime natuke üle tunni liikunud, siis läksime ühest metsaribast läbi, siis paistis meie ees laugaste ja älveste väli. Algul pidime tegema ainult väikseid lisakaari, aga siis hakkasid need ringi kõndimised aga suuremaks minema. Mina suutsin korra isegi kuhugi sisse vajuda, õnneks oli abikäsi kohe olemas. Lõpuks sai see süsteem läbi ja sai rahulikult edasi jalutada. Seda õnne oli vähe, kuna suhteliselt kohe pidime kõrkjate vahel vees sumpama. Tollel hetkel olid jalalabad juba kanged külmas vees solberdamisest. Õnneks sai see kiiresti läbi ja saime ühe suurema välja peale, kus ei olnud ühtegi puud ja pinnas oli ka selline meeldiv. Keset seda lagedat ala oli kaks nikerdist püsti aetud. Tolles kohas sai ka kaks tundi täis. Natuke pärast seda hakkas vihma sadama ja olemine muutus raskemaks, käed hakkasid külmetama. Kindad sai kätte pandud, sellest oli kasu vaid umbes 15minutiks, siis olid ka need märjad. Lõpp tundus juba lähedal, aga samas ei tahtnud see kuidagi läbi saada. Kuid lõpuks paistis meie ees tee, määrasime kiiresti asukoha ja üritasime autoni joosta. Jalad olid külmunud ja kanged, joostes oli selline tunne, et jalgade asemel on mingid puupakud.

Üldkokkuvõttes kaldusime 500meetrit paremale, mis 10km kohta on üpris hea. Aega kulus mõned minutid üle kolme tunni. Umbes 20minuti pärast jõudis ka teine seltskond sihtpunkti. Mina isiklikult jäin väga rahule, mõnus oli olla linnakärast eemal, sumbata pehmel pinnasel ning vahepeal pisut kummardada ja jõhvikaid suhu pista.

Siit võib näha ka mõningaid pilte, mis ei ole just kõige parema kvaliteediga, kuid annavad väikse ülevaate. Pildid on tehtud telefoniga.